MeMoMu_THOT_085 ALEKSEI KELLI: INIMENE KUI OBJEKT TAASTUVENERGIA TUULTES

Maainimese käsitlemine objektina eeldab, et otsustusprotsessis ei käsitleta teda täieõigusliku menetlusosalise ja huvikandjana
/.../
Kui riik ei püüa saavutada kokkulepet nende inimestega, keda otsus otseselt puudutab, vaid loob stiimuleid nende vastuseisu ületamiseks, siis käsitletakse inimest paratamatult mitte subjekti, vaid objektina.

Selline lähenemine ei saa olla jätkusuutlik õiguslikult ega ühiskondlikult, kuna otsused, mis on rajatud inimeste huvide eiramisele ja protsessi moonutamisele, ei ole legitiimsed isegi siis, kui need on formaalselt seaduslikud.
/.../

*
https://www.facebook.com/photo/?fbid=111547864765559&set=a.107383211848691

Meestemoemuuseum plaanib koostada 2020. aasta Kirbla tee-ehitustööde teemalise näituse
Kui teie peres on säilinud lugusid või fotosid nende töödega seoses, andke palun teada: Endel Lepale telefonil 112 või e-postiga Kumari Vaimule kumari.vaim@elfh.com.

#AlekseiKelli #KumariVaim #MaitVigriste #EndelLepp #MusjööLiblikas #TungimineUrgu #ÄmblikutädiÖöklubi #TheLäänerannaMonsterOfEstonia #Mainekahju #FuiFuiBontsik #MeMoMuTeaHouseKyrbla #DonArmandoHeldus #ErioperatsioonWegebau #CoverUp #SuurPluss #TeedeniAednik #VisitKyrbla #GentlemensFloralCabinet #OperationEpsteinoDistracto #TheHonourOfTaking #MeMoMu #MEEZ032026

Martin Tee Fan Club / Kürblasse elama / Endel Lepp Fashion House / Kumari Imedemaa / Kumari's Wonderland / Teedeni aed / MEEZ

https://www.youtube.com/watch?v=pO2jDKLKxsU
*
https://www.facebook.com/photo?fbid=122172691250896142&set=a.122170758572896142
*
Eesti Rahvusringhääling :
https://www.err.ee/.../aleksei-kelli-inimene-kui-objekt...

Aleksei Kelli: inimene kui objekt taastuvenergia tuultes

ARVAMUS
Aleksei Kelli,
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna intellektuaalse omandi õiguse professor
25.03.2026 13:54

Maainimese käsitlemine objektina eeldab, et otsustusprotsessis ei käsitleta teda täieõigusliku menetlusosalise ja huvikandjana. Tuuleenergia arendamise diskussioonis on kohalikest elanikest kujundatud mitte partnerid, vaid progressi takistajad, kirjutab Aleksei Kelli.

Tuuleenergia arendamise kiirendamiseks kavandatud preemiamehhanism tõstatab põhimõttelise küsimuse, kas otsustes käsitletakse kohalikku inimest subjektina või objektina. Kui mõjutatud inimesi ei kaasata sisuliselt, vaid luuakse stiimulid otsustajate tasandil, tekib oht, et kohalik elanik taandub protsessis takistuseks, mida tuleb ületada.

Kohalike omavalitsuste "veenmiseks" plaanitav planeeringute ostmine väljendab seejuures paternalistlikku ja tsentraliseeritud otsustusloogikat, et puudutatud inimestega ei püüta saavutada kokkulepet, vaid mõjutatakse neid, kes nende eest otsustavad.
Avalikkuses tutvustatud poliitikakava kohaselt nähakse omavalitsustele ette miljoni euro suurune tasu, mis makstakse kahes osas – planeeringu kehtestamisel ja ehitusloa väljastamisel –, kusjuures raha kasutamine jääb omavalitsuse vabasse otsustusse. Sellise mehhanismi puhul ei kompenseerita mitte neid, kelle õigusi või elukeskkonda otsus otseselt puudutab, vaid institutsiooni, mille kaudu on võimalik neist mööda minna.

Maainimese kujutamine takistusena

Maainimese käsitlemine objektina eeldab, et otsustusprotsessis ei käsitleta teda täieõigusliku menetlusosalise ja huvikandjana. Tuuleenergia arendamise diskussioonis on kohalikest elanikest kujundatud mitte partnerid, vaid progressi takistajad.

Massiliste planeeringute algatamise järel oli ootuspärane, et piiratud informeerituse tingimustes kohalikud nõudsid oma huvidega arvestamist, kuid kaasamise kõrval esines avalikus arutelus ka sildistavat keelekasutust.

Selline keelekasutus ei ole pelgalt retoorika, vaid muudab inimese staatust. Subjektist saab objekt ehk miski, millest tuleb mööda minna. Seetõttu ei ole üllatav, et kompensatsioon ei suundu mõjutatud inimestele, vaid omavalitsustele. Meetme tegelik sõnum on, et kohaliku inimese huvi ei pruugi otsustamisel piisavalt kaalu omada, küll aga on võimalik mõjutada neid, kes tema eest otsustavad.

Kui eesmärk oleks tegelikult kompenseerida häiringut neile inimestele, kelle elukeskkonda tuulepargi rajamine otseselt mõjutab, tuleks kompensatsioon suunata neile, mitte volikogudele ega kohaliku omavalitsuse ametnikele. Sellise lähenemise asemel on kujundatud mehhanism, mis premeerib otsustustasandit, mitte riive kandjat.

Kuna kavandatav meede riivab kohalike elanike põhiõigusi, tuleb selle õiguspärasust hinnata põhiseadusest tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte valguses, lähtudes riigikohtu väljakujunenud praktikast. Selle kohaselt peavad õiguste ja vabaduste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning vastama sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse nõuetele.

Eeskätt võib riive seisneda omandiõiguse, kodu puutumatuse ning keskkonnaalase elukvaliteedi kaitsega seotud õiguste riives, mille intensiivsus sõltub konkreetse arenduse mõjust. Sellisel juhul tuleb hinnata, kas kompensatsioonimehhanism arvestab piisavalt nende isikute positsiooni, kelle õigusi otsus otseselt puudutab. Kuigi omavalitsustele makstav preemia võib olla formaalselt sobiv abinõu tuuleparkide rajamise soodustamiseks, tekib tõsine küsimus selle vajalikkuse ja eeskätt mõõdukuse kohta.

Esiteks ei ole ilmne, et sama eesmärki ei oleks võimalik saavutada vähem riivavate meetmetega, näiteks mõjutatud isikutele suunatud otsese kompensatsiooni kaudu. Sellise mehhanismi puhul tuleks kaaluda lahendust, mille alusel kompensatsioon suunatakse otseselt mõjutatud isikutele, lähtudes näiteks kinnisasja lähedusest, mõjupiirkonnast või objektiivselt hinnatavast häiringu tasemest.

Teiseks ilmneb kaalumisetapis struktuurne probleem, et meetmest tulenev kasu realiseerub omavalitsuse tasandil, samal ajal kui põhiõiguste riive langeb eelkõige kohalikele elanikele. Selline kasu ja kahju eraldumine viitab sellele, et tegemist ei ole pelgalt õiguste kaalumisega, vaid otsustustasandi mõjutamisega.

Lisaks tekitab omavalitsuse tasandile jäetud kompensatsiooni jaotamine põhjendamatu ebavõrdsuse riski: erinevates omavalitsustes võivad kujuneda oluliselt erinevad praktikad sõltuvalt kohalikust poliitilisest kultuurist ja otsustajate hoiakutest. Ühes omavalitsuses võidakse vahendeid kasutada mõjutatud elanike huvides, teises aga suunata need muudel eesmärkidel, sealhulgas otsustajate endi hüvanguks.

Sellisel juhul sõltub riive tegelik leevendamine juhuslikult elukohast, mis ei ole kooskõlas õiguspärase ootuse ega võrdsuspõhiõiguse loogikaga. Kompensatsioonimehhanism ei peaks looma olukorda, kus isikute kaitse sõltub sellest, millises omavalitsuses nad elavad.

Omavalitsusele makstava tasu mehhanism meenutab struktuurilt seda, et vastuseisu ei lahendata seda kandvate isikute huve arvesse võttes, vaid leitakse kanal, mille kaudu vastuseis neutraliseerida.

Selles mõttes sarnaneb meetme loogika kaudse institutsionaalse mõjutusmehhanismiga, mis ei lähtu otseselt riive kandjate huvidest: mitte riive kandjaga ei saavutata tasakaalu, vaid mõjutatakse seda, kelle käes on otsustusvõim. Taoline konstruktsioon seab tõsise kahtluse alla meetme vastavuse proportsionaalsuse põhimõttele kitsamas tähenduses, kuna kaalumine asendub sisuliselt vastuseisu neutraliseerimisega.

Kokkuvõtteks

Avaliku võimu tegevus ei pea olema üksnes formaalselt õiguspärane, vaid ka sisuliselt aus ja legitiimne. Preemiamehhanism, mis suunab kasu otsustustasandile, kuid jätab riive kandjad kompensatsioonita, ei vasta nendele nõuetele. Tegemist ei ole õiguste tasakaalustamisega, vaid mehhanismiga, mis võimaldab neist mööda minna.

Kui riik ei püüa saavutada kokkulepet nende inimestega, keda otsus otseselt puudutab, vaid loob stiimuleid nende vastuseisu ületamiseks, siis käsitletakse inimest paratamatult mitte subjekti, vaid objektina.

Selline lähenemine ei saa olla jätkusuutlik õiguslikult ega ühiskondlikult, kuna otsused, mis on rajatud inimeste huvide eiramisele ja protsessi moonutamisele, ei ole legitiimsed isegi siis, kui need on formaalselt seaduslikud. Ainus kooskõlaline lahendus on pöörduda tagasi põhimõtte juurde, mille kohaselt tuleb riive kandjatega läbi rääkida ja nende kahju adekvaatselt kompenseerida.

Toimetaja: Kaupo Meiel 

Kuva vähem