DOKTOR SURM. UKRAINA SÕJAVANGIDE PIINAJA SAI LÕPUKS NIME JA NÄO _ EESTI EKSPRESS 25.07.2026
#Schemes #RFE/RL #OCCRP #VjatšeslavTšerdantsev #ParanduskolooniaNr7 #ErioperatsioonWegebau #MartinTeeSuviKirblas #WhoTheFuckIsMartinTee #CatchAndKill #DonArmandoHeldus #SuurPluss #KülaooperArmandonia #KumariImedemaa #EndelLeppFashionHouse #Meestemoemuuseum #TheGardenOfMensFashionDelights #Aluspüksipäkapikud #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #MEEZ072026
„Näole joonistas ta peenise,“ kirjeldas Šõško. „Rindkerele joonistas rinnad. Seljale aga kirjutas sõnad „keppige siia“ ning tõmbas noole mu tuharate poole… Siis kutsus ta kellegi teise seda vaatama.“
43-aastane eriteenistuse ohvitser Šõško langes vangi 2022. aastal, Venemaa täiemahulise sissetungi esimestel nädalatel. Venemaa paranduskoloonias nr 7 veetis ta ligikaudu aasta, enne kui ta vangide vahetuse käigus vabastati.
Šõško on üks ligi 50 endisest Ukraina sõjavangist, kes rääkisid Schemesi ajakirjanikele oma kogemustest paranduskoloonias nr 7. Raadio Vaba Euroopa Ukraina teenistuse uuriva projekti käsitletud koloonia asub väikeses Pakino külas, umbes 230 kilomeetrit Moskvast kirdes.
Kolmes põhjalikus intervjuus ja kümnetes vestlustes kirjeldasid mehed arvukaid väärkohtlemise juhtumeid: peksmist, arstiabist ilmajätmist, sunniviisilist alasti hoidmist, seksuaalset alandamist ja muid jõhkrusi.
Schemes, RFE/RL Ukraina
Jelena Loginova, Ilja Lozovskõ
OCCRP
Tõlkis Matti Aivar Lind
2023. aasta suvel puhkes sügaval Venemaa sisemaal asuvas paranduskoloonias nr 7 ulatuslik sügeliste epideemia.
Ukraina sõjavangi Ihor Šõško jaoks võttis lestadest põhjustatud nakkus, millega kaasnevad tugev sügelus ja punetav lööve, eriti ränga pöörde.
„Lööve levis juba silmadesse,“ meenutas ta hetke, mil otsustas arstiabi paluda. „Mõtlesin, et ehk annavad briljantrohelist, määrin seda peale ja võib-olla peatab see kuidagi haiguse leviku.“
Šõško meenutas, et selle asemel, et briljantrohelist raviks kasutada, muutis vanglaarst selle seksuaalse alandamise vahendiks.
„Näole joonistas ta peenise,“ kirjeldas Šõško. „Rindkerele joonistas rinnad. Seljale aga kirjutas sõnad „keppige siia“ ning tõmbas noole mu tuharate poole… Siis kutsus ta kellegi teise seda vaatama.“
43-aastane eriteenistuse ohvitser Šõško langes vangi 2022. aastal, Venemaa täiemahulise sissetungi esimestel nädalatel. Venemaa paranduskoloonias nr 7 veetis ta ligikaudu aasta, enne kui ta vangide vahetuse käigus vabastati.
Šõško on üks ligi 50 endisest Ukraina sõjavangist, kes rääkisid Schemesi ajakirjanikele oma kogemustest paranduskoloonias nr 7. Raadio Vaba Euroopa Ukraina teenistuse uuriva projekti käsitletud koloonia asub väikeses Pakino külas, umbes 230 kilomeetrit Moskvast kirdes.
Kolmes põhjalikus intervjuus ja kümnetes vestlustes kirjeldasid mehed arvukaid väärkohtlemise juhtumeid: peksmist, arstiabist ilmajätmist, sunniviisilist alasti hoidmist, seksuaalset alandamist ja muid jõhkrusi.
Mitu meest kirjeldas, kuidas nad pidid veetma terveid päevi püsti seistes ning kannatama ränka nälga. Mõnikord piirdus nende päevane toiduportsjon vaid üksiku vettinud ja hallitanud leivatükiga.
Mitme endise vangi sõnul viidi neid jalutushoovi asemel valvekoerte aedikute juurde. Mõned meenutasid, et valvurid sundisid neid roomama, haukuma ja isegi koerakausist jooma.
Kaks endist vangi kirjeldasid, kuidas nad pidid end üksnes käte jõul mööda põrandat edasi lohistama, kuni jalad veriseks hõõrdusid. Seda piinamisviisi nimetati „hülgena roomamiseks“.
Nad rääkisid ka bastinaadost – piinamisvõttest, mille nimetuse oli üks meestest teada saanud raamatust. Vangide jalataldu peksti korduvalt kumminuiaga, kuni nad ei suutnud enam kõndida.
Ligikaudu pooled ajakirjanikega rääkinud endistest vangidest kirjeldasid seejuures jõhkrat väärkohtlemist mehe poolt, kes pidi neile arstiabi andma. Vanglaarstile pandi hüüdnimed „loomaarst“ ja „doktor Surm“.
Üks vang teise järel kirjeldas, kuidas arst kohtles haigeid kinnipeetavaid julmalt ning näis tundvat võigast naudingut nende sundimisest homoseksuaalseid stseene etendama.
„Ja teate, mis oli kõige hirmsam?“ ütles Šõško. „See, kui saad aru, et kõik teised sõltuvad sinust. Kui sa seda kohe ei tee, jäetakse kogu kamber toiduta… See oli kollektiivne karistus. Noored, vanad, haiged – nad kõik sõltuvad sinust.“
Ükski vangidest ei teadnud arsti perekonnanime. Neilt kogutud infokildude, avalike allikate, lekkinud andmebaaside ja õiguskaitseallikate abil õnnestus ajakirjanikel aga tema isik tuvastada. Selgus, et doktor Surmaks kutsutud mehe tegelik nimi on Vjatšeslav Tšerdantsev.
Tšerdantsev ei vastanud ajakirjanike korduvatele telefonikõnedele ega sõnumitele. Päringutele jätsid vastamata ka paranduskoloonia nr 7 juht Juri Fomin ja Venemaa föderaalse karistuste täideviimise teenistuse keskvalitsus.
Antud loos kirjeldatud kohtlemine sobitub laialt dokumenteeritud mustrisse. Mitme sõltumatu allika, sealhulgas ÜRO vaatlusmissioonide, OSCE inimõiguste büroo ning Euroopa Inimõiguste Kohtu andmetel langevad Venemaa vangistuses viibivad ukrainlased laialdase ja süstemaatilise väärkohtlemise ohvriks. See hõlmab piinamist, seksuaalvägivalda ja arstiabist ilmajätmist.
Ühes varasemas uurimuses tuvastasid Schemesi ajakirjanikud Mordva Vabariigis töötanud teise Vene vanglaarsti, kes andis vangidele elektrišokirelvaga lööke ja sundis neid enda lõbuks alandavaid rituaale läbi tegema.
„Hoidku jumal, kui keegi teist kaebab“
Valdav osa paranduskoloonias nr 7 kinni peetud ukrainlastest kuulusid sarnaselt Šõškole Ukraina relvajõududesse.
Kuid mitte kõik. Koloonias hoiti ka tsiviilisikuid, nende seas Ukraina Hersoni linna endist linnapead Volodõmõr Mõkolajenkat, kes keeldus okupatsioonivõimudega koostööd tegemast, ning Stephen James Hubbardit – viimast ameeriklast, keda USA valitsus peab Venemaal alusetult kinni peetuks.
Üks pikemat aega koloonias viibinud vangidest oli 51-aastane Ukraina ajakirjanik Dmõtro Hõljuk, kelle Vene sõdurid pidasid sõja alguses kinni tema kodukülas Kiievi lähistel. Paranduskoloonias nr 7 veetis ta üle kahe aasta, enne kui ta mullu augustis vangide vahetuse käigus lõpuks vabastati.
Šõškoga samas kambris viibinud Hõljuk kirjeldas, millise psühholoogilise jälje jätsid vangla üksluisus ja eraldatus. Ta meenutas, kuidas kord jooksis läbiotsimise ajal kambrisse hulkuv kass. Mehed püüdsid looma kinni ning tundsid elusolendit süles hoides ülevoolavat rõõmu.
Teisel korral leidsid nad hoovist üheainsa päevalilleseemne. Nad andsid seda käest kätte ja imetlesid kordamööda selle magusat lõhna.
Hõljuk nimetas Punase Risti 2023. aasta mais toimunud visiiti „häbiväärseks“ ja „paroodiaks“. Tema sõnul küsisid organisatsiooni esindajad vangidelt, kas neid toidetakse korralikult, samal ajal kui läheduses seisid rinnakaameratega Vene valvurid.
„Meid oli ette hoiatatud,“ ütles ta. „Homme tulevad külalised ja hoidku jumal, kui keegi teist kaebab.“
Rahvusvahelise punase risti komitee vastas Schemes ajakirjanikele, et organisatsiooni töötajad peavad järgima rangeid erapooletuse põhimõtteid. Komitee sõnul püütakse kinnipidamistingimusi parandada konfidentsiaalsete kõneluste kaudu asjaomaste võimudega. Rohkem üksikasju organisatsioon ei avaldanud, põhjendades seda asjaoluga, et just konfidentsiaalne ja kahepoolne dialoog on nende hinnangul humanitaareesmärkide saavutamisel kõige tulemuslikum.
Kõige karmimad sõnad varus Hõljuk siiski vanglaarstile, keda ta nimetas „kõige suuremaks tõpraks“.
Tema ja teised endised vangid süüdistasid arsti rängas hooletuses. Nende sõnul jättis ta ravimid andmata, sundis kasutama korduvalt samu määrdunud sidemeid ning ähvardas vange, kui nad sidemed omal käel eemaldasid.
Nende sõnul muutus isegi sügelistepuhang, mida saab hõlpsasti ravida nahale määritava kreemi või suukaudsete ravimitega, järjekordseks väärkohtlemise võimaluseks.
„Sageli visati sügelistes vang kambrisse, kus haigust veel ei olnud,“ ütles Hõljuk. „Nii et epideemia ennetamise seisukohalt puudus igasugune loogika. Vastupidi, eesmärk näis olevat seda levitada. Mina põdesin sügelisi näiteks kaks korda.“
Šõško sõnul seisnes sügeliste „ravi“ selles, et vangid jäeti pikaks ajaks riieteta.
„Olin terve kuu täiesti alasti,“ kirjeldas ta. „Ühes kambris oli meid niimoodi 15.“
„Küsisin arstilt, mis mõte sellel on, et me alasti oleme,“ meenutas ta. „Ta vastas: „Miks te selles kambris olete? See on külmkamber, et lestad ära sureksid. Soovitavalt koos teiega.““
Vähemalt üks endine vang nimetas arsti oma peamiseks piinajaks. „Kahtlemata oli tema kõige hullem,“ ütles ta. „Ta peksis meid sellepärast, et oleme ukrainlased.“
„Mul oli jalgadega probleeme, kuid ta ei andnud mulle kordagi ravimeid,“ rääkis teine endine vang. „Tema ravisoovitus oli vähem süüa ja rohkem kõndida.“
Vangid kutsusid arsti mitme hüüdnimega, nende seas „doktor Surm“, „doktor Mäda“ ja „Sandaal“, sest ta kandis sandaale nii suvel kui ka talvel. Kõige levinum hüüdnimi oli aga konoval – halvustav venekeelne nimetus tahumatu loomaarsti kohta.
25-aastane merejalaväelane David Pradtšenko, kes langes vangi Mariupoli kaitstes, viibis koloonias samal ajal Šõško ja Hõljukiga. Ka tema kirjeldas õõvastavaid ravivõtteid: kord rebisid meditsiinitöötajad tal arsti juuresolekul ilma tuimestuseta varbaküüne maha.
Kui vange parajasti ei väärkoheldud, jäeti nende tervisehädad lihtsalt tähelepanuta. Pradtšenko meenutas, kuidas arst tõrjus kaebused laste lohutamiseks mõeldud riimiga: „Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi, küll me laps saab terveks.“
Teinekord tegi ta ravi asemel ristimärgi ja ütles vangile: „Mine Jumala juurde.“ Mõnel käskis ta aga paranemiseks lugeda meieisapalvet.
Pradtšenko sõnul kannatas tema kambrikaaslane, 23-aastane merejalaväelane Pavlo Polovõi tugeva stressist tingitud lööbe all, kuid talle keelduti korduvalt arstiabi andmast. Pradtšenko usub, et see viis Polovõi murdumispunktini ning tõukas kurnatud sõduri lõpuks enesetapuni.
Polovõi poos end üles 2023. aasta mais, kuid tema surnukeha anti Ukrainale üle alles aasta hiljem.
Mitu endist vangi kirjeldas üksteisest sõltumatult arsti kalduvust seksuaalvägivallale ja homofoobsele alandamisele.
Vangide sõnul vaatas arst ilma igasuguse meditsiinilise põhjuseta regulaarselt üle nende suguelundeid ja tuharaid ning kommenteeris neid. Samuti sundis ta alasti vange rivis ringi kõndima, kallistama, paarikaupa tantsima ja seksuaalakte matkima, muutes selle enda ja valvurite meelelahutuseks.
„Meditsiinilisest seisukohast vaatan, millise nurga alt on kõige parem,“ meenutas üks endine vang arsti sõnu. Teise sõnul kuulis ta arsti nõudmas, et vangid mõtleksid õhtuks välja „stseene“, mida ette kanda, ning täpsustamas, keda ta neis osalemas näha tahab.
Vangide sõnul kaasnes psühholoogilise vägivallaga ka alandav füüsiline kontakt, näiteks silitas arst pliiatsiga nende tuharaid. Ühe endise vangi sõnul oli arst teinud endale omamoodi „hobi“ sellest, et sundis vange nõustuma meditsiiniliselt põhjendamatute pärasooleuuringutega.
Pradtšenko ja mitu teist endist vangi meenutasid, et arst ähvardas neid ka vägistamisega.
„See on sajaprotsendiliselt seesama arst,“ ütles Šõško. „Silmad, pilk ja käed. Eelkõige mäletan ma tema käsi.“
Venemaa andmebaasidest lekkinud andmete ja avalikest allikatest koondatud teabe järgi sai Tšerdantsev meditsiiniüksusest nr 33 palka vähemalt 2025. aastani. Vene sotsiaalvõrgustikus VK on ta märgitud sõbraks mitme paranduskoloonias endiselt töötava meditsiinitöötajaga.
Umbes 2013. aastal kolis ta Venemaale, asus elama Pakino lähedal asuvasse Pervomaiski külla, ostis korteri ja töötas lastekodus. 2014. aastal sai ta ametlikult Venemaa passi.
Väljaande Schemes ajakirjanikud andsid oma uurimistulemused edasi Ukraina õiguskaitseasutustele. Need kinnitasid, et on juba talletanud mitme paranduskolooniast nr 7 naasnud vangi ütlused, milles kirjeldatakse vanglaarsti väärkohtlemist. Hiljuti vabastatud sõjavangide ülekuulamist jätkatakse.
Ukraina valitsuse andmetel viibib Venemaa vangistuses endiselt umbes 7000 Ukraina kodanikku.
Kümned Venemaa vangistusest naasnud ukrainlased süüdistavad vanglaarsti süstemaatilises seksuaalses ja psühholoogilises piinamises ning raskete haiguste ravita jätmises. Ajakirjanikud asusid doktor Surma otsima ja tegid kindlaks tema isiku.
/.../
Šõško meenutas, et selle asemel, et briljantrohelist raviks kasutada, muutis vanglaarst selle seksuaalse alandamise vahendiks.„Näole joonistas ta peenise,“ kirjeldas Šõško. „Rindkerele joonistas rinnad. Seljale aga kirjutas sõnad „keppige siia“ ning tõmbas noole mu tuharate poole… Siis kutsus ta kellegi teise seda vaatama.“
43-aastane eriteenistuse ohvitser Šõško langes vangi 2022. aastal, Venemaa täiemahulise sissetungi esimestel nädalatel. Venemaa paranduskoloonias nr 7 veetis ta ligikaudu aasta, enne kui ta vangide vahetuse käigus vabastati.
Šõško on üks ligi 50 endisest Ukraina sõjavangist, kes rääkisid Schemesi ajakirjanikele oma kogemustest paranduskoloonias nr 7. Raadio Vaba Euroopa Ukraina teenistuse uuriva projekti käsitletud koloonia asub väikeses Pakino külas, umbes 230 kilomeetrit Moskvast kirdes.
Kolmes põhjalikus intervjuus ja kümnetes vestlustes kirjeldasid mehed arvukaid väärkohtlemise juhtumeid: peksmist, arstiabist ilmajätmist, sunniviisilist alasti hoidmist, seksuaalset alandamist ja muid jõhkrusi.
/.../
Ükski vangidest ei teadnud arsti perekonnanime. Neilt kogutud infokildude, avalike allikate, lekkinud andmebaaside ja õiguskaitseallikate abil õnnestus ajakirjanikel aga tema isik tuvastada. Selgus, et doktor Surmaks kutsutud mehe tegelik nimi on Vjatšeslav Tšerdantsev.
Tšerdantsev ei vastanud ajakirjanike korduvatele telefonikõnedele ega sõnumitele. Päringutele jätsid vastamata ka paranduskoloonia nr 7 juht Juri Fomin ja Venemaa föderaalse karistuste täideviimise teenistuse keskvalitsus.
Antud loos kirjeldatud kohtlemine sobitub laialt dokumenteeritud mustrisse. Mitme sõltumatu allika, sealhulgas ÜRO vaatlusmissioonide, OSCE inimõiguste büroo ning Euroopa Inimõiguste Kohtu andmetel langevad Venemaa vangistuses viibivad ukrainlased laialdase ja süstemaatilise väärkohtlemise ohvriks. See hõlmab piinamist, seksuaalvägivalda ja arstiabist ilmajätmist.
Ühes varasemas uurimuses tuvastasid Schemesi ajakirjanikud Mordva Vabariigis töötanud teise Vene vanglaarsti, kes andis vangidele elektrišokirelvaga lööke ja sundis neid enda lõbuks alandavaid rituaale läbi tegema.
/.../
Vangid kutsusid arsti mitme hüüdnimega, nende seas „doktor Surm“, „doktor Mäda“ ja „Sandaal“, sest ta kandis sandaale nii suvel kui ka talvel. Kõige levinum hüüdnimi oli aga konoval – halvustav venekeelne nimetus tahumatu loomaarsti kohta.
/.../
Mitu endist vangi kirjeldas üksteisest sõltumatult arsti kalduvust seksuaalvägivallale ja homofoobsele alandamisele.
Vangide sõnul vaatas arst ilma igasuguse meditsiinilise põhjuseta regulaarselt üle nende suguelundeid ja tuharaid ning kommenteeris neid. Samuti sundis ta alasti vange rivis ringi kõndima, kallistama, paarikaupa tantsima ja seksuaalakte matkima, muutes selle enda ja valvurite meelelahutuseks.
„Meditsiinilisest seisukohast vaatan, millise nurga alt on kõige parem,“ meenutas üks endine vang arsti sõnu. Teise sõnul kuulis ta arsti nõudmas, et vangid mõtleksid õhtuks välja „stseene“, mida ette kanda, ning täpsustamas, keda ta neis osalemas näha tahab.
Vangide sõnul kaasnes psühholoogilise vägivallaga ka alandav füüsiline kontakt, näiteks silitas arst pliiatsiga nende tuharaid. Ühe endise vangi sõnul oli arst teinud endale omamoodi „hobi“ sellest, et sundis vange nõustuma meditsiiniliselt põhjendamatute pärasooleuuringutega.
Pradtšenko ja mitu teist endist vangi meenutasid, et arst ähvardas neid ka vägistamisega.
/.../
Väljaande Schemes ajakirjanikud andsid oma uurimistulemused edasi Ukraina õiguskaitseasutustele. Need kinnitasid, et on juba talletanud mitme paranduskolooniast nr 7 naasnud vangi ütlused, milles kirjeldatakse vanglaarsti väärkohtlemist. Hiljuti vabastatud sõjavangide ülekuulamist jätkatakse.
Ukraina valitsuse andmetel viibib Venemaa vangistuses endiselt umbes 7000 Ukraina kodanikku.
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120599461/doktor-surm-ukraina-sojavangide-piinaja-sai-lopuks-nime-ja-nao
Doktor Surm. Ukraina sõjavangide piinaja sai lõpuks nime ja näo
_______________
Kümned Venemaa vangistusest naasnud ukrainlased süüdistavad vanglaarsti süstemaatilises seksuaalses ja psühholoogilises piinamises ning raskete haiguste ravita jätmises. Ajakirjanikud asusid doktor Surma otsima ja tegid kindlaks tema isiku._________________________________________________________________________________
Olja Ivleva, Kira TolstiakovaSchemes, RFE/RL Ukraina
Jelena Loginova, Ilja Lozovskõ
OCCRP
Tõlkis Matti Aivar Lind
2023. aasta suvel puhkes sügaval Venemaa sisemaal asuvas paranduskoloonias nr 7 ulatuslik sügeliste epideemia.
„Lööve levis juba silmadesse,“ meenutas ta hetke, mil otsustas arstiabi paluda. „Mõtlesin, et ehk annavad briljantrohelist, määrin seda peale ja võib-olla peatab see kuidagi haiguse leviku.“
Šõško meenutas, et selle asemel, et briljantrohelist raviks kasutada, muutis vanglaarst selle seksuaalse alandamise vahendiks.
„Näole joonistas ta peenise,“ kirjeldas Šõško. „Rindkerele joonistas rinnad. Seljale aga kirjutas sõnad „keppige siia“ ning tõmbas noole mu tuharate poole… Siis kutsus ta kellegi teise seda vaatama.“
43-aastane eriteenistuse ohvitser Šõško langes vangi 2022. aastal, Venemaa täiemahulise sissetungi esimestel nädalatel. Venemaa paranduskoloonias nr 7 veetis ta ligikaudu aasta, enne kui ta vangide vahetuse käigus vabastati.
Šõško on üks ligi 50 endisest Ukraina sõjavangist, kes rääkisid Schemesi ajakirjanikele oma kogemustest paranduskoloonias nr 7. Raadio Vaba Euroopa Ukraina teenistuse uuriva projekti käsitletud koloonia asub väikeses Pakino külas, umbes 230 kilomeetrit Moskvast kirdes.
Kolmes põhjalikus intervjuus ja kümnetes vestlustes kirjeldasid mehed arvukaid väärkohtlemise juhtumeid: peksmist, arstiabist ilmajätmist, sunniviisilist alasti hoidmist, seksuaalset alandamist ja muid jõhkrusi.
Mitu meest kirjeldas, kuidas nad pidid veetma terveid päevi püsti seistes ning kannatama ränka nälga. Mõnikord piirdus nende päevane toiduportsjon vaid üksiku vettinud ja hallitanud leivatükiga.
Mitme endise vangi sõnul viidi neid jalutushoovi asemel valvekoerte aedikute juurde. Mõned meenutasid, et valvurid sundisid neid roomama, haukuma ja isegi koerakausist jooma.
Kaks endist vangi kirjeldasid, kuidas nad pidid end üksnes käte jõul mööda põrandat edasi lohistama, kuni jalad veriseks hõõrdusid. Seda piinamisviisi nimetati „hülgena roomamiseks“.
Nad rääkisid ka bastinaadost – piinamisvõttest, mille nimetuse oli üks meestest teada saanud raamatust. Vangide jalataldu peksti korduvalt kumminuiaga, kuni nad ei suutnud enam kõndida.
Ligikaudu pooled ajakirjanikega rääkinud endistest vangidest kirjeldasid seejuures jõhkrat väärkohtlemist mehe poolt, kes pidi neile arstiabi andma. Vanglaarstile pandi hüüdnimed „loomaarst“ ja „doktor Surm“.
Üks vang teise järel kirjeldas, kuidas arst kohtles haigeid kinnipeetavaid julmalt ning näis tundvat võigast naudingut nende sundimisest homoseksuaalseid stseene etendama.
„Ja teate, mis oli kõige hirmsam?“ ütles Šõško. „See, kui saad aru, et kõik teised sõltuvad sinust. Kui sa seda kohe ei tee, jäetakse kogu kamber toiduta… See oli kollektiivne karistus. Noored, vanad, haiged – nad kõik sõltuvad sinust.“
Ükski vangidest ei teadnud arsti perekonnanime. Neilt kogutud infokildude, avalike allikate, lekkinud andmebaaside ja õiguskaitseallikate abil õnnestus ajakirjanikel aga tema isik tuvastada. Selgus, et doktor Surmaks kutsutud mehe tegelik nimi on Vjatšeslav Tšerdantsev.
Tšerdantsev ei vastanud ajakirjanike korduvatele telefonikõnedele ega sõnumitele. Päringutele jätsid vastamata ka paranduskoloonia nr 7 juht Juri Fomin ja Venemaa föderaalse karistuste täideviimise teenistuse keskvalitsus.
Antud loos kirjeldatud kohtlemine sobitub laialt dokumenteeritud mustrisse. Mitme sõltumatu allika, sealhulgas ÜRO vaatlusmissioonide, OSCE inimõiguste büroo ning Euroopa Inimõiguste Kohtu andmetel langevad Venemaa vangistuses viibivad ukrainlased laialdase ja süstemaatilise väärkohtlemise ohvriks. See hõlmab piinamist, seksuaalvägivalda ja arstiabist ilmajätmist.
Ühes varasemas uurimuses tuvastasid Schemesi ajakirjanikud Mordva Vabariigis töötanud teise Vene vanglaarsti, kes andis vangidele elektrišokirelvaga lööke ja sundis neid enda lõbuks alandavaid rituaale läbi tegema.
„Hoidku jumal, kui keegi teist kaebab“
Valdav osa paranduskoloonias nr 7 kinni peetud ukrainlastest kuulusid sarnaselt Šõškole Ukraina relvajõududesse.
Kuid mitte kõik. Koloonias hoiti ka tsiviilisikuid, nende seas Ukraina Hersoni linna endist linnapead Volodõmõr Mõkolajenkat, kes keeldus okupatsioonivõimudega koostööd tegemast, ning Stephen James Hubbardit – viimast ameeriklast, keda USA valitsus peab Venemaal alusetult kinni peetuks.
Üks pikemat aega koloonias viibinud vangidest oli 51-aastane Ukraina ajakirjanik Dmõtro Hõljuk, kelle Vene sõdurid pidasid sõja alguses kinni tema kodukülas Kiievi lähistel. Paranduskoloonias nr 7 veetis ta üle kahe aasta, enne kui ta mullu augustis vangide vahetuse käigus lõpuks vabastati.
Šõškoga samas kambris viibinud Hõljuk kirjeldas, millise psühholoogilise jälje jätsid vangla üksluisus ja eraldatus. Ta meenutas, kuidas kord jooksis läbiotsimise ajal kambrisse hulkuv kass. Mehed püüdsid looma kinni ning tundsid elusolendit süles hoides ülevoolavat rõõmu.
Teisel korral leidsid nad hoovist üheainsa päevalilleseemne. Nad andsid seda käest kätte ja imetlesid kordamööda selle magusat lõhna.
Hõljuk nimetas Punase Risti 2023. aasta mais toimunud visiiti „häbiväärseks“ ja „paroodiaks“. Tema sõnul küsisid organisatsiooni esindajad vangidelt, kas neid toidetakse korralikult, samal ajal kui läheduses seisid rinnakaameratega Vene valvurid.
„Meid oli ette hoiatatud,“ ütles ta. „Homme tulevad külalised ja hoidku jumal, kui keegi teist kaebab.“
Rahvusvahelise punase risti komitee vastas Schemes ajakirjanikele, et organisatsiooni töötajad peavad järgima rangeid erapooletuse põhimõtteid. Komitee sõnul püütakse kinnipidamistingimusi parandada konfidentsiaalsete kõneluste kaudu asjaomaste võimudega. Rohkem üksikasju organisatsioon ei avaldanud, põhjendades seda asjaoluga, et just konfidentsiaalne ja kahepoolne dialoog on nende hinnangul humanitaareesmärkide saavutamisel kõige tulemuslikum.
Kõige karmimad sõnad varus Hõljuk siiski vanglaarstile, keda ta nimetas „kõige suuremaks tõpraks“.
Tema ja teised endised vangid süüdistasid arsti rängas hooletuses. Nende sõnul jättis ta ravimid andmata, sundis kasutama korduvalt samu määrdunud sidemeid ning ähvardas vange, kui nad sidemed omal käel eemaldasid.
Nende sõnul muutus isegi sügelistepuhang, mida saab hõlpsasti ravida nahale määritava kreemi või suukaudsete ravimitega, järjekordseks väärkohtlemise võimaluseks.
„Sageli visati sügelistes vang kambrisse, kus haigust veel ei olnud,“ ütles Hõljuk. „Nii et epideemia ennetamise seisukohalt puudus igasugune loogika. Vastupidi, eesmärk näis olevat seda levitada. Mina põdesin sügelisi näiteks kaks korda.“
Šõško sõnul seisnes sügeliste „ravi“ selles, et vangid jäeti pikaks ajaks riieteta.
„Olin terve kuu täiesti alasti,“ kirjeldas ta. „Ühes kambris oli meid niimoodi 15.“
„Küsisin arstilt, mis mõte sellel on, et me alasti oleme,“ meenutas ta. „Ta vastas: „Miks te selles kambris olete? See on külmkamber, et lestad ära sureksid. Soovitavalt koos teiega.““
Vähemalt üks endine vang nimetas arsti oma peamiseks piinajaks. „Kahtlemata oli tema kõige hullem,“ ütles ta. „Ta peksis meid sellepärast, et oleme ukrainlased.“
„Mul oli jalgadega probleeme, kuid ta ei andnud mulle kordagi ravimeid,“ rääkis teine endine vang. „Tema ravisoovitus oli vähem süüa ja rohkem kõndida.“
Vangid kutsusid arsti mitme hüüdnimega, nende seas „doktor Surm“, „doktor Mäda“ ja „Sandaal“, sest ta kandis sandaale nii suvel kui ka talvel. Kõige levinum hüüdnimi oli aga konoval – halvustav venekeelne nimetus tahumatu loomaarsti kohta.
25-aastane merejalaväelane David Pradtšenko, kes langes vangi Mariupoli kaitstes, viibis koloonias samal ajal Šõško ja Hõljukiga. Ka tema kirjeldas õõvastavaid ravivõtteid: kord rebisid meditsiinitöötajad tal arsti juuresolekul ilma tuimestuseta varbaküüne maha.
Kui vange parajasti ei väärkoheldud, jäeti nende tervisehädad lihtsalt tähelepanuta. Pradtšenko meenutas, kuidas arst tõrjus kaebused laste lohutamiseks mõeldud riimiga: „Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi, küll me laps saab terveks.“
Teinekord tegi ta ravi asemel ristimärgi ja ütles vangile: „Mine Jumala juurde.“ Mõnel käskis ta aga paranemiseks lugeda meieisapalvet.
Pradtšenko sõnul kannatas tema kambrikaaslane, 23-aastane merejalaväelane Pavlo Polovõi tugeva stressist tingitud lööbe all, kuid talle keelduti korduvalt arstiabi andmast. Pradtšenko usub, et see viis Polovõi murdumispunktini ning tõukas kurnatud sõduri lõpuks enesetapuni.
Polovõi poos end üles 2023. aasta mais, kuid tema surnukeha anti Ukrainale üle alles aasta hiljem.
Mitu endist vangi kirjeldas üksteisest sõltumatult arsti kalduvust seksuaalvägivallale ja homofoobsele alandamisele.
Vangide sõnul vaatas arst ilma igasuguse meditsiinilise põhjuseta regulaarselt üle nende suguelundeid ja tuharaid ning kommenteeris neid. Samuti sundis ta alasti vange rivis ringi kõndima, kallistama, paarikaupa tantsima ja seksuaalakte matkima, muutes selle enda ja valvurite meelelahutuseks.
„Meditsiinilisest seisukohast vaatan, millise nurga alt on kõige parem,“ meenutas üks endine vang arsti sõnu. Teise sõnul kuulis ta arsti nõudmas, et vangid mõtleksid õhtuks välja „stseene“, mida ette kanda, ning täpsustamas, keda ta neis osalemas näha tahab.
Vangide sõnul kaasnes psühholoogilise vägivallaga ka alandav füüsiline kontakt, näiteks silitas arst pliiatsiga nende tuharaid. Ühe endise vangi sõnul oli arst teinud endale omamoodi „hobi“ sellest, et sundis vange nõustuma meditsiiniliselt põhjendamatute pärasooleuuringutega.
Pradtšenko ja mitu teist endist vangi meenutasid, et arst ähvardas neid ka vägistamisega.
„Mäletan tema käsi“
Arsti isiku väljaselgitamiseks püüdsid ajakirjanikud ühendust saada umbes 90 paranduskoloonias nr 7 viibinud endise vangiga. Ligi 50 neist jagas vihjeid ja üksteisega kattuvat teavet. Nad meenutasid Vjatšeslavi-nimelist tugeva kehaehitusega meest, kes oli umbes 45–55-aastane ja 175–190 sentimeetrit pikk.
Teiselt Ukraina väljaandelt KibOrgilt said ajakirjanikud nimekirja umbes 1150 praegusest ja endisest töötajast, kes olid seotud Venemaa föderaalse karistuste täideviimise teenistuse meditsiiniüksusega nr 33. See üksus vastutab Vladimiri oblasti eest, kus asub ka paranduskoloonia nr 7.
Nimekirjas oli neli Vjatšeslavi-nimelist meest. Vanuse ja muude andmete võrdlemise järel jõudsid ajakirjanikud järeldusele, et otsitav arst oli Vjatšeslav Tšerdantsev.
Kuna Tšerdantsevi isiklikud sotsiaalmeediakontod olid privaatsed või kasutuseta, otsisid ajakirjanikud tema sugulaste lehekülgedelt üles kümne aasta tagused fotod. Kui neid endistele vangidele näidati, ütles mitu neist, et fotodel olev mees sarnanes väga neid terroriseerinud vanglaarstiga.
Seose kinnitamiseks hankisid ajakirjanikud Venemaa sõnumirakendusest Max Tšerdantsevi uuema foto. Seda pilti nähes ütles üle 30 endise vangi, et mees sarnanes neid väärkohelnud arstiga. Neist kümmekond olid tema isikus täiesti kindlad.
Arsti isiku väljaselgitamiseks püüdsid ajakirjanikud ühendust saada umbes 90 paranduskoloonias nr 7 viibinud endise vangiga. Ligi 50 neist jagas vihjeid ja üksteisega kattuvat teavet. Nad meenutasid Vjatšeslavi-nimelist tugeva kehaehitusega meest, kes oli umbes 45–55-aastane ja 175–190 sentimeetrit pikk.
Teiselt Ukraina väljaandelt KibOrgilt said ajakirjanikud nimekirja umbes 1150 praegusest ja endisest töötajast, kes olid seotud Venemaa föderaalse karistuste täideviimise teenistuse meditsiiniüksusega nr 33. See üksus vastutab Vladimiri oblasti eest, kus asub ka paranduskoloonia nr 7.
Nimekirjas oli neli Vjatšeslavi-nimelist meest. Vanuse ja muude andmete võrdlemise järel jõudsid ajakirjanikud järeldusele, et otsitav arst oli Vjatšeslav Tšerdantsev.
Kuna Tšerdantsevi isiklikud sotsiaalmeediakontod olid privaatsed või kasutuseta, otsisid ajakirjanikud tema sugulaste lehekülgedelt üles kümne aasta tagused fotod. Kui neid endistele vangidele näidati, ütles mitu neist, et fotodel olev mees sarnanes väga neid terroriseerinud vanglaarstiga.
Seose kinnitamiseks hankisid ajakirjanikud Venemaa sõnumirakendusest Max Tšerdantsevi uuema foto. Seda pilti nähes ütles üle 30 endise vangi, et mees sarnanes neid väärkohelnud arstiga. Neist kümmekond olid tema isikus täiesti kindlad.
„See on sajaprotsendiliselt seesama arst,“ ütles Šõško. „Silmad, pilk ja käed. Eelkõige mäletan ma tema käsi.“
Venemaa andmebaasidest lekkinud andmete ja avalikest allikatest koondatud teabe järgi sai Tšerdantsev meditsiiniüksusest nr 33 palka vähemalt 2025. aastani. Vene sotsiaalvõrgustikus VK on ta märgitud sõbraks mitme paranduskoloonias endiselt töötava meditsiinitöötajaga.
Umbes 2013. aastal kolis ta Venemaale, asus elama Pakino lähedal asuvasse Pervomaiski külla, ostis korteri ja töötas lastekodus. 2014. aastal sai ta ametlikult Venemaa passi.
Väljaande Schemes ajakirjanikud andsid oma uurimistulemused edasi Ukraina õiguskaitseasutustele. Need kinnitasid, et on juba talletanud mitme paranduskolooniast nr 7 naasnud vangi ütlused, milles kirjeldatakse vanglaarsti väärkohtlemist. Hiljuti vabastatud sõjavangide ülekuulamist jätkatakse.
Ukraina valitsuse andmetel viibib Venemaa vangistuses endiselt umbes 7000 Ukraina kodanikku.
Kommentaarid
Postita kommentaar