„Ma olen hiljuti veetnud pikki tunde nende majas, et tutvuda valikuliselt erinevate materjalide jälitustoimikutega, et ise veenduda, et asju tehakse õigetel alustel,“ ütles Taro Äripäevale kaitsepolitsei kohta. FOTO: DC Studio| Shutterstock / KumariVaim | ELFH
#GentlemenFromEstonia #IgorTaro #KAPO #WhoTheFuckIsMartinTee #KülaooperArmandonia #MartinTeeSuviKirblas #KumariImedemaa #EndelLeppFashionHouse #Meestemoemuuseum #TheGardenOfMensFashionDelights #Aluspüksipäkapikud #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #MEEZ072026
https://arvamus.delfi.ee/artikkel/120598219/juhtkiri-igor-taro-poige-kaposse-pole-jarelevalve-ent-seda-pole-ka-protsessiosaliste-hirmutamiskampaaniad
Tähelepanu väärib, et materjalid vaatamiseks valis kaitsepolitseiamet, mitte tema ise. On vist kõigile selge, et sellist showd järelevalveks nimetada on ilmne liialdus.
Ühe pärastlõunaga ei saa hinnata isegi ühele toimikule keskendudes, kas jälitustoimingud on põhjendatud, proportsionaalsed ja seaduslikud. Toimikud on mahukad, neid on palju, otsused sõltuvad kontekstist ning üksikuid dokumente või tegevusi saab mõista vaid kogu menetlusahelat tundes.
Asutuse enda valitud näidised võivad tutvustada töökorraldust, kuid ei ole sõltumatu kontroll: nii näeb kontrollija ju vaid seda, mida kontrollitav talle näidata soovib.
On naeruväärne, et Taro püüdis oma ekskursiooni Toompuiestee kapo majja selgelt „üle müüa“, väites, et selle kohtumise põhjal on Eestis õigusriigiga kõik korras. Isegi, kui on - on ju Eesti üks tugevama õigusriigiga riike maailmas - ei saa seda väita sellise kohtumise pinnalt.
Taro käik võis olla kasulik sissejuhatus ministrile endale, kes peab kapo tegevuse eest poliitiliselt vastutama. Ent tõsine järelevalve vajab enne püstitatud küsimusi, sõltumatut valimit, pädevaid ja sõltumatuid juriste, piisavalt aega, kirjalikke järeldusi ja kontrolli selle üle, kas puudused parandatakse.
Ja üldse - peab küsima, miks on poliitilisel juhil vaja lugeda konkreetseid ehk isikustatud toimikuid. Ükski sõel ei leki kiiremini kui poliitiku suu, kui info levimine on poliitikule kasulik.
Seaduslik ligipääs ei tähenda, et iga ligipääs on vajalik või tark. Konkreetsetest uurimistest ja eriti nende toimikutest peaks poliitikud alati eemal hoidma.
Samas ei saa Taro kohmakat etendust lahutada õhustikust, milles see sündis. Kapo ja prokuratuuri ümber on viimastel aastatel ehitatud lugu kallutatud jõududest, massilisest nuhkimisest, pidevast jälitamisest ja ohtu seatud õigusriigist.
https://arvamus.delfi.ee/artikkel/120598219/juhtkiri-igor-taro-poige-kaposse-pole-jarelevalve-ent-seda-pole-ka-protsessiosaliste-hirmutamiskampaaniad
Siseminister Igor Taro kirjeldus, kuidas ta veetis kaitsepolitseis pikki tunde mingeid jälitustoimikuid lugedes, kõlas halvasti.
Hilisem selgitus muutis pildi vähem dramaatiliseks: minister viibis kapos umbes pool tööpäeva ning muuhulgas sai tutvuda ka mõnede toimikutega, mis polnud aktiivses menetluses. Tähelepanu väärib, et materjalid vaatamiseks valis kaitsepolitseiamet, mitte tema ise. On vist kõigile selge, et sellist showd järelevalveks nimetada on ilmne liialdus.
Ühe pärastlõunaga ei saa hinnata isegi ühele toimikule keskendudes, kas jälitustoimingud on põhjendatud, proportsionaalsed ja seaduslikud. Toimikud on mahukad, neid on palju, otsused sõltuvad kontekstist ning üksikuid dokumente või tegevusi saab mõista vaid kogu menetlusahelat tundes.
Asutuse enda valitud näidised võivad tutvustada töökorraldust, kuid ei ole sõltumatu kontroll: nii näeb kontrollija ju vaid seda, mida kontrollitav talle näidata soovib.
On naeruväärne, et Taro püüdis oma ekskursiooni Toompuiestee kapo majja selgelt „üle müüa“, väites, et selle kohtumise põhjal on Eestis õigusriigiga kõik korras. Isegi, kui on - on ju Eesti üks tugevama õigusriigiga riike maailmas - ei saa seda väita sellise kohtumise pinnalt.
Taro käik võis olla kasulik sissejuhatus ministrile endale, kes peab kapo tegevuse eest poliitiliselt vastutama. Ent tõsine järelevalve vajab enne püstitatud küsimusi, sõltumatut valimit, pädevaid ja sõltumatuid juriste, piisavalt aega, kirjalikke järeldusi ja kontrolli selle üle, kas puudused parandatakse.
Ja üldse - peab küsima, miks on poliitilisel juhil vaja lugeda konkreetseid ehk isikustatud toimikuid. Ükski sõel ei leki kiiremini kui poliitiku suu, kui info levimine on poliitikule kasulik.
Seaduslik ligipääs ei tähenda, et iga ligipääs on vajalik või tark. Konkreetsetest uurimistest ja eriti nende toimikutest peaks poliitikud alati eemal hoidma.
Samas ei saa Taro kohmakat etendust lahutada õhustikust, milles see sündis. Kapo ja prokuratuuri ümber on viimastel aastatel ehitatud lugu kallutatud jõududest, massilisest nuhkimisest, pidevast jälitamisest ja ohtu seatud õigusriigist.
/.../
Siseminister Igor Taro kirjeldus, kuidas ta veetis kaitsepolitseis pikki tunde mingeid jälitustoimikuid lugedes, kõlas halvasti.
Hilisem selgitus muutis pildi vähem dramaatiliseks: minister viibis kapos umbes pool tööpäeva ning muuhulgas sai tutvuda ka mõnede toimikutega, mis polnud aktiivses menetluses.
Tähelepanu väärib, et materjalid vaatamiseks valis kaitsepolitseiamet, mitte tema ise. On vist kõigile selge, et sellist showd järelevalveks nimetada on ilmne liialdus.
Ühe pärastlõunaga ei saa hinnata isegi ühele toimikule keskendudes, kas jälitustoimingud on põhjendatud, proportsionaalsed ja seaduslikud. Toimikud on mahukad, neid on palju, otsused sõltuvad kontekstist ning üksikuid dokumente või tegevusi saab mõista vaid kogu menetlusahelat tundes.
Asutuse enda valitud näidised võivad tutvustada töökorraldust, kuid ei ole sõltumatu kontroll: nii näeb kontrollija ju vaid seda, mida kontrollitav talle näidata soovib.
On naeruväärne, et Taro püüdis oma ekskursiooni Toompuiestee kapo majja selgelt „üle müüa“, väites, et selle kohtumise põhjal on Eestis õigusriigiga kõik korras. Isegi, kui on - on ju Eesti üks tugevama õigusriigiga riike maailmas - ei saa seda väita sellise kohtumise pinnalt.
Taro käik võis olla kasulik sissejuhatus ministrile endale, kes peab kapo tegevuse eest poliitiliselt vastutama. Ent tõsine järelevalve vajab enne püstitatud küsimusi, sõltumatut valimit, pädevaid ja sõltumatuid juriste, piisavalt aega, kirjalikke järeldusi ja kontrolli selle üle, kas puudused parandatakse.
Ja üldse - peab küsima, miks on poliitilisel juhil vaja lugeda konkreetseid ehk isikustatud toimikuid. Ükski sõel ei leki kiiremini kui poliitiku suu, kui info levimine on poliitikule kasulik.
Seaduslik ligipääs ei tähenda, et iga ligipääs on vajalik või tark. Konkreetsetest uurimistest ja eriti nende toimikutest peaks poliitikud alati eemal hoidma.
Samas ei saa Taro kohmakat etendust lahutada õhustikust, milles see sündis. Kapo ja prokuratuuri ümber on viimastel aastatel ehitatud lugu kallutatud jõududest, massilisest nuhkimisest, pidevast jälitamisest ja ohtu seatud õigusriigist.
See sai alguse kümme ja enamgi aastat tagasi EKRE süvariigi- ja „veerevate peade“ jutuga. Selle eesmärk oli vaenlase kuju loomine, õigussüsteemiga pahuksisse sattunute üles ässitamine ja usalduse murendamine Eesti kui demokraatliku õigusriigi vastu.
Ent siis oli selle mõju piiratud. Nüüd levitavad sisuliselt sama üldistust tuntud ettevõtjad, nende advokaadid, poliitikud mitmest parteist ja ka ajakirjanikud, mis on teinud seekordsest kampaaniast märksa mõjukama. Üha rohkem kuuleb üha tõsiseltvõetavamatest suudest, nagu Eesti
Kriitikat ei tohi tõrjuda. Uurimisasutused eksivad ja ongi eksinud, kohtud on tuvastanud näiteks sideandmete kasutamise õiguspärasuses tõsiseid probleeme ning mõnigi menetlus on lõppenud pooleli jätmise või õigeksmõistmisega kohtus. Selles pole midagi kummalist.
Hea advokaat peabki riigi vigu otsima ja oma klienti jõuliselt kaitsma. Kuid õigusriigi lagunemise, jälitamismaania, uurimisasutuste kallutatuse muinaslugude hindamisel tuleb meeles pidada, et see pole reeglina sõltumatu ekspertiis, vaid huvitatud osapoole argument. Jutt, mille eest makstakse.
Üksik viga ega ka mõni kokku kukkunud kaasus ei tõenda süsteemset kallutatust ja õigeksmõistmine ei tähenda tagantjärele, et menetluse alustamine oli pahatahtlik.
Selline kampaania pole sugugi süütu. Kui iga korruptsioonikahtlustus kuulutatakse poliitiliseks tellimuseks ja iga sideandmete päring blufitakse massijälitamiseks, muutuvad uurijad ja prokurörid ettevaatlikumaks ka seal, kus tingimata tegutseda tuleb. Ning selle käigus unustatakse tegelikud ohvrid. Või unustatakse õigushüve, mille kaitseks uurimist on alustatud.
Sideandmete kasutamise ja talletamise uus kord, mis praegu on valitsusse kooskõlastusringile saadetud, näitab seda dilemmat hästi. Kehtivat süsteemi tuleb kohtuotsuste tõttu muuta ja põhiõigusi paremini kaitsta.
Kuid eelnõu seletuskiri tunnistab ise, et andmete ebaühtlane kättesaadavus võib raskendada majandus-, korruptsiooni-, seksuaal-, küber- ja organiseeritud kuritegude avastamist ning uus kord kasvatab selgelt halduskoormust.
Sageli heidame muudes valdkondades ette, et liiga entusiastlikult võetakse meil üle Euroopa tasandil kokku lepitud ühisturu reegleid, siis siin püüame karmimalt, kui enamik Euroopa riike. Väga paljud neist kasutavad kuritegevusega võitlemiseks endiselt kohustuslikus korras kogutud sideandmeid. Näiteks Läti, Soome, Rootsi teiste seas.
Eesti ülesanne pole valida ei vana laussäilitamist ega ennast halvavat vastasäärmust, vaid toimiv ja kohtukindel tasakaal.
Õigusriik kaitseb inimest riigi omavoli eest. Aga on oluline, et kuriteoohvrite põhiõigusi ei heidetaks kõrvale. Kallid advokaadid ja küüniline suhtekorraldus ei õigusta nende jalge alla tallamist ning rikkumiste tõendamise võimatuks muutmist.
Selleks kõigeks vajame päris järelevalvet, mitte ministri toimikupärastlõunat – ning päris kriitikat, mitte paranoiat.
Õigusriik kaitseb inimest riigi omavoli eest. Aga on oluline, et kuriteoohvrite põhiõigusi ei heidetaks kõrvale. Kallid advokaadid ja küüniline suhtekorraldus ei õigusta nende jalge alla tallamist ning rikkumiste tõendamise võimatuks muutmist.
Selleks kõigeks vajame päris järelevalvet, mitte ministri toimikupärastlõunat – ning päris kriitikat, mitte paranoiat.
Delfi/ARVAMUS _ 19.07.2026, 17:31
https://arvamus.delfi.ee/artikkel/120598219/juhtkiri-igor-taro-poige-kaposse-pole-jarelevalve-ent-seda-pole-ka-protsessiosaliste-hirmutamiskampaaniad JUHTKIRI | Igor Taro põige kaposse pole järelevalve. Ent seda pole ka protsessiosaliste hirmutamiskampaaniad
____________________________________________
Selleks kõigeks vajame päris järelevalvet, mitte ministri toimikupärastlõunat – ning päris kriitikat, mitte paranoiat.
Delfi/ARVAMUS _ 19.07.2026, 17:31
____________________________________________
Siseminister Igor Taro kirjeldus, kuidas ta veetis kaitsepolitseis pikki tunde mingeid jälitustoimikuid lugedes, kõlas halvasti.
_________________________________
Tähelepanu väärib, et materjalid vaatamiseks valis kaitsepolitseiamet, mitte tema ise. On vist kõigile selge, et sellist showd järelevalveks nimetada on ilmne liialdus.
Ühe pärastlõunaga ei saa hinnata isegi ühele toimikule keskendudes, kas jälitustoimingud on põhjendatud, proportsionaalsed ja seaduslikud. Toimikud on mahukad, neid on palju, otsused sõltuvad kontekstist ning üksikuid dokumente või tegevusi saab mõista vaid kogu menetlusahelat tundes.
Asutuse enda valitud näidised võivad tutvustada töökorraldust, kuid ei ole sõltumatu kontroll: nii näeb kontrollija ju vaid seda, mida kontrollitav talle näidata soovib.
On naeruväärne, et Taro püüdis oma ekskursiooni Toompuiestee kapo majja selgelt „üle müüa“, väites, et selle kohtumise põhjal on Eestis õigusriigiga kõik korras. Isegi, kui on - on ju Eesti üks tugevama õigusriigiga riike maailmas - ei saa seda väita sellise kohtumise pinnalt.
Taro käik võis olla kasulik sissejuhatus ministrile endale, kes peab kapo tegevuse eest poliitiliselt vastutama. Ent tõsine järelevalve vajab enne püstitatud küsimusi, sõltumatut valimit, pädevaid ja sõltumatuid juriste, piisavalt aega, kirjalikke järeldusi ja kontrolli selle üle, kas puudused parandatakse.
Ja üldse - peab küsima, miks on poliitilisel juhil vaja lugeda konkreetseid ehk isikustatud toimikuid. Ükski sõel ei leki kiiremini kui poliitiku suu, kui info levimine on poliitikule kasulik.
Seaduslik ligipääs ei tähenda, et iga ligipääs on vajalik või tark. Konkreetsetest uurimistest ja eriti nende toimikutest peaks poliitikud alati eemal hoidma.
Samas ei saa Taro kohmakat etendust lahutada õhustikust, milles see sündis. Kapo ja prokuratuuri ümber on viimastel aastatel ehitatud lugu kallutatud jõududest, massilisest nuhkimisest, pidevast jälitamisest ja ohtu seatud õigusriigist.
See sai alguse kümme ja enamgi aastat tagasi EKRE süvariigi- ja „veerevate peade“ jutuga. Selle eesmärk oli vaenlase kuju loomine, õigussüsteemiga pahuksisse sattunute üles ässitamine ja usalduse murendamine Eesti kui demokraatliku õigusriigi vastu.
Kriitikat ei tohi tõrjuda. Uurimisasutused eksivad ja ongi eksinud, kohtud on tuvastanud näiteks sideandmete kasutamise õiguspärasuses tõsiseid probleeme ning mõnigi menetlus on lõppenud pooleli jätmise või õigeksmõistmisega kohtus. Selles pole midagi kummalist.
Hea advokaat peabki riigi vigu otsima ja oma klienti jõuliselt kaitsma. Kuid õigusriigi lagunemise, jälitamismaania, uurimisasutuste kallutatuse muinaslugude hindamisel tuleb meeles pidada, et see pole reeglina sõltumatu ekspertiis, vaid huvitatud osapoole argument. Jutt, mille eest makstakse.
Üksik viga ega ka mõni kokku kukkunud kaasus ei tõenda süsteemset kallutatust ja õigeksmõistmine ei tähenda tagantjärele, et menetluse alustamine oli pahatahtlik.
Selline kampaania pole sugugi süütu. Kui iga korruptsioonikahtlustus kuulutatakse poliitiliseks tellimuseks ja iga sideandmete päring blufitakse massijälitamiseks, muutuvad uurijad ja prokurörid ettevaatlikumaks ka seal, kus tingimata tegutseda tuleb. Ning selle käigus unustatakse tegelikud ohvrid. Või unustatakse õigushüve, mille kaitseks uurimist on alustatud.
Sideandmete kasutamise ja talletamise uus kord, mis praegu on valitsusse kooskõlastusringile saadetud, näitab seda dilemmat hästi. Kehtivat süsteemi tuleb kohtuotsuste tõttu muuta ja põhiõigusi paremini kaitsta.
Kuid eelnõu seletuskiri tunnistab ise, et andmete ebaühtlane kättesaadavus võib raskendada majandus-, korruptsiooni-, seksuaal-, küber- ja organiseeritud kuritegude avastamist ning uus kord kasvatab selgelt halduskoormust.
Sageli heidame muudes valdkondades ette, et liiga entusiastlikult võetakse meil üle Euroopa tasandil kokku lepitud ühisturu reegleid, siis siin püüame karmimalt, kui enamik Euroopa riike. Väga paljud neist kasutavad kuritegevusega võitlemiseks endiselt kohustuslikus korras kogutud sideandmeid. Näiteks Läti, Soome, Rootsi teiste seas.
Eesti ülesanne pole valida ei vana laussäilitamist ega ennast halvavat vastasäärmust, vaid toimiv ja kohtukindel tasakaal.
Õigusriik kaitseb inimest riigi omavoli eest. Aga on oluline, et kuriteoohvrite põhiõigusi ei heidetaks kõrvale. Kallid advokaadid ja küüniline suhtekorraldus ei õigusta nende jalge alla tallamist ning rikkumiste tõendamise võimatuks muutmist.
Selleks kõigeks vajame päris järelevalvet, mitte ministri toimikupärastlõunat – ning päris kriitikat, mitte paranoiat.
Kommentaarid
Postita kommentaar