400 KIRGLIKKU JA SAPIST LEHEKÜLGE MAAILMAKUULSAST PEREKONNAST _ POSTIMEES 25.07.2026
#RichardBradford #Durrellid #ViiveKaplan #Mustvuntsid #DonArmandoMustvunts #GeraldDurrell #MuzanE #VisitKyrbla #KülaooperArmandonia #MeMoMu #NahaJaKarvadega #WhoTheFuckIsMartinTee #CatchAndKill #KumariImedemaa #Meestemoemuuseum #TheGardenOfMensFashionDelights #Aluspüksipäkapikud #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #MEEZ072026
Margus Haav
Richard Bradfordi raamat kujutab Durrellide perekonda tugevalt demütologiseerivas võtmes.
Autor toob esile pereliikmete problemaatilised küljed, jättes positiivse peaaegu uurimata.
Kriitikute hinnangul kasutab Bradford allikaid kallutatult, mis muudab teose tasakaalutuks.
Richard Bradfordi «Durrellid. Ühe perekonna lugu» on kummaline ning omal kombel haarav teos, millest jääb õhku põletav küsimus, et miks ometi kirjutada 400-leheküljeline raamat maailmakuulsast perest, keda sa põlgad nii üksikult kui koos?
Durrellid said maailmakuulsaks tänu pere pesamuna Gerald Durrelli erakordselt helgetele ja liigutavatele mälestustele Korfu-aastatest, kuid nende tegelik elu oli mõistagi märksa vastuolulisem, kui päikeseline müüt arvata laseb. Richard Bradford võtab nüüd kirurgilise täpsusega ette perekonna varjatumad kihid. Tulemuseks on pigem demütologiseeriv uurimus kui klassikaline perekonnabiograafia.
RAAMAT
Richard Bradford
«Durrellid. Ühe perekonna lugu»
Tõlkinud Lauri Liiders
Tänapäev, 2026
416 lk
Kui minna raamatu juurde ootusega lugeda Durrellide perekonna suurt lugu, võib tulemus tunduda veider. Autor on teinud ära tohutu töö, selles pole kahtlust, kuid allikakriitiliseks ja erapooletuks uurimuseks ei saa seda kuidagi nimetada.
Jääb mulje, nagu oleks Larry Durrell võrgutanud nii Bradfordi tütre, naise, ema kui vanaema ning Gerry Durrell oleks pihta pannud tema armastatud kokkerspanjeli. Muu perekonna jaoks jagub tal samuti rohkelt sante sõnu ja mingil juhul ei jäta ta kasutamata võimalust rõhutada nende negatiivseid jooni. Teadaolevalt ei ole tal Durrellidega mingit sidet olnud, kõik nad olid surnud ammu enne seda, kui ta teema käsile võttis.
Lühidalt kokku võttes oli Larry enesekeskne seksmaniakk ja rassist, Leslie alatu pettur, Margo tühine latatara, ema Louise krooniline alkohoolik ja Gerry ise inimvihkaja, kes valetas oma Korfu-raamatus. Rääkimata sellest, et kogu perekond oli Briti koloniaalsüsteemi relikt, kes püüdis oma klassivahet igal võimalusel rõhutada.
Eriti nõretava põlgusega peatub autor korduvalt sellel, et Gerry ja Larry ei viitsinud trenni teha ning tervislikult toituda ja läksid selle pärast paksuks.
Tundub, et Bradford ei tee siiski faktide mõttes liiga, ja seda ei söandaks ka kuidagi öelda, et ta valetab. Pigem valib ta järjekindlalt kõige ebasoodsama tõlgenduse.
Gerald Durrelli raamatutes on ema Louise legendaarne kuju. Kaugeltki mitte ideaalne ema, aga samas soe, salliv, naljakas ja erakordselt avatud inimene. Üksikema, kes lubab oma lastel kujuneda väga erinevateks isiksusteks. Bradford näeb Louise’i pigem asjaarmastaja hüsteerikuna, kes põgeneb probleemide eest alkoholi ja kes ei üritanudki oma lapsi kontrollida.
Gerry raamatutes on Leslie pisut koomiline tegelane. Relvad, jahipidamine ja impulsiivsus. Bradford võtab selle kuvandi ja muudab selle palju süngemaks, tema interpretatsioonis jääb kõige vanem vend konkurentsitult perekonna suurimaks ebaõnnestumiseks. Geraldi maailmas on Margo küll koomiline, aga samas sümpaatne ja elujõuline karakter.
Bradford rõhutab rohkem tema ebakindlust, tervisemuresid ja raskusi. Kõik eelnevad on tema teoses pigem episoodilised kõrvaltegelased, mis on ka mõneti arusaadav, nemad ei jätnud endast maha tohutul hulgal arhiivimaterjale nagu kõige kuulsamad vennad Gerald ja Larry.
Gerry saab näiteks nahutada selle eest, et tema Korfu-raamatud on ilustatud kirjanduslikud fantaasiad ja nii see tegelikult polnud. Nojah. Mälu töötab sageli omamoodi. Inimesed ei mäleta oma elu nagu videokaamera. Nad mäletavad tähendusi, tundeid ja atmosfääri.
Mõni inimene meenutab minevikku peamiselt läbi solvumiste ja ebaõigluse. Mõni meenutab seda läbi huumori. Mõni läbi kaotuse. Gerry puhul on üsna silmatorkav, et ta valis peaaegu alati rõõmu. On see moraalne või ajalooline libastumine või hoopis tema erakordne anne? Ta suutis võtta kaootilise, kohati tõepoolest problemaatilise tegelikkuse ja näha selles ilu, nalja ning erakordselt palju soojust. Bradfordi häirib eriti tugevalt see, et Gerry armastas loomi rohkem kui inimesi ja tegelikult ei tahtnud ta üldse raamatuid kirjutada.
Mõneti ootamatult on raamatu keskmes aga hoopis Larry Durrell. Kohati tundub, et peamiselt ongi tegu käsitlusega tema personaalsest kirjanduslikust ja eraelulisest draamast. Bradfordi enda jaoks jäävad samas tema arvukad teosed arusaamatuks, elitaarseks ning täiesti loetamatuks kirjanduseks.
Tõsi, ta mainib möödaminnes küll pisikest fakti, et Lawrence Durrell jõudis Nobeli kirjanduspreemia žüriis esikolmiku sekka, ent oma seisukohti ta kõigutada ei lase.
Bradford kipub iga perekonnaliikme puhul keskenduma tema problemaatilistele külgedele, selle asemel et sama järjekindlalt uurida hoopis seda, mis tegi selle inimese eriliseks.
Tasakaalu puudumist on õigustatult peetud raamatu suurimaks nõrkuseks. Bradford kasutab dokumente pigem nagu kibestunud prokurör, mitte biograaf, ja lammutab metoodilise kirega, kuid ehitab kahetsusväärselt vähe.
Richard Bradfordi raamat kujutab Durrellide perekonda tugevalt demütologiseerivas võtmes.
Autor toob esile pereliikmete problemaatilised küljed, jättes positiivse peaaegu uurimata.
Kriitikute hinnangul kasutab Bradford allikaid kallutatult, mis muudab teose tasakaalutuks.
Richard Bradfordi «Durrellid. Ühe perekonna lugu» on kummaline ning omal kombel haarav teos, millest jääb õhku põletav küsimus, et miks ometi kirjutada 400-leheküljeline raamat maailmakuulsast perest, keda sa põlgad nii üksikult kui koos?
Autor toob esile pereliikmete problemaatilised küljed, jättes positiivse peaaegu uurimata.
Kriitikute hinnangul kasutab Bradford allikaid kallutatult, mis muudab teose tasakaalutuks.
Richard Bradfordi «Durrellid. Ühe perekonna lugu» on kummaline ning omal kombel haarav teos, millest jääb õhku põletav küsimus, et miks ometi kirjutada 400-leheküljeline raamat maailmakuulsast perest, keda sa põlgad nii üksikult kui koos?
/.../
Gerry saab näiteks nahutada selle eest, et tema Korfu-raamatud on ilustatud kirjanduslikud fantaasiad ja nii see tegelikult polnud. Nojah. Mälu töötab sageli omamoodi. Inimesed ei mäleta oma elu nagu videokaamera. Nad mäletavad tähendusi, tundeid ja atmosfääri.
Mõni inimene meenutab minevikku peamiselt läbi solvumiste ja ebaõigluse. Mõni meenutab seda läbi huumori. Mõni läbi kaotuse. Gerry puhul on üsna silmatorkav, et ta valis peaaegu alati rõõmu. On see moraalne või ajalooline libastumine või hoopis tema erakordne anne? Ta suutis võtta kaootilise, kohati tõepoolest problemaatilise tegelikkuse ja näha selles ilu, nalja ning erakordselt palju soojust. Bradfordi häirib eriti tugevalt see, et Gerry armastas loomi rohkem kui inimesi ja tegelikult ei tahtnud ta üldse raamatuid kirjutada.
Mõneti ootamatult on raamatu keskmes aga hoopis Larry Durrell. Kohati tundub, et peamiselt ongi tegu käsitlusega tema personaalsest kirjanduslikust ja eraelulisest draamast. Bradfordi enda jaoks jäävad samas tema arvukad teosed arusaamatuks, elitaarseks ning täiesti loetamatuks kirjanduseks.
Tõsi, ta mainib möödaminnes küll pisikest fakti, et Lawrence Durrell jõudis Nobeli kirjanduspreemia žüriis esikolmiku sekka, ent oma seisukohti ta kõigutada ei lase.
Bradford kipub iga perekonnaliikme puhul keskenduma tema problemaatilistele külgedele, selle asemel et sama järjekindlalt uurida hoopis seda, mis tegi selle inimese eriliseks.
Tasakaalu puudumist on õigustatult peetud raamatu suurimaks nõrkuseks. Bradford kasutab dokumente pigem nagu kibestunud prokurör, mitte biograaf, ja lammutab metoodilise kirega, kuid ehitab kahetsusväärselt vähe.
Mõneti ootamatult on raamatu keskmes aga hoopis Larry Durrell. Kohati tundub, et peamiselt ongi tegu käsitlusega tema personaalsest kirjanduslikust ja eraelulisest draamast. Bradfordi enda jaoks jäävad samas tema arvukad teosed arusaamatuks, elitaarseks ning täiesti loetamatuks kirjanduseks.
Tõsi, ta mainib möödaminnes küll pisikest fakti, et Lawrence Durrell jõudis Nobeli kirjanduspreemia žüriis esikolmiku sekka, ent oma seisukohti ta kõigutada ei lase.
Bradford kipub iga perekonnaliikme puhul keskenduma tema problemaatilistele külgedele, selle asemel et sama järjekindlalt uurida hoopis seda, mis tegi selle inimese eriliseks.
Tasakaalu puudumist on õigustatult peetud raamatu suurimaks nõrkuseks. Bradford kasutab dokumente pigem nagu kibestunud prokurör, mitte biograaf, ja lammutab metoodilise kirega, kuid ehitab kahetsusväärselt vähe.
https://kultuur.postimees.ee/8503836/400-kirglikku-ja-sapist-lehekulge-maailmakuulsast-perekonnast
400 kirglikku ja sapist lehekülge maailmakuulsast perekonnast
Autor toob esile pereliikmete problemaatilised küljed, jättes positiivse peaaegu uurimata.
Kriitikute hinnangul kasutab Bradford allikaid kallutatult, mis muudab teose tasakaalutuks.
Richard Bradfordi «Durrellid. Ühe perekonna lugu» on kummaline ning omal kombel haarav teos, millest jääb õhku põletav küsimus, et miks ometi kirjutada 400-leheküljeline raamat maailmakuulsast perest, keda sa põlgad nii üksikult kui koos?
______________________________________________________________________
RAAMAT
Richard Bradford
«Durrellid. Ühe perekonna lugu»
Tõlkinud Lauri Liiders
Tänapäev, 2026
416 lk
___________________________________________________________________
Kui minna raamatu juurde ootusega lugeda Durrellide perekonna suurt lugu, võib tulemus tunduda veider. Autor on teinud ära tohutu töö, selles pole kahtlust, kuid allikakriitiliseks ja erapooletuks uurimuseks ei saa seda kuidagi nimetada.
Jääb mulje, nagu oleks Larry Durrell võrgutanud nii Bradfordi tütre, naise, ema kui vanaema ning Gerry Durrell oleks pihta pannud tema armastatud kokkerspanjeli. Muu perekonna jaoks jagub tal samuti rohkelt sante sõnu ja mingil juhul ei jäta ta kasutamata võimalust rõhutada nende negatiivseid jooni. Teadaolevalt ei ole tal Durrellidega mingit sidet olnud, kõik nad olid surnud ammu enne seda, kui ta teema käsile võttis.
Lühidalt kokku võttes oli Larry enesekeskne seksmaniakk ja rassist, Leslie alatu pettur, Margo tühine latatara, ema Louise krooniline alkohoolik ja Gerry ise inimvihkaja, kes valetas oma Korfu-raamatus. Rääkimata sellest, et kogu perekond oli Briti koloniaalsüsteemi relikt, kes püüdis oma klassivahet igal võimalusel rõhutada.
Tundub, et Bradford ei tee siiski faktide mõttes liiga, ja seda ei söandaks ka kuidagi öelda, et ta valetab. Pigem valib ta järjekindlalt kõige ebasoodsama tõlgenduse.
Gerald Durrelli raamatutes on ema Louise legendaarne kuju. Kaugeltki mitte ideaalne ema, aga samas soe, salliv, naljakas ja erakordselt avatud inimene. Üksikema, kes lubab oma lastel kujuneda väga erinevateks isiksusteks. Bradford näeb Louise’i pigem asjaarmastaja hüsteerikuna, kes põgeneb probleemide eest alkoholi ja kes ei üritanudki oma lapsi kontrollida.
Gerry raamatutes on Leslie pisut koomiline tegelane. Relvad, jahipidamine ja impulsiivsus. Bradford võtab selle kuvandi ja muudab selle palju süngemaks, tema interpretatsioonis jääb kõige vanem vend konkurentsitult perekonna suurimaks ebaõnnestumiseks. Geraldi maailmas on Margo küll koomiline, aga samas sümpaatne ja elujõuline karakter.
Bradford rõhutab rohkem tema ebakindlust, tervisemuresid ja raskusi. Kõik eelnevad on tema teoses pigem episoodilised kõrvaltegelased, mis on ka mõneti arusaadav, nemad ei jätnud endast maha tohutul hulgal arhiivimaterjale nagu kõige kuulsamad vennad Gerald ja Larry.
Gerry saab näiteks nahutada selle eest, et tema Korfu-raamatud on ilustatud kirjanduslikud fantaasiad ja nii see tegelikult polnud. Nojah. Mälu töötab sageli omamoodi. Inimesed ei mäleta oma elu nagu videokaamera. Nad mäletavad tähendusi, tundeid ja atmosfääri.
Mõneti ootamatult on raamatu keskmes aga hoopis Larry Durrell. Kohati tundub, et peamiselt ongi tegu käsitlusega tema personaalsest kirjanduslikust ja eraelulisest draamast. Bradfordi enda jaoks jäävad samas tema arvukad teosed arusaamatuks, elitaarseks ning täiesti loetamatuks kirjanduseks.
Tõsi, ta mainib möödaminnes küll pisikest fakti, et Lawrence Durrell jõudis Nobeli kirjanduspreemia žüriis esikolmiku sekka, ent oma seisukohti ta kõigutada ei lase.
Bradford kipub iga perekonnaliikme puhul keskenduma tema problemaatilistele külgedele, selle asemel et sama järjekindlalt uurida hoopis seda, mis tegi selle inimese eriliseks.
Tasakaalu puudumist on õigustatult peetud raamatu suurimaks nõrkuseks. Bradford kasutab dokumente pigem nagu kibestunud prokurör, mitte biograaf, ja lammutab metoodilise kirega, kuid ehitab kahetsusväärselt vähe.
Kommentaarid
Postita kommentaar