RAIT MARUSTE ⟩ KRIMINAALJUSTIITSIA REFORMIMISEST – MIDA, MIKS JA KUIDAS? 

Erinevalt ringkonnakohtust toimib riigikohus ainult kassatsiooni ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna.  Foto: Endel Lepa moejoonistus kollektsioonist "MEZZO"

/.../

Karistusõiguslikud normid peavad üldtunnustatult olema selged, üheselt mõistetavad, arusaadavad tavainimesele ja kohaldajaile ning viimaste suvaõigust maksimaalselt piiravad. 

#RaitMaruste #UtagawaKuniyoshi #EndelLepp #KaheksajalgMezzo #OnuHeinodeKoondis #SnowWhiteSocks #Playbunny  #Teekann #ÄmblikutädiÖöklubi  #EndelLeppFashionHouse #VisitKyrbla  #TheGardenOfMensFashionDelights #PublicAwareness #GentlemensFloralCabinet #VaimudeJuhtum #InvisiblePalace #ELFH #VeniceKyrbla #GentlemenFromEstonia #KumariImedemaa #MeMoMu #Meestemoemuuseum #MEEZ0052026  

Postimees:

https://arvamus.postimees.ee/8473773/rait-maruste-kriminaaljustiitsia-reformimisest-mida-miks-ja-kuidas 

RAIT MARUSTE ⟩ Kriminaaljustiitsia reformimisest – mida, miks ja kuidas? 

Rait Marusteendine riigikohtu esimees (RE)

19. mai 2026, 17:00  

• 1990. aastate algul oli kuritegevus Eestis palju suurem praegusest.
• Mitmed Margus Kurmi ettepanekud pole kooskõlas põhiseadusega.
• Luure ja vastuluure tuleks eemaldada kohtueelsest menetlusest.

Viimasel ajal on mitmed tuntud juristid (Oliver Nääs, Margus Kurm jt), samuti meedia väljendanud arvamust, et kriminaaljustiitsia tervikuna, eriti aga prokuratuur, kuid ka julgeolekuasutused ja nende pädevused vajavad otsustavat reformimist. Sellega võib nõustuda, kuid enne tuleks leida veenvad vastused küsimusele, kuidas ja miks me oleme sellisesse olukorda jõudnud, kirjutab endine riigikohtu esimees Rait Maruste (RE) 

Tahan osutada, et kuritegevuse tase ja üldine ühiskondliku turvalisuse olukord 1990. aastate alguses, kui me formeerisime oma kohtu, prokuratuuri ja politseiasutused ning raamistasime oma õigussüsteemi, oli praegusest mitu korda halvem. Tänaseks on kuritegevuse üldine tase drastiliselt langenud, ühiskondlik turvalisus oluliselt paranenud, vanglad on pooltühjad.

Samas on nõudmine tõsiste reformide järele aina tugevam ja nõudlikum. Üldine süsteem ja õiguskaitseorganid on samad, millega alustasime 1990. aastail. Seega – muutunud on mis? Ilma ammendava ja veenva vastuseta sellele küsimusele pole mõistlik tegevusse tormata. 

Meie riiklus ja õiguskord on üles ehitatud kaasaegsele demokraatlikule riigile kohaselt võimude lahususele, tasakaalule ja vastastikusele kontrollile. Põhiseaduse vastavates peatükkides on esitatud seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu organid ja nende pädevused. Põhiseaduses ei ole ei nimetatud ega reguleeritud prokuratuuri ja politseid. Põhiseaduse loogikas ja sätestuses on need täitevvõimu allasutused. Seega, laias plaanis on probleem täitevvõimus.


Kõige arendatuma seisukoha kriminaaljuriidika asjus on esitanud Põhimõtte Kojas Margus Kurm, Postimehe kaudu on see osaliselt ka avaldatud. Et ta võtab ette ka kohtumenetluse ja kohtukorralduse, siis alustan sellest. 

Mitmed Kurmi argumendid on intellektuaalselt huvitavad ja uuenduslikud, kuid paraku ei ole mitte kõik pakutu kooskõlas meie põhiseadusega. Pean silmas apellatsioonimenetluses ringkonnakohtute kõrvalejätmist-asendamist ja pöördumist otse riigikohtusse.


Tuleb meenutada, et põhiseaduse järgi on meie esimese ja teise astme ehk ringkonnakohtud süüteoasjades apellatsiooni instantsideks, kus edasikaevatud otsust ja menetlust põhimõtteliselt korratakse – s.o hinnatakse tõendeid, kuulatakse osapooli jne. 

Erinevalt ringkonnakohtust toimib riigikohus ainult kassatsiooni ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna. Riigikohus käsitleb ainult õiguse kohaldamisega seonduvat, hindab selle asjakohasust ja kooskõla põhiseaduse, seadusandluse ja senise kohtupraktikaga. Kui kassatsioonimenetluses ilmneb õiguse kohaldamises vigu või korrigeerimist vajavat, siis saadab riigikohus asja põhjendatud otsusega ringkonnakohtusse tagasi.


Seega, riigikohtul puudub põhiseaduslik pädevus tõendeid vahetult uurida ja hinnata. Tegelikkuses on selle piiri järgimine keeruline ja sellest võib leida ka vaieldavusi, kuid see ei ole siinses poleemikas kaugeltki peatähtis. 

Kurm pakub uuendusliku abinõuna välja ka vandekohtunike kasutamise. Põhiseadus iseenesest ei keela vandekohtunike kasutamist, kuid see ei ole ega saa olla kindlasti süsteemi päästerõngaks. 

Esiteks eeldaks see ulatuslikku kriminaalmenetluse seadustiku ümberkirjutamist. Mis on aega ja oskust nõudev ettevõtmine, kuid kindla tahtmise korral tehtav. Teiseks on vandemeeste süsteemi «üle välja» kasutamine enam kui küsitav, sest see on palju aega ja korraldamist nõudev tegevus, mis nõuab eraldi ressursse ja ettevalmistamist.


Kui üldse, siis võiks seda teemat ehk vandekohtu kasutamist arutada seadusega piiritletud raskete kuritegude süüküsimuse otsustamisel.


Mis puutub sellesse, et ringkonnakohtud on süüteomenetlustes praktiliselt loobunud avalikest kuulamistest ja tõendite vahetust hindamisest ning töötavad Kurmi väitel ainult paberite põhjal, siis see teematõstatus vajab tõsist tähelepanu. Kui see Kurmi väide on tõene, siis ei ole see süsteemne, vaid korralduslik probleem, millega peavad tegelema riigikohus ja justiitsministeerium. Selline toimimine ja praktika ei ole apellatsiooniastme idee ja eesmärgiga kooskõlas. Võib näha isegi hälbimist põhiseaduses sätestatud apellatsioonikohtute olemusest ja eesmärgist. 

Tõsist arutelu ja otsustamist vajab see, kas ja kuidas ümber korraldada kohtueelne tegevus. Selleks on mitu varianti. Esimene, veenev ja mõistlik ning ausat õigusemõistmist toetav käik oleks kõigepealt luure- ja vastuluureasutuste kõrvaldamine kohtueelsest menetlusest. See ei ole nende olemuslik eesmärgiline tegevus. Pilt saaks selgemaks ja kontrollitavamaks. Kui nad aga oma töös leiavad midagi, mis väärib kohtueelset menetlust, siis annavad nad oma teabe üle politseiasutusele.


Igavene küsimus, kes kontrollib kontrollijaid, siiski jääb. Üks lahendus oleks mõne erivolitusega kogenud ja usaldusväärse prokuröri ametisse seadmine, kes uuriks ja menetleks politseis ja sise- ja välisluures asetleidvaid õigusrikkumisi, kuid volitusega menetleda ka kõige ohtlikumaid, tihti riigisaladusega seotud riigivastaseid asju (nt riigireetmine, spionaaž vmt). 

Luureasutuste üldine järelevalve peaks olema parlamendi ülesanne, kes vajaks selleks nii pädevust, volitusi kui ka kvalifitseeritud personali-nõustajaid. Tänane seis on rohkem selline ühelt poolt uudishimu ja teiselt poolt mainekujunduse üritused (vähemalt oli siis, kui ise parlamendis olin). 

Sarnaselt luureasutuste kõrvaldamisega süütegude uurimisest ja menetlemisest tuleks eeluurimisest kõrvaldada ka prokuratuur. Prokuratuuri põhifunktsiooniks peaks saama ja olema politsei esitatud uurimisematerjali põhjal süüdistuse esitamine ja selle kaitsmine kohtus. Või kui süüdistus ei kanna, siis kas selle tagasi saatmine või loobumine süüdistuse esitamisest. Ehk prokuratuur peaks olema filtriks-sõelaks politsei tegevusele kriminaalmenetluses ja nende töötulemuse kohtukõlblikkuse hindamisel.


Omaette suur ja oluliselt paremustamist vajav valdkond on karistus- ja väärteomenetluste õiguslik regulatsioon. See on kahetsusväärselt halva kvaliteediga, normid on halvasti defineeritud, mitmeti mõistetavad ja laialivalguvad, nii et lausa kutsuvad-sunnivad õigusselgust saama. 

Tihti on viimase aja õigusloomes segi aetud poliitilised eesmärgi ja tegevussuunised ja karistusõiguslikud normid. Viimase lausa drastiliseks näiteks on korruptsioonivastane seadus ning selles sätestatud toimingupiirangud.


Karistusõiguslikud normid peavad üldtunnustatult olema selged, üheselt mõistetavad, arusaadavad tavainimesele ja kohaldajaile ning viimaste suvaõigust maksimaalselt piiravad.