Täna avalikustatud Eesti õigussüsteemi raporti järgi kasutavad uurimisorganid ära meie seaduste ebamäärasust, nii et see on juba hakanud pärssima vaba ühiskonna arengut.
Raporti on Põhimõtte Koja egiidi all koostanud endine juhtiv riigiprokurör Margus Kurm. Tema hinnangul on meie õigussüsteemil kolm põhimõttelist puudust. Esiteks ei ole kõik karistatavad teod seadustes piisava täpsusega määratletud. Kuna inimesele ei ole seadust lugedes selge, mis on lubatud ja mis on keelatud, siis ei saa ta olla kindel, et tema käitumine on seaduskuulekas.
Raport soovitab, et riigikogu peaks selgelt määratlema vähemalt kolm viimase aja kohtuprotsessides palju segadust tekitanud mõistet: kes on ametiisik, mis on toimingupiirangu rikkumine ja mis on mõjuvõimuga kauplemine.
Raporti hinnangul on prokuratuuri omavoli põhjuseks välise kontrolli puudumine. 35 iseseisvusaasta jooksul ei ole riigikogu moodustanud ühtegi uurimiskomisjoni prokuratuuri või uurimisasutuste kontrollimiseks. Ja isegi kui selline loodaks, ei keela seadus komisjonile valetamast. Raporti järgi tuleks riigikogu komisjonile tõe rääkimine kohustuslikuks muuta samamoodi, nagu see on kohtus.
Kolmandaks toob raport esile, et parlamentaarne kontroll puudub ka KAPO üle, samas kui KAPO-l on jälitustegevuseks väga laiad volitused. Ka ei piiritle mitte seadused rikkumisi, mida Kapo uurida võib, vaid seda otsustab valitsus. Samas on inimesel peaaegu võimatu teada saada, kas teda on jälitatud. Nii ei saa ka tõestada, et KAPO on oma volitusi ületanud.
Uurimisorganite omavoli on tõsiseks ohuks Eesti õigusriigile ja riigikogu peaks astuma kõik vajalikud sammud, et tugevdada usaldust õigusemõistmise vastu.
Raport soovitab KAPO volitusi vähendada, et tal kaoks võimalus julgeoleku ettekäändel ebasoovitavaid isikuid kriminaalmenetlusega taga kiusata. Samuti peab inimesel olema õigus tagantjärele teada saada, kas teda on jälitatud ja mis põhjusel.
Mõistete ebamäärasuse tõttu on prokuratuur püüdnud õigusselgust saavutada süüdistusi laia lauaga lahmides. On aga lubamatu kellegi elu ja karjäär hoolimatult ohtu seada, selleks et selgitada välja, kas mingi käitumine on oma olemuselt seaduskuulekas või kriminaalne.
Teiseks, prokuratuur on ebamäärasust ka kurjasti ära kasutanud. Raport esitab mitmeid lausa kurioosseid näiteid, kuidas prokurörid on näinud kuritegusid seal, kus terve mõistusega inimene midagi kuritegelikku näha ei suuda, näiteks raamatu kinkimine, suveniirrevolvri omamine või juukselõikus. Kuriteol on mõistlik lävend, väike sõrmenips pole kehavigastus.
Kõige tõsisem on see, et viimastel aastatel on järjest olnud juhtumeid, kui prokurör on püüdnud sohki teha, kohtule valetanud, lubamatuid tõendeid kasutanud või neid nii «loovalt» toimetanud, et seda võiks tõendite fabritseerimiseks pidada, nagu näiteks selgus eelmisel nädalal Kersti Krachti õigeksmõistvast kohtuotsusest.
Raporti hinnangul on prokuratuuri omavoli põhjuseks välise kontrolli puudumine. 35 iseseisvusaasta jooksul ei ole riigikogu moodustanud ühtegi uurimiskomisjoni prokuratuuri või uurimisasutuste kontrollimiseks. Ja isegi kui selline loodaks, ei keela seadus komisjonile valetamast. Raporti järgi tuleks riigikogu komisjonile tõe rääkimine kohustuslikuks muuta samamoodi, nagu see on kohtus.
Kolmandaks toob raport esile, et parlamentaarne kontroll puudub ka KAPO üle, samas kui KAPO-l on jälitustegevuseks väga laiad volitused. Ka ei piiritle mitte seadused rikkumisi, mida Kapo uurida võib, vaid seda otsustab valitsus. Samas on inimesel peaaegu võimatu teada saada, kas teda on jälitatud. Nii ei saa ka tõestada, et KAPO on oma volitusi ületanud.
Uurimisorganite omavoli on tõsiseks ohuks Eesti õigusriigile ja riigikogu peaks astuma kõik vajalikud sammud, et tugevdada usaldust õigusemõistmise vastu.
Raport soovitab KAPO volitusi vähendada, et tal kaoks võimalus julgeoleku ettekäändel ebasoovitavaid isikuid kriminaalmenetlusega taga kiusata. Samuti peab inimesel olema õigus tagantjärele teada saada, kas teda on jälitatud ja mis põhjusel.
Kommentaarid
Postita kommentaar