DANIIL KURAKIN ⟩ KOHALIKUD VENEMAA FÄNNID ON LIHAREKLAAMIST PÖÖRDES JA KESKERAKOND KAITSEB NEID _ POSTIMEES 24.07.2026
#Rannarootsi #MEEZ #ELFH #ErioperatsioonWegebau #MartinTeeSuviKirblas #WhoTheFuckIsMartinTee #CatchAndKill #DonArmandoHeldus #SuurPluss #GentlemenFromEstonia #DaniilKurakin #MihhailKõlvart #KülaooperArmandonia #KumariImedemaa #EndelLeppFashionHouse #Meestemoemuuseum #TheGardenOfMensFashionDelights #Aluspüksipäkapikud #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #MEEZ072026
https://arvamus.postimees.ee/8514509/daniil-kurakin-kohalikud-venemaa-fannid-on-lihareklaamist-poordes-ja-keskerakond-kaitseb-neid DANIIL KURAKIN ⟩ Kohalikud Venemaa fännid on lihareklaamist pöördes ja Keskerakond kaitseb neid
Daniil Kurakin
Reklaam oleks amoraalne, kui see naeruvääristaks agressiooni ohvrit, mitte agressorit.
Keskerakond võtab endale nende kaitsja rolli, kes on otsustanud seda satiiri isiklikult võtta.
Ettevõte Rannarootsi tekitas ühe oma reklaamplakatiga Eesti interneti venekeelses segmendis tormilise reaktsiooni sõna «sibul» kahetähenduslikkuse tõttu. Selle reklaami peale solvuvad aga peamiselt need, kes peavad end vaimselt Venemaale lähedasemaks kui Eestile, leiab aktivist ja blogija Daniil Kurakin.
Alustan sellest, kuidas mina – venekeelne inimene – sellele reklaamile reageerisin. Mulle see meeldis. Panin sellele meeldimise ja kirjutasin Rannarootsi toetuseks kommentaari, sest saan suurepäraselt aru, et ukrainlased teavad täna paljudest paremini, kuidas seda sorti sibulat «grillida».
Mind on alati rõõmustanud ja rõõmustavad jätkuvalt Ukraina edusammud sõjas ning eriti see, kuidas ukrainlased ise saadavad neid sotsiaalmeedias meemide, naljade ja irooniaga. Sõja-aastate jooksul on sellest saanud omamoodi viis säilitada huumorimeelt ja hoida ebanormaalses tegelikkuses normaalset meeleolu.
Putin tahtis möllu, nüüd on musta suitsuga möll jõudnud Venemaale
Kui näed, kuidas probleemid tekivad agressorriigil, kes on valla päästnud Euroopa suurima sõja pärast Teist maailmasõda, läheb tuju tõepoolest paremaks. Putin vajas möllu ja ta sai selle, ainult et nüüd põleb kogu Venemaa selle möllu hoos musta suitsuga.
Arvan, et selle reklaami autoritel on toimuvaga umbes sama suhtumine, sest siin ei ole üldse tunda vihkamist inimeste vastu keele või rahvuse alusel, siin on näha varjamatut irooniat riigi üle, mis ise tõi sõja oma territooriumile ja seisab nüüd silmitsi selle tagajärgedega.
Reklaamplakat vihjab üsna läbipaistvalt põlevatele naftatöötlemistehastele, mille suits oli muide alles hiljuti nähtav isegi Narva-Jõesuu rannast.
Selle tulemusena on üks Putini peamisi loosungeid «Ukraina demilitariseerimisest», millega ta õigustas niinimetatud erioperatsiooni, täitunud täpselt vastupidiselt, sest juba täna on Ukraina armeel võimekused, mida tal täiemahulise sõja alguses ei olnud. Seetõttu pole mul kahtlustki, kelle üle see reklaam nalja heidab ja millist sibulat seal grillitakse.
Aga niipea, kui keegi kasutab Eesti internetis sõnu «sibul» või «tibla» venemeelselt meelestatud venekeelsete kohta, algab kohe kisa, et nii nimetatavat kõiki venelasi ja et see on viha õhutamine. Ei, see pole nii, sest alati on oluline kontekst.
Kui te aga toetate Venemaad ja olete vaimselt nende poolel, kellel täna põlevad naftabaasid, Wildberriese laod ja muud objektid, siis pole ime, et see reklaam teil teatud koha kuumaks kütab. Selles ilmselt seisneski selle eesmärk – trollida neid, kes tunnevad kaasa agressorriigile. Isiklikult mul pole tema vastu mingit kaastunnet ja ilmselt seetõttu tõi see reklaam mulle ja mu sõpradele ainult naeratuse näole.
Keskerakondlased ajavad kõik ühte patta
Ka poliitikud otsustasid mitte vait olla, kuid avalikud reaktsioonid tulid peamiselt Keskerakonna liikmetelt. Esimees Mihhail Kõlvart, eurosaadik Yana Toom, linnavolinik Vladimir Goman, riigikogulane Aleksander Tšaplõgin, linnavolinik Sergei Ptšolkin – need on vaid mõned, kelle reklaami hukka mõistvaid postitusi ma juba näinud olen.
On üllatav, kuidas keskerakondlased äkki meenutasid, et neil on asja venekeelsetega, keda nad loomulikult ajavad ühte patta, ignoreerides fakti, et kellegi jaoks pole selline reklaam üldse solvav.
Üldse, kui lähtuda sellest, et reklaam on suunatud just Venemaa okupantide vastu, tekib küsimus, miks Eesti erakond nii innukalt asub kaitsma neid, kes samastavad end just nendega?
Mõned sellest nimekirjast on juba kutsunud üles Rannarootsit boikoteerima ja tulemuseks on üsna huvitav olukord, kus Keskerakond võtab vabatahtlikult endale nende kaitsja rolli, kes on otsustanud seda satiiri isiklikult võtta.
On kõnekas, et peale keskerakondlaste ei erutanud see lugu praktiliselt kedagi. Ei teised erakonnad ega enamik poliitikuid pidanud seda eriti oluliseks ning eestikeelne meedia pööras sellele tähelepanu alles pärast seda, kui teema võtsid üles venekeelsed väljaanded. Lihtsalt sellepärast, et kõik saavad suurepäraselt aru, kelle üle siin ironiseeritakse, kes võtab seda reklaami isiklikult ja kes üritab nüüd selle pealt poliitilisi punkte teenida.
Mõned arvavad, et sõja kasutamine turunduses on amoraalne. Minu arvates oleks amoraalne, kui see reklaam naeruvääristaks agressiooni ohvrit, mitte agressorit. Antud juhul kordan veel kord, et iroonia objektiks on Vene okupandid ja Venemaa valla päästetud sõja tagajärjed.
Ka poliitikud otsustasid mitte vait olla, kuid avalikud reaktsioonid tulid peamiselt Keskerakonna liikmetelt. Esimees Mihhail Kõlvart, eurosaadik Yana Toom, linnavolinik Vladimir Goman, riigikogulane Aleksander Tšaplõgin, linnavolinik Sergei Ptšolkin – need on vaid mõned, kelle reklaami hukka mõistvaid postitusi ma juba näinud olen.
On üllatav, kuidas keskerakondlased äkki meenutasid, et neil on asja venekeelsetega, keda nad loomulikult ajavad ühte patta, ignoreerides fakti, et kellegi jaoks pole selline reklaam üldse solvav.
Üldse, kui lähtuda sellest, et reklaam on suunatud just Venemaa okupantide vastu, tekib küsimus, miks Eesti erakond nii innukalt asub kaitsma neid, kes samastavad end just nendega?
Mõned sellest nimekirjast on juba kutsunud üles Rannarootsit boikoteerima ja tulemuseks on üsna huvitav olukord, kus Keskerakond võtab vabatahtlikult endale nende kaitsja rolli, kes on otsustanud seda satiiri isiklikult võtta.
On kõnekas, et peale keskerakondlaste ei erutanud see lugu praktiliselt kedagi. Ei teised erakonnad ega enamik poliitikuid pidanud seda eriti oluliseks ning eestikeelne meedia pööras sellele tähelepanu alles pärast seda, kui teema võtsid üles venekeelsed väljaanded. Lihtsalt sellepärast, et kõik saavad suurepäraselt aru, kelle üle siin ironiseeritakse, kes võtab seda reklaami isiklikult ja kes üritab nüüd selle pealt poliitilisi punkte teenida.
Mõned arvavad, et sõja kasutamine turunduses on amoraalne. Minu arvates oleks amoraalne, kui see reklaam naeruvääristaks agressiooni ohvrit, mitte agressorit. Antud juhul kordan veel kord, et iroonia objektiks on Vene okupandid ja Venemaa valla päästetud sõja tagajärjed.
Kogu sõja vältel on rahvusvahelised organisatsioonid, ajakirjanikud ja uurijad dokumenteerinud arvukaid rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi ja sõjakuritegusid, mille on toime pannud Vene väed.
Selle taustal tundub iroonia agressorriigi ebaõnnestumiste üle ja Ukraina edusammude toetamine mulle täiesti loomulik ja asjakohane ning kes otsib topeltstandardeid, leiab need ainult seetõttu, et ei mõista ise sõja konteksti… või ei taha mõista.
Venemaa alustas seda sõda, okupeeris Ukraina territooriumid ja jätkab iga päev Ukraina linnade ründamist, terroriseerides tsiviilelanikke. Eesti on algusest peale Ukrainat järjekindlalt toetanud, seega pole ime, et paljud meie riigi elanikud rõõmustavad koos ukrainlastega nende edu üle rindel, väljendades seda muu hulgas huumori, meemide ja satiiri kaudu.
Kui sa saad selgelt aru, kes on selles sõjas agressor ja kes kaitseb oma riiki, siis küsimust, mis on antud juhul amoraalne ja mis mitte, lihtsalt ei teki.
_______________________________________
«Me kõik teame, et käib sõda. Samuti teame hästi, et sõnal sibul on Eestis juba ammu ka halvustav tähendus vene keelt kõnelevate inimeste kohta. Seda tähendust tunnistab ka Eesti Keele Instituut. Sotsiaalmeedias avaldatud reaktsioonide põhjal otsustades ei tekitanud see reklaam inimestes naeratust ega muiet, vaid ärritust ja hirmu,» kirjutas Keskerakonna esimees sotsiaalmeedias.
Ta küsib, kelle huvides on selline provokatsioon.
«Sõda Ukrainas mõjutab kogu Euroopat ja on tekitanud pingeid mitte ainult kogukondade vahele, vaid ka perekondadesse, töökollektiividesse ja inimeste sisse. Miks peaks neid pingeid sellisel viisil võimendama? Ajalugu õpetab, et massiline vägivald ei alga laskudest. See algab keelest, kujunditest ja sümbolitest, mis muudavad inimeste alandamise ja dehumaniseerimise rahvuse, etnilise kuuluvuse või mõne muu tunnuse alusel samm-sammult vastuvõetavaks. Inimesi põletavate ahjudeni ei jõutud üleöö – kõik algas pilkamisest ja alandamisest. Kui inimene muutub sümboliks, probleemiks või pilkeobjektiks, muutub järgmine samm psühholoogiliselt juba märksa lihtsamaks. Ettevõttel on kahtlemata õigus valida oma turundusstrateegiat. Kuid tähelepanu ei tohiks püüda kujunditega, mida märkimisväärne osa ühiskonnast tajub alandava või dehumaniseerivana,» sõnas poliitik.
_________________________________________
Rannarootsi esindajad ilmselt kavaldavad
Üldiselt on väga naljakas jälgida arutelu selle reklaami ümber. Minu arvates on see just see juhtum, kus inimene ise otsustab, kas see käib tema kohta või mitte. Ametlikult on pakendil kirjas lihtsalt karamelliseeritud praesibulaga liha.
Ettevõte teeskles muidugi, et see on vaid kokkusattumus, ja intervjuus väitsid Rannarootsi esindajad isegi, et ei teadnud sõna «sibul» teisest tähendusest midagi, kuigi, tuleb tunnistada, seda on väga raske uskuda.
Samas saan ma suurepäraselt aru, miks ettevõte valis just sellise neutraalse seisukoha. Ühelgi äril pole vaja poliitilistesse vaidlustesse sekkuda. Selle ülesanne on toodet müüa ja kui seda saab teha eduka, ajakohase ja viraalse reklaami abil, siis miks mitte?
Seda enam, et lahvatanud arutelu tegi selle reklaamikampaania ainult veelgi nähtavamaks. Tõenäoliselt ei taha juhtkond lihtsalt paljudele ilmselget vihjet ametlikult kinnitada ja neil on ükskõik, mida solvunud vatnikud neist arvavad.
Enne selle artikli saatmist kontrollisin reaktsioone Rannarootsi algse Facebooki postituse all. Sel hetkel oli seal 3400 meeldimist, 1500 südant ja vaid veidi üle 500 nördinud reaktsiooni. Kõik adekvaatsed inimesed said kõigest aru ja sõid maitsvat šašlõkki, teised aga otsivad vaid põhjust solvumiseks.
Kommentaarid
Postita kommentaar