MARGUS KURM KAKSTEIST SUPERKOHTUNIKKU JA KONTROLLIMATU KAPO: EESTI KRIMINAALÕIGUS VAJAB OTSUSTAVAT REFORMI
Jurist Margus Kurm on endine justiitsministeeriumi asekantsler, juhtiv riigiprokurör ja riigikontrolli peakontrolör.
/.../ Tagasi Euroopasse
Arvan, et Eestil oleks aeg pöörduda jõuametite struktuuri mõttes tagasi Euroopasse ning vastuluure ja kriminaalmenetlus institutsionaalselt lahutada. See tähendab, et kuritegude ennetamise ja uurimise ülesanne tuleks kapolt ära võtta ning anda koos vastava ressursiga üle keskkriminaalpolitseile.
Kapo volitused peaksid edaspidi piirduma vastuluure, riigisaladuse kaitse ja terrorismi ennetamisega. Nii kaoks kaitsepolitseinikel võimalus kasutada julgeoleku tagamiseks mõeldud volitusi selleks, et neile kahtlasena tunduvaid poliitikuid ja ettevõtjaid kriminaalmenetluse abil taga kiusata. Kui pole volitusi, ei saa tekkida ka kiusatust.
#MargusKurm #Kapo #Riigiprokuratuur #UtagawaKuniyoshi #EndelLepp #KaheksajalgMezzo #OnuHeinodeKoondis #SnowWhiteSocks #Playbunny #Teekann #ÄmblikutädiÖöklubi #EndelLeppFashionHouse #VisitKyrbla #TheGardenOfMensFashionDelights #PublicAwareness #GentlemensFloralCabinet #VaimudeJuhtum #InvisiblePalace #ELFH #VeniceKyrbla #GentlemenFromEstonia #KumariImedemaa #MeMoMu #Meestemoemuuseum #MEEZ0052026
Julgen arvata, et nii mõnegi fiaskoga lõppenud kriminaalasja tegelik mootor on olnud kapo. Noortel prokuröridel pole lihtsalt jätkunud enesekindlust kapo survele vastu seista. Väheste tõendite ja uudsete tõlgendustega kohtuasju on prokurörid võtnud ette seetõttu, et nii mõnigi kord varem on kohtud sarnastes asjades inimesi süüdi mõistnud. Ja lõpuks, kui karistusnormid oleksid piisavalt selged ja täpsed, poleks võimalik uusi ja arusaamatuid tõlgendusi välja mõelda.
Ühesõnaga, ma arvan, et prokuratuuri suunal esitatud kriitika peegeldab tegelikult rahulolematust Eesti kriminaaljustiitssüsteemiga laiemalt. Kuna prokuratuurist ja karistusnormide ebamäärasusest on viimasel ajal räägitud palju, siis keskendun seekord kohtule ja kaitsepolitseile.
Kaksteist superkohtunikku
Eesti kriminaalkohtupidamise suurim probleem on see, et õigust mõistab üliväike ring ühetaolise taustaga inimesi. Kui Suurbritannias, USAs ja teistes üldise õiguse (common law) riikides on ühe inimese süüdimõistmiseks vaja 12 juhuslikult valitud inimese üksmeelset otsust, siis Eestis otsustavad 12 eluaegselt ametisse nimetatud kohtunikku kõigi kohtualuste süü üle. Need supermehed ja -naised on ringkonnakohtunikud, kellest seitse on Tallinnas ja viis Tartus.
Kohtunike vähesus on põhimõtteline probleem, sest nagu monopol on halb majanduses ja poliitikas, nii on see halb ka õigusemõistmises. Selle, juba iseenesest tõsise probleemi muudab veelgi tõsisemaks asjaolu, et ringkonnakohtud ei uuri tõendeid vahetult, vaid loevad maakohtu menetluses kokku pandud kohtutoimikut. Ringkonnakohtu istungil ei küsitleta tunnistajaid ega kohtualuseid, rääkimata sellest, et kuulataks pealt kuulatud vestlusi või vaadataks videosalvestisi ja fotosid. Ringkonnakohtud töötavad kabinetivaikuses.
Samas on ringkonnakohtu kohtunikel tõendite hindamisel maakohtu kohtunikega võrdsed õigused ning nad võivad viimaste järeldused ümber hinnata. Näiteks võivad ringkonnakohtunikud üksnes protokolli põhjal öelda, et konkreetne tunnistaja on maakohtule valetanud või et maakohus on tunnistajast valesti aru saanud. Kõlab uskumatult, aga praegu on tõesti nii, et kohtunikud, kes ise tunnistajaid ei näe ega küsitle, võivad öelda, et kohtunikud, kes tunnistajaid nägid ja küsitlesid, on asjadest valesti aru saanud.
Kaks kohtulahendit päevas
Kõik see muutub veelgi hullemaks, kui süveneda statistikasse. Eelmisel aastal tegid ringkonnakohtute kriminaalkolleegiumid 1691 lahendit, neist 160 üldmenetluse kohtuotsust1. Kuna üldjuhul lahendab ringkonnakohus otsuseid kolmeliikmelises koosseisus, siis järelikult tegi iga kohtunik üle 400 lahendi, mis teeb kaks lahendit tööpäeva kohta. Üldmenetluse otsuseid tegi igaüks 40, mis teeb üks otsus töönädalas ja mida on kaheksa korda rohkem, kui on keskmisel maakohtu kohtunikul. Väidan, et viie päevaga ei ole võimalik ühtegi kriminaaltoimikut korralikult läbi töötada ja kohtuotsust kirjutada, seda veel vähem olukorras, kus samal ajal tuleb teha ka kümmekond muud lahendit.
Oponendid ütlevad siinkohal vastu, et ringkonnakohtus on kollegiaalne otsustusprotsess ja töö on organiseeritud nii, et iga kohtunik ei peagi kogu toimikut läbi töötama. Väidan, et tõendite hindamist ei ole võimalik kuidagi kollegiaalselt organiseerida. Tõenditel põhinev veendumus on absoluutselt individuaalne ja subjektiivne nähtus. Inimesel, kes ei ole tunnistajaid näinud ega pealt kuulatud kõnesid kuulanud, ei saa tekkida mingit tõsiseltvõetavat arvamust. Süüd puudutavas arutelus saab kaasa rääkida ainult see, kes ise on tõendeid vahetult ja põhjalikult uurinud.
Tere tulemast, vandekohtud
Seda probleemi ei saa lahendada kosmeetiliste muudatustega seaduses või töökorralduses, vaid vaja on põhimõttelist muutust. Parim lahendus oleks asendada praegune pseudo-võistlev menetlus päris võistleva menetlusega, kus süü küsimuse üle otsustavad vandemehed ja kohtunik ainult juhib protsessi. Vandekohtute süsteemi eelis on see, et vandemehi on 12, mitte üks või kolm. 12 inimese arvamus on parem juba ainult sellepärast, et see on 12 inimese arvamus.
Siinkohal on kindlasti palju neid, kes küsivad, et kuidas saavad mõista õigust inimesed, kellel ei ole juriidilist haridust. Väga hästi saavad, sest vandemeeste ainus ülesanne on hinnata tõendeid ehk otsustada, kas kohtualune tegi seda, mida prokurör väidab, et ta tegi. Tõendite hindamises ei ole absoluutselt mitte midagi juriidilist. See on üldinimlik harjutus, mida inimesed teevad endalegi märkamatult kogu aeg.
Oluline on mõista ka seda, et vandekohus on süüdistatava õigus, mitte kohustus. Üldise õiguse (common law) riikides on iga süüdistuse alla sattunud isikul õigus valida, kas ta tahab protsessi vandemeeste või professionaalse kohtuniku ees. Kui inimesel on kahtlus, et vandemehed on asjatundmatud või kõrvalistest asjaoludest mõjutatavad, võivad nad alati valida, et kohut mõistaks professionaalne kohtunik. Praktikas juhtub seda siiski harva, kuna inimesed usaldavad pigem omasuguseid kui äravalituid.
Lisaks on vandemehed erineva töö- ja elukogemusega inimesed, kes üksteist vastavalt täiendavad. Samuti ei ole nad rutiinist murtud ja toimikutest väsinud. Vastupidi, uuringud on näidanud, et absoluutne enamus vandemeheks sattunud inimestest teeb seda tööd väga pühendunult. Nad saavad väga hästi aru, et nende otsustada on teise inimese saatus. Ükski normaalne inimene ei taha olla ülekohtune ja saata oma kaasmaalast kergekäeliselt vangimajja.
Möönan, et vandekohtute loomise idee ei pruugi leida liiga palju toetajaid. Alternatiivse lahendusena kohtusüsteemi legitiimsuse tõstmiseks näen kaheastmelist kohtusüsteemi, kus ringkonnakohtuid ei ole ning mis lähtub järgmistest põhimõtetest:
süü küsimuse üle otsustavad ehk tõendeid hindavad maakohtus alati kolm kohtunikku;
tõendeid hinnatakse üks kord ja vahetult, mis tähendab, et riigikohtul kui kõrgemal kohtul ei ole õigust tõendeid toimiku põhjal ümber hinnata;
vaidlustada saab ainult tõendamisreeglite rikkumist, aga mitte tõenditele antud hinnangut. Kui riigikohus tunnistab tõendamisreeglite rikkumise oluliseks, saadab ta kohtuasja esimesse kohtuastmesse tagasi ja protsess tuleb uue kohtukoosseisu ees täies ulatuses kordamisele.
Süsteemi paratamatu kaasnähe on tõepoolest see, et ringkonnakohtud muutuvad ülearuseks. Kui maakohus hindab tõendeid ja riigikohus tõendamisreeglite järgmist, siis rohkem polegi midagi vaja. Pole mõtet hoida kohtuastet, mis dubleerib emma-kumma, kas maakohtu või riigikohtu tööd.
Kuritegude uurimine versus julgeoleku tagamine
Eesti kriminaaljustiitssüsteemi vaevava teise suure probleemi nimi on kaitsepolitseiamet, mida tajutakse kõikvõimsa ja kontrollimatuna.
Euroopas on valdavalt nii, et kriminaalmenetlus ja vastuluure on institutsionaalselt lahutatud. See tähendab, et julgeolekuasutused saavad küll inimesi pealt kuulata ja teha nende suhtes muid jälitustoiminguid, kuid nad ei saa kogutud teavet isiku vastu kasutada. Nad ei saa alustada kriminaal- või väärteomenetlust, taotleda kellegi vahistamist või kedagi kriminaalkaristuse ähvardusel üle kuulata. Isegi siis, kui jõutakse mõne spiooni või riigireeturi jälile, peab kriminaalmenetluse läbi viima politsei või muu uurimisasutus.
Niimoodi tagatakse tasakaal julgeolekuasutuse laiade volituste ja inimeste põhiõiguste vahel. Luurajate huvisfääri sattunud inimene ei pea kartma, et tema suhtes julgeoleku tagamise või riigisaladuse kaitse eesmärgil läbi viidav jälitustegevus võiks realiseeruda süüdistusega korruptsioonis või muus kuriteos. Riigi julgeoleku tagamise ja kriminaalmenetluse lahus hoidmine on vajalik selleks, et viimane ei muutuks vahendiks, millega luurajate arvates ohtlikke inimesi, sealhulgas poliitikuid, taga kiusata.
Vastupidiselt sellele, mis Euroopas tavaks, valis Eesti 1990ndate alguses FBI mudeli. Kapost tehti hübriidasutus, mis võib riigi julgeoleku kaitsmise eesmärgil algatatud teabehanke korras koguda teavet ja selle siis ise kriminaalmenetluses realiseerida. Riigi peaprokuröri loal võib teabehankega kogutud teavet kasutada kriminaalmenetluses isegi tõendina. Lisaks on oluline tähele panna, et kapo pädevusse kuuluvad kuriteoliigid ei ole määratletud mitte seaduses, vaid nende üle saab otsustada vabariigi valitsus.
Kapol on põhimõtteliselt sama laiad volitused kui FBI-l Ameerika Ühendriikides. Mida meil aga USAga võrreldaval tasemel ei ole, on parlamentaarne kontroll ja põhjendamatu jälitamisega inimesele tekitatud kahjude hüvitamine. Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjonil ei ole kahe suure struktuuri (kapo ja VLA) kontrollimiseks ei ressurssi ega kompetentsi. Kahjude hüvitamisest pole üldse mõtet rääkida, seda Eestis lihtsalt ei tehta. Eesti inimene peab kõike taluma, nii aastaid kestvat alusetut kriminaalmenetlust kui ilma adekvaatse põhjenduseta tema järele luuramist.
Julgen arvata, et kapo on viimastel aastatel algatanud menetlusi ja muid aktsioone, millel puudub igasugune seos riigi julgeolekuga ja millest avalikkusel on raske aru saada. Intensiivsus ja järjekindlus, millega mõnda arusaamatut asja on aetud, jätab paratamatult mulje, et ei menetleta mitte kuritegu, vaid inimest. Seda kõike on saatnud ennast õigustav kommunikatsioon, kus selgituste andmise asemel moonutatakse fakte ja esitatakse deklaratiivsed õigustusi.
Tagajärjeks on see, et kapo suhtes ei tunta enam konstruktiivset aukartust, vaid destruktiivset hirmu. Kapot tajutakse asutusena, mis võib mistahes ettekäändel jälitada ja menetleda, keda heaks arvab. Küsimus ei ole selles, kas see ka tegelikult nii on, vaid selles, et inimesed niimoodi arvavad. Seda hirmu suurendab asjaolu, et inimesel, sh poliitikutel, on praktiliselt võimatu saada teada, kas ja mis põhjusel teda on jälitatud. Seetõttu puudub ka reaalne võimalus kapo tegevust vaidlustada ehk tõestada, et kapo on oma volitusi kuritarvitanud.
Tagasi Euroopasse
Arvan, et Eestil oleks aeg pöörduda jõuametite struktuuri mõttes tagasi Euroopasse ning vastuluure ja kriminaalmenetlus institutsionaalselt lahutada. See tähendab, et kuritegude ennetamise ja uurimise ülesanne tuleks kapolt ära võtta ning anda koos vastava ressursiga üle keskkriminaalpolitseile.
Kapo volitused peaksid edaspidi piirduma vastuluure, riigisaladuse kaitse ja terrorismi ennetamisega. Nii kaoks kaitsepolitseinikel võimalus kasutada julgeoleku tagamiseks mõeldud volitusi selleks, et neile kahtlasena tunduvaid poliitikuid ja ettevõtjaid kriminaalmenetluse abil taga kiusata. Kui pole volitusi, ei saa tekkida ka kiusatust.
[1] Vt kohtute statistika kohta https://www.kohus.ee/en/node/48501.
Postimees:
https://arvamus.postimees.ee/8469226/margus-kurm-kaksteist-superkohtunikku-ja-kontrollimatu-kapo-eesti-kriminaaloigus-vajab-otsustavat-reformi
MARGUS KURM Kaksteist superkohtunikku ja kontrollimatu kapo: Eesti kriminaalõigus vajab otsustavat reformi
13. mai 2026, 08:00
- Prokuratuuri suunal esitatud kriitika peegeldab rahulolematust Eesti kriminaaljustiitssüsteemiga laiemalt.
- Kohtunike vähesus on põhimõtteline probleem. Lahendus on vandekohtunike süsteem.
- Kapolt tuleks kuritegude uurimise ja ennetamise ülesanded ära võtta ja anda keskkriminaalpolitseile.
Viimase paari aasta jooksul on kriminaalmenetlus pälvinud ajakirjanduse ja poliitikute tähelepanu rohkem kui kunagi varem. Eriti kuumaks on läinud viimastel kuudel, kus prokuratuuri kritiseeritakse kui mitte iga päev, siis iga nädal küll. Avalikkuse meelepaha on arusadav ja suures osas ka põhjendatud. Samas tundub mulle, et prokuratuuri nuheldakse ka probleemide eest, mille algpõhjus on mujal. Prokuratuur ei saaks pidevalt eksida, kui kriminaaljustiitssüsteemi ülejäänud lülid toimiksid laitmatult, kirjutab Põhimõtte Koja raporti autor ja endine juhtiv riigiprokurör Margus Kurm.
Julgen arvata, et nii mõnegi fiaskoga lõppenud kriminaalasja tegelik mootor on olnud kapo. Noortel prokuröridel pole lihtsalt jätkunud enesekindlust kapo survele vastu seista. Väheste tõendite ja uudsete tõlgendustega kohtuasju on prokurörid võtnud ette seetõttu, et nii mõnigi kord varem on kohtud sarnastes asjades inimesi süüdi mõistnud. Ja lõpuks, kui karistusnormid oleksid piisavalt selged ja täpsed, poleks võimalik uusi ja arusaamatuid tõlgendusi välja mõelda.
Ühesõnaga, ma arvan, et prokuratuuri suunal esitatud kriitika peegeldab tegelikult rahulolematust Eesti kriminaaljustiitssüsteemiga laiemalt. Kuna prokuratuurist ja karistusnormide ebamäärasusest on viimasel ajal räägitud palju, siis keskendun seekord kohtule ja kaitsepolitseile.
Kaksteist superkohtunikku
Eesti kriminaalkohtupidamise suurim probleem on see, et õigust mõistab üliväike ring ühetaolise taustaga inimesi. Kui Suurbritannias, USAs ja teistes üldise õiguse (common law) riikides on ühe inimese süüdimõistmiseks vaja 12 juhuslikult valitud inimese üksmeelset otsust, siis Eestis otsustavad 12 eluaegselt ametisse nimetatud kohtunikku kõigi kohtualuste süü üle. Need supermehed ja -naised on ringkonnakohtunikud, kellest seitse on Tallinnas ja viis Tartus.
Probleem algab sellest, et Eestis saab süü küsimust ehk tõenditele antud hinnangut vaidlustada igas kohtuasjas. Järelikult võib ka iga kohtualuse süü küsimus jõuda ringkonnakohtunike lauale. Ükskõik, mida maakohus teeb või ei tee, lõpliku otsuse teevad ikka ühed ja samad inimesed.
Kohtunike vähesus on põhimõtteline probleem, sest nagu monopol on halb majanduses ja poliitikas, nii on see halb ka õigusemõistmises. Selle, juba iseenesest tõsise probleemi muudab veelgi tõsisemaks asjaolu, et ringkonnakohtud ei uuri tõendeid vahetult, vaid loevad maakohtu menetluses kokku pandud kohtutoimikut. Ringkonnakohtu istungil ei küsitleta tunnistajaid ega kohtualuseid, rääkimata sellest, et kuulataks pealt kuulatud vestlusi või vaadataks videosalvestisi ja fotosid. Ringkonnakohtud töötavad kabinetivaikuses.
Samas on ringkonnakohtu kohtunikel tõendite hindamisel maakohtu kohtunikega võrdsed õigused ning nad võivad viimaste järeldused ümber hinnata. Näiteks võivad ringkonnakohtunikud üksnes protokolli põhjal öelda, et konkreetne tunnistaja on maakohtule valetanud või et maakohus on tunnistajast valesti aru saanud. Kõlab uskumatult, aga praegu on tõesti nii, et kohtunikud, kes ise tunnistajaid ei näe ega küsitle, võivad öelda, et kohtunikud, kes tunnistajaid nägid ja küsitlesid, on asjadest valesti aru saanud.
Kaks kohtulahendit päevas
Kõik see muutub veelgi hullemaks, kui süveneda statistikasse. Eelmisel aastal tegid ringkonnakohtute kriminaalkolleegiumid 1691 lahendit, neist 160 üldmenetluse kohtuotsust1. Kuna üldjuhul lahendab ringkonnakohus otsuseid kolmeliikmelises koosseisus, siis järelikult tegi iga kohtunik üle 400 lahendi, mis teeb kaks lahendit tööpäeva kohta. Üldmenetluse otsuseid tegi igaüks 40, mis teeb üks otsus töönädalas ja mida on kaheksa korda rohkem, kui on keskmisel maakohtu kohtunikul. Väidan, et viie päevaga ei ole võimalik ühtegi kriminaaltoimikut korralikult läbi töötada ja kohtuotsust kirjutada, seda veel vähem olukorras, kus samal ajal tuleb teha ka kümmekond muud lahendit.
Järeldus on lihtne – ringkonnakohtunikud mõistavad inimesi süüdi, ilma et nad kõigi tõenditega põhjalikult tutvuksid. Mitte et kohtunikud oleksid vastutustundetud, vaid neil lihtsalt ei ole selleks aega. See on Eesti kriminaalkohtupidamise põhimõtteline probleem, mida ei korva teadmine, et kohtunikud on sõltumatud, ausad ja targad inimesed. Alati saab öelda, et ringkonnakohtu otsused ei ole tõsiseltvõetavad, kuna ringkonnakohtunikel pole aega kõiki tõendeid põhjalikult uurida. Ja kuna nad otsustavad kõigi kohtualuste süü üle, saab öelda, et süsteem tervikuna ei ole legitiimne.
Oponendid ütlevad siinkohal vastu, et ringkonnakohtus on kollegiaalne otsustusprotsess ja töö on organiseeritud nii, et iga kohtunik ei peagi kogu toimikut läbi töötama. Väidan, et tõendite hindamist ei ole võimalik kuidagi kollegiaalselt organiseerida. Tõenditel põhinev veendumus on absoluutselt individuaalne ja subjektiivne nähtus. Inimesel, kes ei ole tunnistajaid näinud ega pealt kuulatud kõnesid kuulanud, ei saa tekkida mingit tõsiseltvõetavat arvamust. Süüd puudutavas arutelus saab kaasa rääkida ainult see, kes ise on tõendeid vahetult ja põhjalikult uurinud.
Tere tulemast, vandekohtud
Seda probleemi ei saa lahendada kosmeetiliste muudatustega seaduses või töökorralduses, vaid vaja on põhimõttelist muutust. Parim lahendus oleks asendada praegune pseudo-võistlev menetlus päris võistleva menetlusega, kus süü küsimuse üle otsustavad vandemehed ja kohtunik ainult juhib protsessi. Vandekohtute süsteemi eelis on see, et vandemehi on 12, mitte üks või kolm. 12 inimese arvamus on parem juba ainult sellepärast, et see on 12 inimese arvamus.
Siinkohal on kindlasti palju neid, kes küsivad, et kuidas saavad mõista õigust inimesed, kellel ei ole juriidilist haridust. Väga hästi saavad, sest vandemeeste ainus ülesanne on hinnata tõendeid ehk otsustada, kas kohtualune tegi seda, mida prokurör väidab, et ta tegi. Tõendite hindamises ei ole absoluutselt mitte midagi juriidilist. See on üldinimlik harjutus, mida inimesed teevad endalegi märkamatult kogu aeg.
Oluline on mõista ka seda, et vandekohus on süüdistatava õigus, mitte kohustus. Üldise õiguse (common law) riikides on iga süüdistuse alla sattunud isikul õigus valida, kas ta tahab protsessi vandemeeste või professionaalse kohtuniku ees. Kui inimesel on kahtlus, et vandemehed on asjatundmatud või kõrvalistest asjaoludest mõjutatavad, võivad nad alati valida, et kohut mõistaks professionaalne kohtunik. Praktikas juhtub seda siiski harva, kuna inimesed usaldavad pigem omasuguseid kui äravalituid.
Lisaks on vandemehed erineva töö- ja elukogemusega inimesed, kes üksteist vastavalt täiendavad. Samuti ei ole nad rutiinist murtud ja toimikutest väsinud. Vastupidi, uuringud on näidanud, et absoluutne enamus vandemeheks sattunud inimestest teeb seda tööd väga pühendunult. Nad saavad väga hästi aru, et nende otsustada on teise inimese saatus. Ükski normaalne inimene ei taha olla ülekohtune ja saata oma kaasmaalast kergekäeliselt vangimajja.
Möönan, et vandekohtute loomise idee ei pruugi leida liiga palju toetajaid. Alternatiivse lahendusena kohtusüsteemi legitiimsuse tõstmiseks näen kaheastmelist kohtusüsteemi, kus ringkonnakohtuid ei ole ning mis lähtub järgmistest põhimõtetest:
süü küsimuse üle otsustavad ehk tõendeid hindavad maakohtus alati kolm kohtunikku;
tõendeid hinnatakse üks kord ja vahetult, mis tähendab, et riigikohtul kui kõrgemal kohtul ei ole õigust tõendeid toimiku põhjal ümber hinnata;
vaidlustada saab ainult tõendamisreeglite rikkumist, aga mitte tõenditele antud hinnangut. Kui riigikohus tunnistab tõendamisreeglite rikkumise oluliseks, saadab ta kohtuasja esimesse kohtuastmesse tagasi ja protsess tuleb uue kohtukoosseisu ees täies ulatuses kordamisele.
Süsteemi paratamatu kaasnähe on tõepoolest see, et ringkonnakohtud muutuvad ülearuseks. Kui maakohus hindab tõendeid ja riigikohus tõendamisreeglite järgmist, siis rohkem polegi midagi vaja. Pole mõtet hoida kohtuastet, mis dubleerib emma-kumma, kas maakohtu või riigikohtu tööd.
Kuritegude uurimine versus julgeoleku tagamine
Eesti kriminaaljustiitssüsteemi vaevava teise suure probleemi nimi on kaitsepolitseiamet, mida tajutakse kõikvõimsa ja kontrollimatuna.
Euroopas on valdavalt nii, et kriminaalmenetlus ja vastuluure on institutsionaalselt lahutatud. See tähendab, et julgeolekuasutused saavad küll inimesi pealt kuulata ja teha nende suhtes muid jälitustoiminguid, kuid nad ei saa kogutud teavet isiku vastu kasutada. Nad ei saa alustada kriminaal- või väärteomenetlust, taotleda kellegi vahistamist või kedagi kriminaalkaristuse ähvardusel üle kuulata. Isegi siis, kui jõutakse mõne spiooni või riigireeturi jälile, peab kriminaalmenetluse läbi viima politsei või muu uurimisasutus.
Niimoodi tagatakse tasakaal julgeolekuasutuse laiade volituste ja inimeste põhiõiguste vahel. Luurajate huvisfääri sattunud inimene ei pea kartma, et tema suhtes julgeoleku tagamise või riigisaladuse kaitse eesmärgil läbi viidav jälitustegevus võiks realiseeruda süüdistusega korruptsioonis või muus kuriteos. Riigi julgeoleku tagamise ja kriminaalmenetluse lahus hoidmine on vajalik selleks, et viimane ei muutuks vahendiks, millega luurajate arvates ohtlikke inimesi, sealhulgas poliitikuid, taga kiusata.
Vastupidiselt sellele, mis Euroopas tavaks, valis Eesti 1990ndate alguses FBI mudeli. Kapost tehti hübriidasutus, mis võib riigi julgeoleku kaitsmise eesmärgil algatatud teabehanke korras koguda teavet ja selle siis ise kriminaalmenetluses realiseerida. Riigi peaprokuröri loal võib teabehankega kogutud teavet kasutada kriminaalmenetluses isegi tõendina. Lisaks on oluline tähele panna, et kapo pädevusse kuuluvad kuriteoliigid ei ole määratletud mitte seaduses, vaid nende üle saab otsustada vabariigi valitsus.
Kapol on põhimõtteliselt sama laiad volitused kui FBI-l Ameerika Ühendriikides. Mida meil aga USAga võrreldaval tasemel ei ole, on parlamentaarne kontroll ja põhjendamatu jälitamisega inimesele tekitatud kahjude hüvitamine. Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjonil ei ole kahe suure struktuuri (kapo ja VLA) kontrollimiseks ei ressurssi ega kompetentsi. Kahjude hüvitamisest pole üldse mõtet rääkida, seda Eestis lihtsalt ei tehta. Eesti inimene peab kõike taluma, nii aastaid kestvat alusetut kriminaalmenetlust kui ilma adekvaatse põhjenduseta tema järele luuramist.
Julgen arvata, et kapo on viimastel aastatel algatanud menetlusi ja muid aktsioone, millel puudub igasugune seos riigi julgeolekuga ja millest avalikkusel on raske aru saada. Intensiivsus ja järjekindlus, millega mõnda arusaamatut asja on aetud, jätab paratamatult mulje, et ei menetleta mitte kuritegu, vaid inimest. Seda kõike on saatnud ennast õigustav kommunikatsioon, kus selgituste andmise asemel moonutatakse fakte ja esitatakse deklaratiivsed õigustusi.
Tagajärjeks on see, et kapo suhtes ei tunta enam konstruktiivset aukartust, vaid destruktiivset hirmu. Kapot tajutakse asutusena, mis võib mistahes ettekäändel jälitada ja menetleda, keda heaks arvab. Küsimus ei ole selles, kas see ka tegelikult nii on, vaid selles, et inimesed niimoodi arvavad. Seda hirmu suurendab asjaolu, et inimesel, sh poliitikutel, on praktiliselt võimatu saada teada, kas ja mis põhjusel teda on jälitatud. Seetõttu puudub ka reaalne võimalus kapo tegevust vaidlustada ehk tõestada, et kapo on oma volitusi kuritarvitanud.
Tagasi Euroopasse
Arvan, et Eestil oleks aeg pöörduda jõuametite struktuuri mõttes tagasi Euroopasse ning vastuluure ja kriminaalmenetlus institutsionaalselt lahutada. See tähendab, et kuritegude ennetamise ja uurimise ülesanne tuleks kapolt ära võtta ning anda koos vastava ressursiga üle keskkriminaalpolitseile.
Kapo volitused peaksid edaspidi piirduma vastuluure, riigisaladuse kaitse ja terrorismi ennetamisega. Nii kaoks kaitsepolitseinikel võimalus kasutada julgeoleku tagamiseks mõeldud volitusi selleks, et neile kahtlasena tunduvaid poliitikuid ja ettevõtjaid kriminaalmenetluse abil taga kiusata. Kui pole volitusi, ei saa tekkida ka kiusatust.
[1] Vt kohtute statistika kohta https://www.kohus.ee/en/node/48501.
Kommentaarid
Postita kommentaar