MÖIRAORAVA JA KARVASE KONNAGA LEGENDAARSE LOODUSSÕBRA JÄLGEDES _ SAKALA 22.11.2025 

/.../ Muidugi kohtame eksootilisi loomi, möiraorav ja karvane konn nende hulgas./.../ 

#GeraldDurrell #DonArmandoMustvunts #MuzanE #VisitKyrbla #KülaooperArmandonia #MeMoMu  #NahaJaKarvadega #WhoTheFuckIsMartinTee #CatchAndKill #KumariImedemaa #Meestemoemuuseum #TheGardenOfMensFashionDelights #Aluspüksipäkapikud #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #MEEZ072026     

https://kultuur.postimees.ee/8365542/moiraorava-ja-karvase-konnaga-legendaarse-loodussobra-jalgedes

 

Möiraorava ja karvase konnaga legendaarse loodussõbra jälgedes 

Margus Haav

melomaan, Sakala ajakirjanik

22. november 2025, 00:01   

Raamat näitab looduse mitmekesisust ja empaatiat loomade vastu.

Postuumne teos pakub ka avaldamata lugusid autori memuaaridest.

Durrelli viis loomi koguda oli toona mõistetav, kuid oleks nüüd küsitav.

Gerald Durrelli teosed, eriti just tema Korfu-triloogia esimene raamat, klassikaks muutunud «Minu pere ja muud loomad» on mõjutanud mitut põlvkonda nii meil kui ka mujal. Durrell avas kujutlusvõime väravad, innustas huvi looduse ja loomade vastu ning samal ajal pakkus sooja idülli ja humoorikat eskapismi. 

Nõukogude ajal pakkus maailmakuulus lüüriline loodusemees oma teoste kaudu tuhandetele eestlastele võimaluse reisida ja samastuda kasvõi fantaasiamaailmas inimestega, kes elavad väljaspool ideoloogilisi kütkeid. Tema teosed olid lummavad ja seikluslikud, näitasid maailma teistsugust palet ja tekitasid empaatiat loomade vastu. Alles siis, kui oskad märgata ja austada väikesi imesid enda ümber, saad hakata tegema suuri asju. Durrell, kelle sünnist möödus aasta alguses sada aastat, oli selle tõestuseks.

Viimasest sellisest põlvkonnast


«Mina ise ja muud loomad» on kokku pandud Durrelli poolelijäänud ja avaldamata memuaaridest ja reisikirjadest, tekstid on valinud ja toimetanud Gerald Durrelli lesk Lee Durrell. Muusikamaailma termineid laenates on see best-of-kogumik, kus sisaldub juba tuntud hitte menuteostest ning lisaks varem avaldamata või vähetuntud materjali.

Kindlasti tuleb raamatut kätte võttes anda endale aru, et see ei ole autobiograafia ega memuaarid, vaid postuumselt koostatud biograafiline ja kaugeltki mitte erapooletu kogumik. Teose koostaja Lee Durrell oli Geraldi teine abikaasa, nende vanusevahe oli pea veerand sajandit. Pole üllatav, et nii lähedase inimese koostatud mälestusteraamat ei paku ülemäära objektiivset pilti.

21. sajandi esimese veerandi lõpus tekib lugejal kindlasti mitmeid küsimusi. Briti kunagisel asumaal Indias rikastunud jõukast perekonnast pärit Gerald Durrell sai elada üsna privilegeeritud elu, kus tüütud olmemured ei seganud hobile pühendumist. Isa pärandusest jätkus ka täisealiseks saanud Geraldile veel kümneks aastaks, et sõita mööda eksootilisi paiku ja koguda seal haruldasi elukaid. 

Praegu tundub seegi veider, et sõidab mingi mees kaaskonnaga kuhugi kaugele arengumaale, kogub seal kastitäite kaupa haruldasi loomi ja põrutab siis nendega minema. See on kummaline ja ka eetiliselt küsitav, aga kui asetada Durrelli varased loomakogumisaktsioonid (1940.–1960. aastad) ajaloolisse konteksti, muutub pilt arusaadavamaks. Briti pass ja impeeriumi logistiline võrk avasid Durrellile ning tema kaaskonnale uksed. Tänapäeval käiks selline tegevus muidugi nii rahvusvahelise õiguse ja kui ka keskkonnakaitseseaduste vastu. Durrell kuulus viimasesse põlvkonda, kes sai loomariigis nii vabalt ringi möllata.

Kummalised elukad


Muidugi pole mingit alust kahelda tema kavatsuste siiruses, ta tõepoolest armastas loomi ja hoolis nendest väga ning oli õigupoolest ajast ees, kuna oli juba üsna varakult veendunud, et loomaaia eesmärk ei peaks olema pelgalt inimeste meele lahutamine, vaid liikide säilitamine.

Kui palju on aga võimalik veel ühest raamatust uut teada saada mehest, kes on kirjutanud poolsada raamatut, millest enamik on suuremal või veel suuremal määral autobiograafilised?

Muidugi kohtame eksootilisi loomi, möiraorav ja karvane konn nende hulgas. Kuidas muidu, see on ju Durrell, ilma loomadeta ei saaks see raamat kuidagi läbi. Kindlasti saaks aga hakkama trükivigadeta, milledest esimene ootab ees juba lk 9. Kurioosseim on «suurema teadaolev roojamaliigi» (lk 176). Jutt käib kilpkonnadest.

Durrelli fännile on see muidugi kohustuslik materjal, näiteks kasvõi selleks, et eesti keeles varem ilmunud teoste tõlget võrrelda uuega. Millised nimed on saanud endale nüüd tema koerad, keda meil tunti Punksi ja Köötsina, ning milline vaste on leitud sünnipäevakingiks saadud paadile, mille nimi oli sünnipäevalapse õrna iga arvestades pisut kohatu Plasku Punnpepu?

Saab teada sedagi, et Durrelli lemmiktoit oli maapähklikana, mida ta sõi siis, kui käis loomi püüdmas, vähemalt kolmel-neljal õhtul nädalas. Selle retsept sisaldab lisaks priskele kanale pool liitrit vahukoort ja kaks purki maapähklikreemi ning ajaks kahtlemata hulluks iga kaalujälgija. 

____________________________________________________________________

Gerald Durrell

«Mina ise ja muud loomad»

Inglise keelest tõlkinud Margit Mõistlik

Tänapäev, 2025

336 lk