PAUL KERES ⟩ MINISTER TARO ÕIGUSRIIGI ETENDUS KAPOs _ POSTIMEES 18.07.2026 


https://arvamus.postimees.ee/8511353/paul-keres-minister-taro-oigusriigi-etendus-kapos  

Reede õhtul ilmus meediaväljaannetes rida artikleid sellest, kuidas siseminister Taro oli käinud kaitsepolitsei üle järelevalvet tegemas. Need artiklid olid nii ootamatud, kontekstivälised ja külastuse kirjeldus nii absurdse sisuga, et paratamatult tekkis mulje, et KAPO ise käskis ministril see käik teha, et pärast saaks anda teada sellest, kuidas minister kangelaslikult järelevalvet tegi ja kaitsepolitsei sellele koolipoisilikult, kuid siiski enesekindlalt, kuuletuma pidi, kirjutab vandeadvokaat Paul Keres.

Mis iganes seal kaitsepolitseis toimus, järelevalve see igal juhul ei olnud. 
/.../ 
Edasi on täiesti jahmatav lugeda kaitsepolitseiameti rõhutust, et minister ei saanud ise valida, milliseid materjale ta vaatab. Saate aru, minister teeb järelevalvet selle üle, mille üle tal lubatakse järelevalvet teha! Talle antakse mõned hoolikalt väljavalitud toimikud ja Eesti ajakirjandus, kelle esindajad absoluutselt igas laimukohtuasjas rõhutavad, et nad on valvekoerad, kellele peab olema tagatud õigus segamatult ebamugavaid küsimusi küsida, laseb endale tõsise näoga rääkida, et selliselt käib tõsine järelevalve. Kus need valvekoera instinktid on? Kujutate ette, kui Põllumajandus- ja Toiduameti esindajad teataksid, et toiduohutus on tagatud, sest nad said tootmisettevõttes segamatult uurida ja testida neid nelja moosipurki, mis olid järelevalveks valmis pandud? 
/.../ 

Ministri selgitused ja kirjeldused toimunust jätavad mulje täielikust farsist ja PR-operatsioonist. Kirjelduse järgi on minister rakendatud lihtsalt mainepesu tööriistaks, mitte järelevalvajaks. Julgen arvata, et Eesti õigusriik vajab midagi enamat kui teatrietendust.

https://arvamus.postimees.ee/8511353/paul-keres-minister-taro-oigusriigi-etendus-kapos 

PAUL KERES ⟩ Minister Taro õigusriigi etendus KAPOs 


Paul Keres
vandeadvokaat

18. juuli 2026, 21:10  


KAPO lasi ministril teha järelevalvet nende materjalide üle, mille KAPO ise oli välja valinud.

Kui palju inimesi teabe- ja jälitustoimingutega tegelikult Eestis pealt kuulatakse või jälgitakse?

Ministri selgitused ja kirjeldused toimunust jätavad mulje täielikust farsist ja PR-operatsioonist.


Reede õhtul ilmus meediaväljaannetes rida artikleid sellest, kuidas siseminister Taro oli käinud kaitsepolitsei üle järelevalvet tegemas. Need artiklid olid nii ootamatud, kontekstivälised ja külastuse kirjeldus nii absurdse sisuga, et paratamatult tekkis mulje, et KAPO ise käskis ministril see käik teha, et pärast saaks anda teada sellest, kuidas minister kangelaslikult järelevalvet tegi ja kaitsepolitsei sellele koolipoisilikult, kuid siiski enesekindlalt, kuuletuma pidi, kirjutab vandeadvokaat Paul Keres.


Mis iganes seal kaitsepolitseis toimus, järelevalve see igal juhul ei olnud. Alustame kasvõi sellest, et kui inimene nimetab järelevalvet allasutuse üle «hoolduskohustuse» täitmiseks, siis ilmselgelt ei ole tal aimu oma ülesannetes. Minister on ilmselt sarnases kontekstis kuskil jutu sees sarnases kontekstis kuulnud sõna «hoolsuskohustus», jätnud selle sisu mõistmata valesti meelde ja nüüd tundus õige aeg seda kasutada. Natuke meenutab see endist peaminister Kaja Kallast, kes ka omamoodi kangelasena omal ajal põhiõiguste «riibeid» analüüsis. Kui mõisteid ei tunta, on vähe lootust, et sisust aru saadakse.

Edasi on täiesti jahmatav lugeda kaitsepolitseiameti rõhutust, et minister ei saanud ise valida, milliseid materjale ta vaatab. Saate aru, minister teeb järelevalvet selle üle, mille üle tal lubatakse järelevalvet teha! Talle antakse mõned hoolikalt väljavalitud toimikud ja Eesti ajakirjandus, kelle esindajad absoluutselt igas laimukohtuasjas rõhutavad, et nad on valvekoerad, kellele peab olema tagatud õigus segamatult ebamugavaid küsimusi küsida, laseb endale tõsise näoga rääkida, et selliselt käib tõsine järelevalve. Kus need valvekoera instinktid on? Kujutate ette, kui Põllumajandus- ja Toiduameti esindajad teataksid, et toiduohutus on tagatud, sest nad said tootmisettevõttes segamatult uurida ja testida neid nelja moosipurki, mis olid järelevalveks valmis pandud? 

Viimase aasta jooksul on tõusetunud nii palju tõsiseid ja konkreetsetel faktidel põhinevaid kahtlusi võimuasutuste tegevuse seaduslikkusest ja proportsionaalsusest, et selline järelevalve lihtsalt ei ole lubatav - see on solvav nii õigusriigi põhimõtetele kui ka neile kodanikele, kelle privaatsust on rikutud. Näiteks neile, kes saavad enda pealtkuulamisest teada siis, kui nende kõned mõne kohtuistungi järel ajalehes ära trükitakse. 


Kas minister sai adekvaatsed vastused küsimusele, kui palju inimesi teabe- ja jälitustoimingutega tegelikult Eestis pealt kuulatakse või jälgitakse? Võrdluseks, Saksamaal on see number avalik ja igal aastal raporteeritakse Bundestagile, mis on läbipaistvuse miinimumstandard. Kas anti ammendavad vastused, miks tehakse enne kriminaalmenetlust vastuluuret Eesti inimeste suhtes, kelle osas ei saa olla mingit julgeolekuohu kahtlust? Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt rõhutanud (nt Szabó ja Vissy vs. Ungari), et salajane jälgimine ilma tõhusa järelevalveta on demokraatliku ühiskonna aluspõhimõtetega vastuolus. Miks teabetoimikuid ei suleta või suletakse tühisel määral, võimaldades selliselt hoiduda pealtkuulatud inimeste teavitamisest? Millisel määral kasutatakse jälituse planeerimiseks, jälituslubade taotlemiseks ja läbiviimiseks Euroopa Liidu õiguse vastaselt säilitatud sideandmeid? Või pangakonto andmeid? Või palju ning mis otstarbel neid üldse kasutatakse? Küsimused jäävad vastuseta ja see vaikus ongi omamoodi vastus.

Ministri selgitused ja kirjeldused toimunust jätavad mulje täielikust farsist ja PR-operatsioonist. Kirjelduse järgi on minister rakendatud lihtsalt mainepesu tööriistaks, mitte järelevalvajaks. Julgen arvata, et Eesti õigusriik vajab midagi enamat kui teatrietendust.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused