KI_JM_025 MAN WRITING A LETTER / PROFESSOR VEIDEMANN: „OLEN NÜÜD VANA KOMMAR JA HOMOFOOB. ARVAMISE ÕIGUS VÕETI MULT KA ÄRA."

*
*
Hisory of Art
49 min tagasi
·
Gabriël Metsu (1629-1667; Dutch Golden Age painter)
Man Writing a Letter, circa 1664-1666.
Oil on panel, 20.7 x 15.8 in (52.5 × 40.2 cm)
National Gallery of Ireland, Dublin, Ireland.
*
PROFESSOR VEIDEMANN: „Olen nüüd vana kommar ja homofoob. Arvamise õigus võeti mult ka ära.“
Risto Berendson
10. detsember 2025, 19:28
ERRi nõukogu esimehe kohalt maha hääletatud emeriitprofessor Rein Veidemann (79) räägib oma viimase kuu kannatustest ja tema pihta tehtud isiklikest rünnakutest. Kuidas ta kindlasti ei ole homofoob ja miks ta telesaate külaliste valiku kritiseerimise pärast ei vabandanud.
RB: Kas olete pärast teisipäevast hääletust ERRi nõukogus reedetud või teadsite, et nii läheb?
RV: Ma teadsin, et nii läheb. Ostsin juba ette lillekimbu ja viisin meie juristile, keda tahtsin tänada abi eest. Üksi nõukogu juhtida ei saa, jurist jälgib, et kõik materjalid oleksid konditsioonis.
Pärast saatejuhi Marko Reikopi… ee … nüüd ma lähen nimede peale… Pärast tema ärritunud häälega tehtud telefonikõnet, kus ta teatas, et talle ja tema kogukonnale ei meeldi, mida ma ütlesin ja et nad on väga solvunud. Ma tahtsin selgitada oma seisukohta, aga Reikop ruttas „Ringvaatesse“.
RB: Reikopil on täielik õigus öelda, kui talle ei meeldi Veidemanni seisukoht.
RV: Seda jah, aga oleneb, kuidas. Kindlasti mitte familiaarselt mulle kohta kätte näidates. Samamoodi on minulgi õigus öelda, et mulle väga ei meeldi miski asi teles. See nn skandaal taandub lõpuks erakordselt naeruväärsele ühele repliigile, mis räägib meie väärtusruumist ja selle saate kontekstist, mille kohta küsiti. See, et ma istun siin praegu Õhtulehes ja teiega räägin… Ma ütlen kohe ära – ma ei ole kibestunud. Ja ma ei ole homofoob nagu nüüd tahetakse näidata. Mul ei ole eelarvamusi omasooliste osas. Olen nelikümmend aastat uurinud Eesti kultuurilugu, kirjanduslugu maailmakultuuri taustal. Olen ise pidanud loenguid väärtustest. Loen ennast väärtusõpetuses pädevaks. Esimene raamat, mille tõlkisin vene keelest eesti keelde, oli Tartu filosoofi Leonid Stolovitši monograafia „Ilu filosoofia“ (1980). Ja kohe selle skandaali alguses sai mulle selgeks, kuidas nüüd valiti kurss, et mind nügitakse kahes suunas: kas esitan vabanduse raadio ja televisiooni kollektiivi ees või mind võetakse ametist maha.
RB: Kes vabandamist nõudis?
RV: Nõukogu liige Raimond Kaljulaid soovitas, kellega mul oli mitu eravestlust. Tema ütles, et ega nad ei jäta… et poliitikud ei jäta. Parem kas ise taanduda või teha avaldus, et eksisid. Et see oli lihtsalt minu naiivsus, teatud kergeusklikkus. Aga noh, parem ma olen siis aus ja naiivne, kui et ma kuidagi lähen oma südametunnistusega vastuollu. Küsimus oli selles, et ma vabandamise asemel hakkasin üle seletama, kuidas see oli minu isiklik arvamus, mida see oligi. Ka mulle saatuslikul õhtul helistanud Postimehe ajakirjanik küsis, mida teie isiklikult arvate isa ja vanaisana selles saatelõigust, mis juhatas ETVs sisse isadepäeva. Ma ütlesin, et see oli kohatu.
RB: Ehk pidanuks ütlema, et nõukogu esimehena te kommenteerite, kuidas toimetusel on absoluutne sisuline vabadus, kuid isa ja vanaisana leiate, et seda lõiku ehk poleks pidanud selles kohas ja ajas kasutama.
RV: See jäi sealt puudu, kuna ajakirjanik suunas mind otse isiklikule lainele.
RB: Ja kuna te sel kõne hetkel pissitasite õues oma koera…
RV: …siis nagu öeldakse, olin vaimselt ootamatus olukorras. Aga see ei ole õigustus. See ei ole vabandus. Lihtsalt mina ei teadnud üldse, et samal ajal oli juba käivitatud poliitiline vastuseis EKRE poolt.
RB: Avalikkuse jaoks on seal tegelikult teinegi, sügavam taust. Vähesed inimesed julgevad üldse midagi telefonis ajakirjanikule kommenteerida. Üritatakse mingit poliitkorrektset jura kirjalikult meediale pähe määrida. Ja kui nüüd ERRi nõukogu esimees oli siiras, järgnes katse teda avalikult hukata.
RV: Teie esitatud arvamus ongi täiesti pädev. Meie arvamise ruum aina kitseneb. Inimesed ei julge olla ausad, sest kardavad kas oma ülemust või muretsevad karjääri ja positsiooni pärast.
RB: Kas Rein Veidemanni ohvriks toomine ühendas ühiskonda või vastupidi?
RV: ERRi kollektiivi nimel juhatuse poole pöördunud uudisteankur Margus Saar tahtis teada, kas nad on nõukogu esimehega ühises väärtusruumis või mitte. Akadeemik Marek Tamm kirjutas ERRi portaalis, et väärtusruum ei olegi kunagi ühtne. On individuaalsed väärtused, on grupi väärtused. Konflikt tõi nüüd esile, et inimesed orienteeruvad ainult mingite pealkirjade ja väljaütlemiste järgi. Tekivad kõlakambrid, igaüks istub oma silotornis. Siit need rebenemised tekivadki.
RB: Süüdistavaid erakirju tuli palju?
RV: Süüdistavaid erakirju tuli palju. Neid, mis hinge läksid, oli õnneks vähe. Üks nendest tuli vaata et peaaegu ametivennalt, tõsi, minust poole nooremalt, ja olen nõus tunnistama, et ka ehk andekamalt. Neid kirju iseloomustab väline viisakusraam. Aga edasi reedab kirjutusviis, et kirja saatja tahab mulle lihtsalt haiget teha. Seda tüüpi kriitikat kasutatakse kultuuris, kui näiteks mõni näidend või muu kunstiteos püütakse purustada. Olen ju ise tekstide uurija ja näen seda läbi. Näide niisuguse kirja algusest: „Teil on vaidlematult suuri teeneid Eesti iseseisvuse taastamisel, ent Te olete nagu Mihhail Gorbatšov, kes oli 25. detsembriks 1991 oma ajaloolise missiooni täitnud. Aeg on edasi läinud. Kas Teile ei näi, et tundute pisut nagu kuningas Lear Shakespeare'i samanimelisest tragöödiast? / - - - / Olen suures hämmingus, kuidas Te, hoolimata oma lugemusest, ei saa aru, et vanajumal pole Teile andnud kübetki loomeannet. / - - - / Ilmselt puudub Teil täiesti enesekriitika või hoopis tekstitaju, kirjandustunnetus ja esteetiline vaist.“ Tsiteerisin kirja paari kohta üksnes sellepärast, et autor on tõepoolest andekas looja.
RB: Tegelikult on ka samasoolises suhtes inimesed avaldanud arvamust, et ei ole hea lahendus, kui inimene sunnitakse ametist lahkuma oma arvamuse väljaütlemise pärast. Ja me ei räägi siin fundamentaalsest seisukoha Ukraina sõja teemal, kus kõigilt eeldatakse Eestis justkui ühist seisukohta. Mida avalikkus sellest juhtumist lõpuks võitis?
RV: Oleme elanud kolimiste tõttu mitmes kohas Tallinnas. Meie asumisse ikka sattunud ka mõni homo- või ühist last kasvatav lesbipaar. Kunagi pole olnud sel pinnal mingeid probleeme. Ma tegelikult arvan, et kogu selle konflikti taust taandubki nüüd osa inimeste püüdele laiendada enda mõjusfääri. Küsisin ERRi juhatuse liikme Tiina Kaalepi käest, kas Marko Reikop on ka tema peale häält tõstnud. Muidugi, aga siis veidi aega hiljem tuleb ja kallistab, vastas Tiina. Võibolla olemegi pärit erinevatest niiöelda väärtusruumidest ja jääb üle ainult oodata meie põlvkonna surma, aga püüan siiski jääda mõistlike detsibellide juurde.
RB: Mida emeriitprofessor Veidemann sellest loost endaga eluteele kaasa võtab?
RV: Kinnitust on leidnud üks huvitav asjaolu, et silditamise kaudu oleksin nagu ainus, kes peab kandma okupatsiooniaja taaka „vana kommar“, ehkki vähemalt pool elusolevast põlvkonnast on ühel või teisel viisil nõukogude ajal kompromisse teinud. Kuidagi olen nüüd oma sõnavõtuga sattunud ka EKRE kiiluvette, ehkki olen täiesti parteitu. Vot see ongi kõige rumalam lugu, et mult võeti arvamise õigus justkui ära selles eas. See tühistati.
RB: Miks on nii, et noored, ütleme kuni 40aastased, dikteerivad vanematele, mida nood tohivad öelda ja kuidas elada? Ja vastupidi üldse kohe enam õpetada ei tohi.
RV: See on kõige raskem küsimus, mis te mulle esitasite. Põlvkondade konflikt on kõikidesse ühiskondadesse sisse kirjutatud. Küsimus on, kuidas säilitada järjepidevus. Olgem ausad, nii pöördelistel ja etteaimamatutel aegadel, nagu praegu, ei ulatu noorem põlvkond mäletama, millise tee on läbi käinud nende vanemad ja vanavanemad. Ei saa olla, et uus põlvkond ütleb, kuidas kogu maailm algab neist. Ühelt poolt on loomulik, et nad niimoodi tunnevad, aga ühel hetkel peavad nemadki aru saama, et aeg töötab ka nende peal. Ka neist saavad kunagi kogenud, seejärel keskealised, küpsed keskealised, seeniorid ja raugad. Mul on raske vastata, sest ma ei näe põlvkondadeülest silda.
Samas Soomes, mida ma väga hästi tunnen, toimib põlvkondlik sidustatus. See ei tähenda, et vanamees lööb kulpi noorema ees või noor peab alluma vanale. See on eriline dialoog, mis algab juba koolist. Sinna kuulub teadmine sellest, mis on olnud enne meid. Need on kümned põlvkonnad, kelle kogemuse nii-öelda kaalumise alusel tekib dialoog. Võib olla paistab see vastus segane, aga küsimus ongi raske. Koguni eksistentsiaalne.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused