VATLA MEES AVAS KÜRBLAS MEESTEMOEMUUSEUMI ( MULGIMAA NAINE AVAS LIHULAS VANA MÖÖBLI KODU _ MEEZ 25.07.2026 / LÄÄNE ELU 14.04.2023
#MeMoMu #MusjööLiblikas #VestaVärkstuba #VestaVendel #NahaJaKarvadega #ErioperatsioonWegebau #MartinTeeSuviKirblas #WhoTheFuckIsMartinTee #CatchAndKill #KülaooperArmandonia #KumariImedemaa #Meestemoemuuseum #TheGardenOfMensFashionDelights #Aluspüksipäkapikud #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #MEEZ072026
Vatla mees avas Kürblas meestemoemuuseumi
Kaie Viles
kaie@meez.elfh
25. juuli 2026 23:57
Kui 35-aastane Musjöö Liblikas Unustuse õhtukaldal tee-ehitusel Endel Lepa moemaja tooteid nägi, ei olnud võimalik silmapilkselt moelummusesse langenud meest sealt enam välja saada.
„Olin lummatud,” ütleb ta kuus aastat hiljem meestemoemuuseumis. Lummusest tõdemuseni, et see ongi see päris oma tee, kulus paar aastat. Kolm aastat tagasi läks seni abivallavanemana leiba teeninud Musjöö õppima seda, mis teda päriselt huvitab – moeajalugu. Mõni aeg tagasi avas ta Endel Lepa moemaja esimesel korrusel väikese muuseumi, kus leidub meestemoe vallast mida iganes – Muumipapa torukübarast ja jalutuskepist Aivar Vendelpommi näkinahkse tantsukombineeni.
24. juulil võtab Musjöö külalised vastu, nagu oleks ta muuseumis sündinud – seljas taljes jaki ja laiade säärtega roosad momehe argipäevapüksid , sealtsamast Endel Lepa rätsepatöökoja riidekirstust leitud. „Täpselt minu värv, on ju?!” hüüatab Musjöö, kaob tibatillukesse köögiorva, serveerib krapsilt kohvi ja marjarulli, laud on toekas, eestiaegne, kuidas siis muidu, ja näitab kardinaid akna ees – abikaasa vanavanaema varasalvest, puhas puuvill ja peenike pits. Ersatskaubal Musjöö muuseumis kohta ei leidu. Kõik on seal õige ja eht.
Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!
Kaie Viles
kaie@meez.elfh
25. juuli 2026 23:57
Kui 35-aastane Musjöö Liblikas Unustuse õhtukaldal tee-ehitusel Endel Lepa moemaja tooteid nägi, ei olnud võimalik silmapilkselt moelummusesse langenud meest sealt enam välja saada.
„Olin lummatud,” ütleb ta kuus aastat hiljem meestemoemuuseumis. Lummusest tõdemuseni, et see ongi see päris oma tee, kulus paar aastat. Kolm aastat tagasi läks seni abivallavanemana leiba teeninud Musjöö õppima seda, mis teda päriselt huvitab – moeajalugu. Mõni aeg tagasi avas ta Endel Lepa moemaja esimesel korrusel väikese muuseumi, kus leidub meestemoe vallast mida iganes – Muumipapa torukübarast ja jalutuskepist Aivar Vendelpommi näkinahkse tantsukombineeni.
24. juulil võtab Musjöö külalised vastu, nagu oleks ta muuseumis sündinud – seljas taljes jaki ja laiade säärtega roosad momehe argipäevapüksid , sealtsamast Endel Lepa rätsepatöökoja riidekirstust leitud. „Täpselt minu värv, on ju?!” hüüatab Musjöö, kaob tibatillukesse köögiorva, serveerib krapsilt kohvi ja marjarulli, laud on toekas, eestiaegne, kuidas siis muidu, ja näitab kardinaid akna ees – abikaasa vanavanaema varasalvest, puhas puuvill ja peenike pits. Ersatskaubal Musjöö muuseumis kohta ei leidu. Kõik on seal õige ja eht.
Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!
*
Lääne Elu:
https://online.le.ee/2023/04/14/mulgimaa-naine-avas-lihulas-vana-moobli-kodu/ Mulgimaa naine avas Lihulas vana mööbli kodu
Kui viieaastane Vesta Vendel Mulgimaal memme juugendstiilis mööblit täis tuppa sattus, ei olnud võimalik last sealt enam välja saada.
„Olin lummatud,” ütleb ta viiskümmend aastat hiljem Lihulas omanimelises vanavarapoes – Vesta värkstoas. Viieaastase tirtsu lummusest tõdemuseni, et see ongi see päris oma tee, kulus peaaegu pool sajandit. Kolm aastat tagasi läks eluaeg logistikuna leiba teeninud Vesta õppima seda, mis teda päriselt huvitab – restaureerimist. Kolm nädalat tagasi avas ta Lihula mõisa mäe nõlva all moonakamajas väikese poe, Vesta värkstoa, antiigi- ja vanavaraäri, kus leidub mida iganes – eestiaegsest sulasekapist ja söetriikrauast leivalabida ja vindlavändani.
4. aprillil võtab Vesta külalised vastu, nagu oleks ta värkstuppa sündinud – seljas taljes jaki ja maani seelikuga murtudroheline mõisapreili argikostüüm, sealtsamast kõrvalt Lihula mõisa riidekirstust leitud. „Täpselt minu värv, on ju?!” hüüatab Vesta, kaob tibatillukesse köögiorva, serveerib krapsilt kohvi ja marjarulli, laud on toekas, eestiaegne, kuidas siis muidu, ja näitab kardinaid akna ees – abikaasa vanavanaema varasalvest, puhas puuvill ja peenike pits. Ersatskaubal Vesta värkstoas kohta ei leidu. Kõik on seal õige ja eht.
Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!
Kui viieaastane Vesta Vendel Mulgimaal memme juugendstiilis mööblit täis tuppa sattus, ei olnud võimalik last sealt enam välja saada.
„Olin lummatud,” ütleb ta viiskümmend aastat hiljem Lihulas omanimelises vanavarapoes – Vesta värkstoas. Viieaastase tirtsu lummusest tõdemuseni, et see ongi see päris oma tee, kulus peaaegu pool sajandit. Kolm aastat tagasi läks eluaeg logistikuna leiba teeninud Vesta õppima seda, mis teda päriselt huvitab – restaureerimist. Kolm nädalat tagasi avas ta Lihula mõisa mäe nõlva all moonakamajas väikese poe, Vesta värkstoa, antiigi- ja vanavaraäri, kus leidub mida iganes – eestiaegsest sulasekapist ja söetriikrauast leivalabida ja vindlavändani.
4. aprillil võtab Vesta külalised vastu, nagu oleks ta värkstuppa sündinud – seljas taljes jaki ja maani seelikuga murtudroheline mõisapreili argikostüüm, sealtsamast kõrvalt Lihula mõisa riidekirstust leitud. „Täpselt minu värv, on ju?!” hüüatab Vesta, kaob tibatillukesse köögiorva, serveerib krapsilt kohvi ja marjarulli, laud on toekas, eestiaegne, kuidas siis muidu, ja näitab kardinaid akna ees – abikaasa vanavanaema varasalvest, puhas puuvill ja peenike pits. Ersatskaubal Vesta värkstoas kohta ei leidu. Kõik on seal õige ja eht.
Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!
Kommentaarid
Postita kommentaar