KUMARI VAIM: WHO THE FUCK IS KAMARIK?! _ MEEZ 20.07.2026
https://www.err.ee/1610069467/kaire-vahejoe-kes-taastab-parast-alusetut-kahtlustust-inimese-hea-nime
On lihtne öelda, et kohtuvaidlused ja kriminaaluurimine on lihtsalt menetlused, et ausal inimesel pole midagi karta. Tegelikult tähendab see kuid või aastaid kestvat teadmatust, närvipinget ja mainekahju, kirjutab Kumari Vaim, kelle 2021. aastal Riigiprokuratuurile saadetud kuriteotetele ei ole tänaseni vastatud.
/.../
Kas menetlused kestavad ikka mõistliku aja? Kui uurimine käib aastate kaupa, muutub see omaette raskeks karistuseks sõltumata sellest, millise järelduseni lõpuks jõutakse. Millega ma selle karistuse ühiskonna silmis ära teenisin?
Ja lõpuks väärib tähelepanu ka avalikkuse teavitamine. Ajakirjandus haarab poliitiku selgitusest („Ühele kodanikule ei meeldinud lihtsalt, et vald seal teed ehitab,” ütles vallavalitsuse liige, abivallavanem Martin Tee Lääne Elule. /Lääne Elu 4.11.2020
https://online.le.ee/2020/11/04/majaomanik-laks-tee-ehituse-parast-vallaga-kohtusse/ ) lennult kinni.
Valla kohtusse kaebajast saab avalikkuse silmis kohe "üks kodanik, kellele ei meeldinud lihtsalt". Kohtuotsusest teavitamine jääb aga märksa tagasihoidlikumaks.
Minu meelest on see ebaõiglane. Ma ei süüdista ajakirjandust, poliitiku kahtlustusest kirjutamine on igal juhul avalikkuse huvides. Aga minu arvates peaks prokuratuuril olema ka mingi kohustus reageerida kuriteoteatele.
Kokkuvõtlikult, ma ei otsi selle kirjutisega süüdlasi ega püüa õigussüsteemile kuidagi tagasi teha. Soovin lihtsalt, et minu kogemus paneks meid mõtlema, kuidas leida tasakaalu kuritegude uurimise ja inimese väärikuse kaitsmise vahel. Nagu ütleb Eesti Vabariigi põhiseadus: kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
https://www.err.ee/1610069467/kaire-vahejoe-kes-taastab-parast-alusetut-kahtlustust-inimese-hea-nime
Kaire Vahejõe: kes taastab pärast alusetut kahtlustust inimese hea nime?
ARVAMUSKaire Vahejõe,
03.07.2026 14:36
On lihtne öelda, et kriminaaluurimine on lihtsalt menetlus, et ausal inimesel pole midagi karta. Tegelikult tähendab see kuid või aastaid kestvat teadmatust, närvipinget ja mainekahju, kirjutab Kaire Vahejõe, kelle suhtes lõpetas hiljuti prokuratuur ligi kaks aastat kestnud kriminaalmenetluse.
Olen aastaid osalenud Luunja valla juhtimises volikogu liikmena ja eelmise perioodi ajal ka esimehena. 2024. aasta sügisel sain teada, et minu suhtes on alustatud kriminaalmenetlus: korruptsioonikahtlustus toimingupiirangu rikkumises.
Nüüd, peaaegu kaks aastat hiljem, pani prokuratuur asjale punkti. Prokurör tõdes, et vallavolikogu ei olnud vastu võtnud ühtegi sellist otsust, mille puhul oleks saanud rääkida toimingupiirangu rikkumisest. Seega ei lõppenud menetlus mõne formaalse põhjuse tõttu, vaid seetõttu, et uurimise käigus ei tuvastatud kuritegu.
Ma ei hakka siinkohal õiguskaitseasutustega vaidlema. Loomulikult tuleb võimalikke kuritegusid uurida ja vihjeid kontrollida. Mulle teeb muret hoopis mündi teine pool: mis saab neist inimestest, keda uuritakse ja kelle puhul selgub lõpuks, et nad ei ole midagi valesti teinud?
Avaliku kahtlustuse all elamine on ränk katsumus, ega sellest enne aru ei saagi, kui ise midagi säärast üle elad. Asi pole ainult menetlustoimingutes ja ülekuulamistes, vahest hirmsamgi on see, kuidas inimesed hakkavad sind teise pilguga vaatama. Otsekohe tekivad kuulujutud ja sosinad, aastatega ehitatud usaldus ja maine saavad kõva hoobi. Ma ei räägi isegi sellest, et plekitu kuvand on poliitiku suurim vara, kõige valusam on hoopis, et kannatama peavad lähedased, sest ka neid vaadatakse hoopis teistmoodi.
Minu jaoks oli väga ränk ka infosulus elamine. Ma ei saanud nende kahe aasta jooksul kordagi täpselt aru, milline konkreetne tegu või otsus kahtlustuse põhjustas, sest etteheited olid üldsõnalised.
Kui sa ei tea, milles sind kahtlustatakse, hakkad lõpuks isegi endalt küsima, kas oled tõesti midagi valesti teinud. Kerid mõttes läbi iga vana otsuse, püüad meenutada detaile ja muudkui küsid endalt küsimusi. Kas ma tõesti tegin midagi valesti ja ei pannud ise tähelegi? See pidev "eneseanalüüs" on leebelt öeldes päris närvesööv.
Miks see kõik üldse toimus? Tegelikult polegi kuigi oluline, kas tegemist oli Luunja kohalikust poliitikast ajendatud kättemaksuga või millegi muuga, sest tulemus on ikka sama. Igal juhul koorub siit mitu olulist küsimust.
Kas inimene ei peaks kohe alguses saama üksikasjalikku selgitust, et milles teda üldse kahtlustatakse? Üldsõnaline etteheide ei võimalda ennast sisuliselt kaitsta ega isegi hinnata, kas oled tõepoolest midagi valesti teinud. Mida selgem on kahtlustuse sisu, seda õiglasem ja läbipaistvam on kogu menetlus.
Kas menetlused kestavad ikka mõistliku aja? Kui uurimine käib aastate kaupa, muutub see omaette raskeks karistuseks sõltumata sellest, millise järelduseni lõpuks jõutakse. Millega ma selle karistuse ühiskonna silmis ära teenisin?
Ja lõpuks väärib tähelepanu ka avalikkuse teavitamine. Ajakirjandus haarab poliitiku korruptsiooniasjast lennult kinni. Kahtlustusest saab avalikkuse silmis kohe süüdimõistev kohtuotsus. Menetluse lõpetamisest teavitamine jääb aga märksa tagasihoidlikumaks.
Minu meelest on see ebaõiglane. Ma ei süüdista ajakirjandust, poliitiku kahtlustusest kirjutamine on igal juhul avalikkuse huvides. Aga minu arvates peaks prokuratuuril olema ka mingi kohustus teavitada menetluse lõpetamisest omal algatusel sama häälekalt, kui teavitati avalikkust selle alustamisest.
Kokkuvõtlikult, ma ei otsi selle kirjutisega süüdlasi ega püüa õigussüsteemile kuidagi tagasi teha. Soovin lihtsalt, et minu kogemus paneks meid mõtlema, kuidas leida tasakaalu kuritegude uurimise ja inimese väärikuse kaitsmise vahel. Nagu ütleb Eesti Vabariigi põhiseadus: kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
Kommentaarid
Postita kommentaar