NEEME RAUD ⟩ MILLINE WAGNER! SAAREMAA OOPERIPÄEVADEL TEHTI ALAR KARISE EES EESTI OOPERIAJALUGU _ POSTIMEES 19.07.2026
Kuressaares antud «Reini kulla» etendust nimetatakse reaalselt märgiliseks kogu Eesti ooperiloos.
https://kultuur.postimees.ee/8511477/neeme-raud-milline-wagner-saaremaa-ooperipaevadel-tehti-alar-karise-ees-eesti-ooperiajalugu
Wagneri «Reini kuld» Saaremaa ooperipäevadel tõestas, et Eestis on võimalik teha maailma tasemel suurt (suve)ooperit, kirjutab Neeme Raud. Kuressaares antud etendust nimetatakse reaalselt märgiliseks kogu Eesti ooperiloos, kohal oli ka president Alar Karis koos abikaasa Sirjega.
#RichardWagner #DasRheingold #OperaKyrbla #KülaooperArmandonia #MartinTeeSuviKirblas #KumariImedemaa #EndelLeppFashionHouse #Meestemoemuuseum #TheGardenOfMensFashionDelights #Aluspüksipäkapikud #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #MEEZ072026
https://kultuur.postimees.ee/8511477/neeme-raud-milline-wagner-saaremaa-ooperipaevadel-tehti-alar-karise-ees-eesti-ooperiajalugu NEEME RAUD ⟩ Milline Wagner! Saaremaa ooperipäevadel tehti Alar Karise ees Eesti ooperiajalugu
Mastaapne, kohati ka vastutuules seilanud projekt viis selge võiduni.
Kas tõesti elame sellises luksuses, et etendust mängitigi laupäeval vaid korra? Vaata allpool galeriid!
Wagneri «Reini kuld» Saaremaa ooperipäevadel tõestas, et Eestis on võimalik teha maailma tasemel suurt (suve)ooperit, kirjutab Neeme Raud. Kuressaares antud etendust nimetatakse reaalselt märgiliseks kogu Eesti ooperiloos, kohal oli ka president Alar Karis koos abikaasa Sirjega.
Ja dirigent Risto Joost oskab unistada.
Mõne aasta eest, mil ta rääkis Vanemuise direktorile Aivar Mäele oma mõttest tuua lõpuks ka Eesti välja kogu Richard Wagneri «Nibelungi sõrmuse» neljast ooperist koosnev seeria, jäi Mäe esmalt mõttesse, aga otsemaid «ei» ei öelnud. Nõnda meenutas Joost pärast laupäevast väljamüüdud, pika püstiovatsiooniga lõppenud «Reini kulla» etendust.
________________________________________________
Richard Wagneri «Niebelungi sõrmuse» tsüklit peetakse klassikalise ooperirepertuaari üheks kõige aukartust äratavamaks teoseks.
Kogukestuselt 15 tunnini küündiv tetraloogia koosneb neljast ooperist: «Reini kuld», «Valküür», «Siegfried» ja «Jumalate hukk».
Kõiki saab esimest korda Eesti ooperiajaloos näha järjestikustel Saaremaa ooperipäevadel: «Valküür» on laval 17. juulil 2027, «Siegfried» 22. juulil 2028 ja «Jumalate hukk» 21. juulil 2029.
2030. aastal plaanib Vanemuine koos Eesti Kontserdiga publiku ette tuua nädala jooksul terve tetraloogia.
Ooperite läbiv teema on võitlus absoluutset võimu sümboliseeriva maagilise sõrmuse nimel, mis toob endaga kaasa armastuse reetmise, jumalate languse ja lõpuks maailma lunastuse.
Wagner kirjutas tetraloogia keskaegsete germaani ja Skandinaavia müütide ja eeposte alusel. Ta ei kopeerinud ühte konkreetset teost, vaid põimis erinevad allikad kokku üheks terviklikuks fantaasiamaailmaks.
«Reini kullas» varastab kääbus Alberich jõenäkkidelt maagilise kulla, loob sellest maailma valitsemist võimaldava sõrmuse ja loobub armastusest.
Peajumal Wotan röövib sõrmuse, et maksta hiiglastele Valhalla kindluse ehitamise eest. Alberich paneb sõrmusele needuse, mis toob igale selle omanikule õnnetuse.
__________________________
Mõttepausi järel tuli Mäele omane suur otsus: proovime.Eesti oli koroonavapustusest toibumas, majandus ei olnud kõige elujõulisem, aga Mäe selgitab nüüd tollal oma peas toimunud kalkulatsiooni: raha ei ole ju otsa lõppenud ja see, mida raha eest saab, ei ole kallis. Vaid Vanemuise enda jõu jaoks oleks plaan osutunud ehk liiga ambitsioonikaks.
Mõte läks meie suvisele ooperi esiüritusele Saaremaa ooperipäevadele ja nende peakorraldajale Eesti Kontserdile. Muusikaorganisatsiooni tollane juht Kertu Orro meenutab, et pigem oli ta kohe poolt. Ent... «oiii… see oli korralik vastutuule-leping», saatis ta SMSiga selgitava sõnumi. Nüüd on muidugi heameel, et asi algatatud sai («See on minu meelest ka lausa kultuurilooline ettevõtmine»), kuid mitte kõik meie kultuurijuhid ei pidanud seda tollal võimalikuks ja mõttekaks.
Projekt aga läks edasi.
Eelmisel suvel, kui meie rahvusvahelise haardega ooperisolistist Ain Angerist sai Saaremaa ooperipäevade kunstiline juht, teatas ta kohe, et üritus ei peaks olema ainult – nagu ta nüüd, mõne nädala eest Münchenis Postimehele antud intervjuus ütles – «teiste ooperiteatrite vahenduskontor». Luua tuleks ka oma «Eesti asja».
Nagu ooperipäevade üks alatine menukam üritus oli näidanud, ootab meie publik eriti just mujal maailmas töötavaid soliste koju laulma. Mullu suvel kuulutati Wagneri suurprojekt ka avalikult välja. Nüüd ei olnud enam tagasiteed.
Lavastajaleping sõlmiti hollandlase Michiel Dijkemaga, kes 2023. aastal oli Rahvusooperis Estonia välja toonud Wagneri «Lohengrini».
Lavastajaleping sõlmiti hollandlase Michiel Dijkemaga, kes 2023. aastal oli Rahvusooperis Estonia välja toonud Wagneri «Lohengrini».
Wagner ise lisas mastaapset teost kirjutades ka omapoolse soovituse, eelistades neljast ooperist rääkida kui muusikalisest draamast, mitte kui traditsioonilisest ooperist.
Dijkema lõi ka ooperi muljetavaldava lava- ja valguskujunduse – sama muljetavaldavad ja fantaasiarikkad on teise hollandlase Martijn Krampi loodud kostüümid –, kusjuures pöördlaval seisva ehitise keskel on suur veesilm (silm on küll piltlik väljend; laval on 40 tonni 30-kraadist vett – toim). See on Reini jõgi, kuhu ongi kuld peidetud.
Vesi oli põhiküsimus
Kui eelmise aasta novembris Eesti Kontserdi juhiks saanud Eha Pank käesoleva aasta alguses ooperipäevade uue peaprodutsendi Priit Mikuga suvist suurlavastust arutas, oli lavale plaanitud vesi üks peamine teema, millest räägiti. «Mõtlesime, kas seda on ikka vaja,» meenutas Pank esietenduse järel ja ütles, et saab nüüd igati aru, miks lavastaja ja Vanemuine sellest mõttest mingil juhul loobuda ei soovinud.
Vett on ooperipäevade laval olnud varemgi, mulluses Korea Daegu lavastuses. Nüüd ilma veeta ei saa. Sest ooperietendus algab kulda kaitsvate Reini tütarde (Kadri Raalik, Sandra Laagus ja Annaliisa Pillak) vees mürgeldamisega.
Kolm lauljat sõna otseses mõttes kohati kroolisid laval. Pea ees vette ja siis pead veest välja tõstes kohe laulma. Kuidas oli see võimalik? See oligi õhtu esimene teatriime, mida ka saalis istunud palju ooperit näinud ja laulmistehnikat tundvad kriitikud ei osanud vaheajal päris täpselt selgitada.
Seejärel tuli lavale kuri kääbus Alberich (Rauno Elp), kes pidi mööda kõrget dekoratsiooni alpinistina ronima ja sama ajal laulma. Jälle oli saalisistujal mõttes küsimus: kuidas on see võimalik?
Ja siis Anneli Peebo jumalanna Frickana: tuli ja kehtestas end juba enne, kui laulma hakkas. Ja kui hakkas… ma ei ole teda kunagi Wagnerit esitamas kuulnud, aga see oli nauditav, äge. Minu arvamust, et kodustel lavadel just suures ooperis väga vähe nähtud Peebo (mullu oli ta Vanemuises Imre Kálmáni operetis «Silva» – toim) oli «Reini kullas» oma veenvusega üks peamine suurüllataja, jagasid mitmed kriitikud.
Kuid hoopis üllatunud olin enne esietendust, mil Peebot hotellifuajees nägin. Üks tema jalg on lausa kipsis (Viinis juhtunud õnnetu kukkumise järel, mitte selle lavastuse proovides – toim), aga tema lopsakas kostüüm ning näitleja- ja lauljameisterlikkus varjasid selle vaataja eest.
Ja edasi tulid lavale ja üllatasid oma võimsate kostüümidega kõik tegelased järjepanu.
Ennekõike ootasime muidugi omasid. Ain Anger (hiiglase Fasoltina) oli esietendusel kohal nii oma suure häälega kui ka näitlejana. Et Anger saabus «Reini kulla» proovi Münchenist, kus ta Baieri Riigiooperis tegi kriitikutelt väga hea hinnangu saanud rolli Wagneri tetraloogia teises osas «Valküür», lauldes ja kehastades Hundingit, oli huvitav vaadata, kuidas ta ühest Wagneri tegelasest teise astus.
Vaid üks suur lavaproov
Ja veelgi huvitavamaks tegi rollisoorituse «Reini kullas» see, nagu Anger ise etenduse järel ütles, et suuri lavaproove oli vaid üks. Selleks oligi reedeõhtune peaproov ning läbimäng. (Tartus Vanemuises kogunesid solistid küll ka mais ja enamik sai Kuressaares pisut rohkem proove teha; «Reini kuld» kinnitas, kui keeruline on meie solistide maailmast korraga koju saada, sest kõigi graafikud on mujal kohtusi täis. Mirjam Mesak, kes esialgu pidi Kuressaares laval olema, jäi kõrvale, kuna palgatöö Baieri Riigiooperis ei võimaldanud tal koju sõita – toim).
Aga lõppkokkuvõttes loeb tulemus, mitte kõik eelnev. Tänu kogemusele, varasematele rollidele Wagneri teostes, saavutati see laupäeval üsna maksimaalselt.
Kõrvalmärkus: nii hea oli näha reedese peaproovi eel ja ajal «Reini kullas» kirge ja indu, millega kõik osalised suurprojektis kohal olid. Vahel meie rahvuslikuks eripäraks nimetatud nurinat ja negatiivsust ei tabanud kohe kuskil.
Angeri kõrval teist hiiglast Fafnerit kehastanud Kristjan Häggblom oli oma rohmakuses veenev ja Angeriga igati võrdne. Muidugi üsna erakordseks tuleb hinnata ka kahe hiiglase meisterlikkust laval, täpsemini kõrgetel jalapakkudel või platvormjalatsitel liikumist (täpselt ei näinud, need jäid kostüümide varju). Ent see füüsilist oskust nõudev detail ei paistnud nõudvat eraldi tähelepanu, mis rolli laulmise juurest kuidagi eemale oleks viinud.
Laval nähtu aitas selgitada ka seda, miks enne peaproovi arutati küsimust: kas lavale saaks tuua ka kihi mulda, et pilt veelgi mastaapsem oleks? Anger oli resoluutselt vastu, kuna see oleks ehk muutnud niigi oma võimeid proovile panema pidavate lauljate liikumise veelgi keerukamaks. Nagu ooperipäevade kunstiline juht ütles, nii jäi: mulda lavale ei toodud.
Ent solistidest: Roland Liiv, Taavi Tampuu, Juhan Tralla. Et Wagner soovis rääkida ennekõike lugu, aitasid kõigi rollid sel jutustusel areneda. Suurteose jaoks laenati jõude ka mujalt. Islandi bariton Hrólfur Sæmundsson tegi debüüdi peajumal Wotanina. Freia, armastuse ja noorusejumalanna, oli Liene Kinča.
Isegi metsasarved kohal
Laval oli ka Vanemuise koor, kes selles etenduses küll koos statistidega vaikivat kõrvalrolli täitis. Kuid jälle, oskusi oli ka vaikides vaja: kullasseppade ehe alasitagumine, mis suure Wagneri-orkestri kohati peatas, oli meeldejääv detail. Kogu ooperi ajal oligi huvitav vaadata, kuidas lavastaja ideed ei saanud otsa, kuni lõpuni tuli pidevalt midagi uut. Nibelungide kurja valitseja Alberichi teatraalsed muundumisstseenid on hea näide.
Ning siis see suur orkester, kuhu dirigent Joosti sõnul laenati muusikuid ka Tallinnast ja Riiast. Milline haare ja luksus. «Metsasarved, isegi metsasarved olid värvikalt kuulda ja kohal,» ütles üks muusikakriitik vaheajal vaimustunult.
«Tegelikult tehtigi Eesti ooperiajalugu. Ja tähtis, et suuresti oma solistidega. Soomlased jõudsid selleni kakskümmend aastat tagasi, nüüd ka meie,» ütles ERSO peadirigent Olari Elts etenduse järel.
Tõnu Kaljuste, kes kuulas ka peaproovi, märkis, millise hüppe lavastus ööpäeva jooksul nähtavalt tegi. Anger avaldas etendusejärgsel koosviibimisel küll lootust, et tuleval aastal, kui Kuressaarde jõuab tetraloogia teine osa «Valküür», on prooviperiood pisutki pikem, ja vaatas teatrijuht Mäe poole.
(Võrdluseks: Ain Angeri sõnul pidi ta Baieri «Valküüri» proovides olema viis nädalat, et «etendus kehasse saada». Nii pikk on tavapärane prooviperiood paljudes ooperimajades – toim.)
Teatridirektor, kes kogu etenduse-eelse ja -järgse aja muheledes ringi käis, noogutas.
Esietenduse ajaks oe laulmas suurt Wagnerit peamikrofonidega. Et ooperimajades võimendust ei kasutata ja parimate Wagneri lauljate erioskuseks peetaksegi seda, et nad suudavad jõuda häälega üle suure orkestri saali, laulsid ka nemad varasematele kogemustele tuginedes esmalt ehk liiga valjult.
Helirežissöör Tanel Klesmentil tuli lahendada üsna keerukas ülesanne: kuidas püüda võimsad hääled mikrofonidesse nii, et heli pidevalt puldis põhjas ja punases ei oleks?
Märkisin eelpool, et Kuressaares esitatud «Reini kuld» oli kinnitus, millisel tasemel suveooperit meil teha suudetakse. Just seetõttu, et maailma vabaõhulavadel kasutataksegi mikrofone, mida teatrisaalis ei ole.
Ametis 250 inimest
Kuressaares rääkisin ooperisolist Aile Asszonyiga. Tema oli kohal, et toetada oma lavastajast abikaasat ja lavale jõudnud poega. Valküür Brunhild, keda tema kehastab tetraloogia teises osas, ei ole «Reini kulla» tegevustiku ajaks veel sündinudki ning Asszonyi on selles rollis laval tuleval aastal Kuressaares.
Helivõimendusjutte kuulates märkis ta, et Austrias Bregenzis peetav ülimainekas suvine ooperifestival, mille telgitaguseid ta teab, investeeris juba aastaid tagasi vabaõhulaval mikrofonidega ooperilaulmise süsteemi kümneid miljoneid. Nii et ärgem kurtkem, meie Wagneri etendus sündis väga heana ilma sellise mammutinvesteeringuta, olemasolevatest võimalustest võeti ja anti parim.
Üks mikrofonidega kaasnev selge boonus oli ka kuulajale: kõigi lauljate hääli (kui mikrofon kohati ei tõrkunud, nagu juhtus peajumal Wotaniga), sai väga selgelt, eristudes kuulata.
Kui Vanemuise juhi Mäe peaproovi vaheajal pärast mõningast tõrkumist mikrofoni ees rääkima sain, ütles ta, et tegelikult tehakse kogu ettevõtmisega ei vähem ega rohkem kui Eesti ooperiteatri ajalugu. «Selles mõttes see on üks väga märgiline õhtu,» ütles ta. «Ma arvan, et siin meie Vanemuine näitab oma tugevust. Näitab, kui ägedad on meie töökojad ja kui ägedad on inimesed meie teatris. Ja minu meelest me võime ka veel midagi märksa suuremat teha.»
Mis see suur küll võiks olla, jätab ta täpsustamata. Kuid ka «Reini kuld» ise oli suur: kokku oli Vanemuisest sellega ametis 250 inimest!
Kas ühekordne ajalooline kogemus?
Kuna Wagneri «Sõrmuse» tsükli esitamist peetakse kogu maailmas alati sündmuseks, on neid tulihingelisi ooperigurmaane, kes oma reisi- ja puhkuseplaane teevadki selle suurvormi esitamise järgi. Ka Eestis on see sündmus. Kuid kriipima jääb siiski see, kas me tõesti elame sellises luksuses, et etendust mängitigi laupäeval vaid korra. Et need, kes oskasid õigel ajal pileti osta, saidki – no kasutame seda sõna uuesti – «ajaloolise» kogemuse?
Džentelmenlikult lisab ta, et praegu arutatakse Eesti Kontserdiga, et 2030. aastal oleks Kuressaares Eesti ooper oma koguhiilguses. «Põhimõtteliselt tahaksime, et Vanemuine toob Saaremaale Wagneri ja Rahvusooper Estonia oleks ka kohal Verdiga.»
Ning veel üks meeldejääv, kõnekas kild suurest Wagneri projektist. Peaproovi eel kutsuti kogu suurprojekti hingeks olnud dirigent Risto Joosti juhtimisel lavale solistid, koor, statistid, kogu ettevõtmise võtmetähtsusega figuurid, et ta saaks kõiki enne esimest tõsist läbimängu isiklikult tänada. Hinge läks see, et see ei olnud vaid Joosti teatraalne žest, vaid siiras tänu, mida ta tundis oma suure idee reaalsuseks saamise eel. Ja see tekitas eriti sooja tunde.
Kommentaarid
Postita kommentaar