IVARI ILJA: KAS RÄÄGIME IKKA EESTI OOPERIKULTUURI TEGELIKEST PROBLEEMIDEST? _ ERR 29.06.2026
#RahvusooperEstonia #IvariIlja #Armandonia #OperaKyrbla #KonstantinKitaika #ManuelMehau #GentlemenFromEstonia #DonArmandoHeldus #ValusadKirjad #KyrblaMeesteKunstikool #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #NoliMeTangere #Meestemoemuuseum #GentlemensFloralCabinet #UnustuseÕhtukallas #ExcavanzaKomatsu #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #KumariImedemaa #ELFHTrends #TangoKyrblium #TheGardenOfMensFashionDelights #MEEZ062026
https://www.err.ee/1610065402/ivari-ilja-kas-raagime-ikka-eesti-ooperikultuuri-tegelikest-probleemidest
Rahvusooper Estonia nõukogu esimehe Ivari Ilja sõnul on rahulolematust ja pingeid organisatsioonis olnud juba pikemat aega, kuid ta ei taanda praegust olukorda üksikutele sündmustele ega isikutele. Rahvusooperi ees seisvad probleemid on kujunenud pikema aja jooksul ning nende peapõhjus on teatri rahastuse järjepidev mahajäämus, mis mõjutab kogu teatrit, soliste, koori, orkestrit, balletitruppi ja tugipersonali ning seab piirid ka repertuaari kujundamisele ning külalissolistide hulgale.
/.../
Rahvusooper Estonia on oma ligi 120-aastase ajaloo jooksul üle elanud sõjad, okupatsioonid, saanud punaehted ja okupante tervitavaid rahvariietes neide kujutava laemaali, mis on riikliku muinsuskaitse all, lisaks majanduskriisid ja keerulised ümberkorraldused. Ta on alati suutnud neist väljuda tugevamana kui enne. Olen veendunud, et ka seekord leitakse tarkust, väärikust ja tahet keskenduda sellele, mis on kõige olulisem, probleemide lahendamisele, Eesti ooperi- ja balletikultuuri kestmisele ja arengule.
Ivari Ilja,
Rahvusooper Estonia nõukogu esimehe Ivari Ilja sõnul on rahulolematust ja pingeid organisatsioonis olnud juba pikemat aega, kuid ta ei taanda praegust olukorda üksikutele sündmustele ega isikutele. Rahvusooperi ees seisvad probleemid on kujunenud pikema aja jooksul ning nende peapõhjus on teatri rahastuse järjepidev mahajäämus, mis mõjutab kogu teatrit, soliste, koori, orkestrit, balletitruppi ja tugipersonali ning seab piirid ka repertuaari kujundamisele ning külalissolistide hulgale.
Viimastel nädalatel on Eesti Ekspressis ja Delfis avaldatud lugudes kõlanud Rahvusooper Estonia aadressil tõsised süüdistused. Neist kõige enam tähelepanu on pälvinud väited, nagu tõrjuks rahvusooper välismaal elavaid Eesti soliste ning et rahvusooperi kunstiline tase oleks viimastel aastatel märgatavalt langenud.
Kuna olen ühtaegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor ning Rahvusooper Estonia nõukogu liige, pean vajalikuks nendele väidetele reageerida. Mitte selleks, et kedagi kaitsta või rünnata, vaid selleks, et avalikus arutelus ei kaoks silmist faktid.
Kas talendid elavad ainult välismaal?
Kuna Rahvusooper Estonia on nn repertuaari- ehk trupiteater, mis tähendab, et peaaegu iga õhtu peab olema publikul võimalik külastada mõnd muusikateatri etendust, siis on rahvusooperil oma palgaline ooperitrupp. Eriti valus oli lugeda Postimehest hea sõbra, helilooja Jüri Reinvere väidet, nagu Estonias ei olevat talente vaja. Kas see tähendab, et talendid elavad ainult välismaal? Kes on siis need 20 teater Estonia koosseisulist solisti, kellest 18 on eesti lauljad, kes on läbi konkursi pääsenud meie rahvusooperi truppi ja kellest suurt osa kasutab oma produktsioonides ka Vanemuine. Tihti olen olnud tunnistajaks nende suurepärasele esinemisele ning tänuliku publiku ovatsioonidele kodusaalis. Kas nemad polegi anded?
Tegelikkus ei tundu allakäiguna
Teatri mängukavas on "Madama Butterfly", "Othello", "Orpheus põrgus", "Võluflööt", "Pelléas et Mélisande", "Carmen", "Peter Grimes", "Väike kaval rebane", "Charon" jt, kas need on halvad ooperid ja operetid?
Eks igaühel meist on oma ettekujutus ideaalsest mängukavast. Ka mina unistan, et võiksin Estonia laval näha näiteks Rossini "Armidat" või Bellini "Normat", aga ma lepin, sest see pole paraku praegu võimalik.
Samas on rahvusooper nii-öelda tavarepertuaari kõrval toonud lavale ka harva esitatavaid ja väga nõudlikke teoseid. Olgu näiteks Debussy "Pelléas ja Mélisande" või Janáčeki "Väike kaval rebane", mille kavva võtmine nõuab igalt teatrilt suurepärast truppi, suurt julgust ja kunstilist ambitsiooni.
Vaatamata väidetavale taseme drastilisele allakäigule andis rahvusooper sel hooajal hulgaliselt etendusi oma majas, edukalt läksid külalisetendused Leedu Rahvuslikus Ooperi- ja Balletiteatris, järgmiseks hooajaks on meie ooper saanud kutsed külalisetendusteks Läti Rahvusooperis ja suvel legendaarsele Savonlinna ooperifestivalile Soomes. Lisaks on kasvanud ka rahvusooperi rahvusvaheline haare ja kontaktid. Alles mõni kuu tagasi kogunesid Rahvusooper Estonias Opera Europa kutsel Euroopa juhtivate ooperimajade tulevased ja praegused juhid ning ooperijuhtimise tippspetsialistid (Opera Europa Management Forum). Ei tundu kuidagi allakäiguna...
Kuid arenguruumi on alati: nii repertuaari kui ka kunstilise kvaliteedi osas. Aga kui midagi kritiseerida, siis on minu meelest alati kasulik öelda ka võimalikult konkreetselt, mida peetakse silmas ja milliseid lahendusi nähakse või soovitakse.
Kõige olulisem süüdistus puudutab väidetavat raha eest rollide saamist Estonias. Selliste väidete puhul ei piisa oletustest ega kuulujuttudest. Rahvusooper on algatanud tõsise sisekontrolli ning kaasanud selle objektiivsuse tagamiseks ka sõltumatu audiitori. Õigusriigis tuleb sedavõrd tõsiseid süüdistusi hinnata kontrollitud asjaolude, mitte arvamuste või uskumuste põhjal. Lähipäevil toimub Rahvusooper Estonia nõukogu erakorraline koosolek, kus kõiki tõstatunud teemasid arutatakse ning hinnatakse edasiste sammude vajadust.
Kõik eelnev ei tähenda, nagu probleeme ei oleks.
Nõukogu liikmena olin teadlik, et rahulolematust ja pingeid on organisatsioonis olnud juba pikemat aega, kuid ma ei taandaks praegust olukorda üksikutele sündmustele ega isikutele. Rahvusooperi ees seisvad probleemid on kujunenud pikema aja jooksul ning nende peamine põhjus on minu hinnangul olnud teatri rahastuse järjepidev mahajäämus võrreldes nii kultuurivaldkonna keskmise kui ka Eesti üldise arenguga.
Kasvav rahapuudus
Aastatel 2015–2024 kasvasid kultuurivaldkonna riiklikud tegevustoetused keskmiselt 68 protsenti, avalik-õiguslike kultuuriasutuste tegevustoetused 42 protsenti ning Rahvusooper Estonia tegevustoetus samal ajal 37 protsenti. Võrdluseks kasvas riigieelarve maht samal perioodil ligikaudu 116 protsenti ning Eesti majandus tervikuna umbes kaks korda.
Selline areng tähendab, et rahvusooper peab täitma üha suuremaid ootusi ja seadusest tulenevaid ülesandeid suhteliselt tagasihoidlikuma ressursiga. See mõjutab kogu teatrit, soliste, koori, orkestrit, balletitruppi ja tugipersonali ning seab paratamatult piirid ka repertuaari kujundamisele ning külalissolistide hulgale.
Rahvusooperi nõukogu poole on pöördunud probleemidega nii balleti- ja orkestriartistid kui ka solistid seoses neile asetatud ülikõrgete professionaalsete ootuste ja samas äärmiselt madalate palkadega. Loomulikult tekitab see artistides muret toimetuleku pärast ja tunnet, et Eestis neid ei hinnata. Nii et sama kultuuripoliitika jätkudes võib olukord muutuda veelgi emotsionaalsemaks.
Proportsionaalselt järjest kokkukuivav finantseerimine mõjub frustreerivalt nii solistidele, koorile, balletiartistidele, orkestriartistidele kui ka tugipersonalile, asetades ka piirid välissolistide kasutamise võimaluste ette.
Kahetsusväärselt mõjutab teatrit ka eestilik puntratants ümber juurdeehituse, kus lootus saada ükskord ometi normaalne ooperi- ja balletisaal kord kerkib ja siis jälle vajub kas riigikogu otsust ignoreerinud täitevvõimu tõttu või eri tüüpi demagoogia kobrutavates voogudes.
Kuid juurdeehituse ettevalmistamine on praeguseks jõudnud järgmisse etappi. Lähipäevil kuulutatakse välja rahvusooperi ruumiprogrammide hange ning valminud muinsuskaitse eritingimusi just kooskõlastatakse.
Millist ooperi- ja balletikultuuri me vajame?
Rahvusooperi ümber puhkenud vaidluse keskmes ei tohiks olla emotsioonid, vaid märksa olulisem on küsida, millise kultuuripoliitika on Eesti valmis looma oma kõige keerukamale ja kulukamale kunstiliigile. Kui soovime rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist ooperi- ja balletikultuuri, peavad sellele vastama ka rahastamine, töötingimused ja infrastruktuur. Vastasel juhul korduvad samad probleemid mõne aasta pärast uuesti – sõltumata sellest, kes parasjagu teatrit juhib või nõukogusse kuulub.
Loodan väga, et meie noored, loomingulistesse kõrgustesse pürgivad tudengid, tulevased rahvusooperis või maailma teatrites töötavad solistid, näevad käimasolevat arutelu laiemalt kui läbi üksikute konfliktide. Soovin, et nad usuksid jätkuvalt, et õppimine, pingutamine ja professionaalne areng on Eestis endiselt väärt ettevõtmine ning et meie ühine eesmärk on hoida ja arendada Eesti ooperikultuuri, mitte seda omavahel kembeldes põhja lasta.
Muusikateatri jaoks sobiva saali puudumine on Eesti kultuuri üks sügavamaid fundamentaalseid probleeme, mille lahendamise olulisust ja vajalikkust on riigikogu oma tahtega juba kahel korral kinnitanud.
Ma ei tahaks näha seost praeguse avalikkuses arutlusel olevate teemade pedaliseerimise ja juurdeehitusega edasiliikumise vahel. Juurdeehitus on rahvuskultuuriline projekt, mida kavandatakse aastakümneteks, samas kui organisatsioonides tekivad ja lahenevad erinevad probleemid ajas. Juhtimis- ja töökorralduslikke küsimusi tuleb lahendada, kuid need ei saa kuidagi seada kahtluse alla Eesti riigi ja kultuuri jaoks strateegilise investeeringu elluviimist.
Hetkel võib öelda, et juurdeehitus liigub jõudsalt edasi. Lähipäevil läheb üles rahvusooperi ruumiprogrammide hange ning ka muinsuskaitse eritingimused on valmis ning kooskõlastamisel.
Rahvusooper Estonia on oma ligi 120-aastase ajaloo jooksul üle elanud sõjad, okupatsioonid, saanud punaehted ja okupante tervitavaid rahvariietes neide kujutava laemaali, mis on riikliku muinsuskaitse all, lisaks majanduskriisid ja keerulised ümberkorraldused. Ta on alati suutnud neist väljuda tugevamana kui enne. Olen veendunud, et ka seekord leitakse tarkust, väärikust ja tahet keskenduda sellele, mis on kõige olulisem, probleemide lahendamisele, Eesti ooperi- ja balletikultuuri kestmisele ja arengule.
Toimetaja: Urmet Kook
https://www.err.ee/1610065402/ivari-ilja-kas-raagime-ikka-eesti-ooperikultuuri-tegelikest-probleemidest Ivari Ilja: kas räägime ikka Eesti ooperikultuuri tegelikest probleemidest?
ARVAMUSIvari Ilja,
Rahvusooper Estonia nõukogu esimees ning
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor
Täna kell 07.06
Viimastel nädalatel on Eesti Ekspressis ja Delfis avaldatud lugudes kõlanud Rahvusooper Estonia aadressil tõsised süüdistused. Neist kõige enam tähelepanu on pälvinud väited, nagu tõrjuks rahvusooper välismaal elavaid Eesti soliste ning et rahvusooperi kunstiline tase oleks viimastel aastatel märgatavalt langenud.
Kuna olen ühtaegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor ning Rahvusooper Estonia nõukogu liige, pean vajalikuks nendele väidetele reageerida. Mitte selleks, et kedagi kaitsta või rünnata, vaid selleks, et avalikus arutelus ei kaoks silmist faktid.
/.../
Kas talendid elavad ainult välismaal?
Kuna Rahvusooper Estonia on nn repertuaari- ehk trupiteater, mis tähendab, et peaaegu iga õhtu peab olema publikul võimalik külastada mõnd muusikateatri etendust, siis on rahvusooperil oma palgaline ooperitrupp. Eriti valus oli lugeda Postimehest hea sõbra, helilooja Jüri Reinvere väidet, nagu Estonias ei olevat talente vaja. Kas see tähendab, et talendid elavad ainult välismaal? Kes on siis need 20 teater Estonia koosseisulist solisti, kellest 18 on eesti lauljad, kes on läbi konkursi pääsenud meie rahvusooperi truppi ja kellest suurt osa kasutab oma produktsioonides ka Vanemuine. Tihti olen olnud tunnistajaks nende suurepärasele esinemisele ning tänuliku publiku ovatsioonidele kodusaalis. Kas nemad polegi anded?
/.../
Tegelikkus ei tundu allakäiguna
Teatri mängukavas on "Madama Butterfly", "Othello", "Orpheus põrgus", "Võluflööt", "Pelléas et Mélisande", "Carmen", "Peter Grimes", "Väike kaval rebane", "Charon" jt, kas need on halvad ooperid ja operetid?
Eks igaühel meist on oma ettekujutus ideaalsest mängukavast. Ka mina unistan, et võiksin Estonia laval näha näiteks Rossini "Armidat" või Bellini "Normat", aga ma lepin, sest see pole paraku praegu võimalik.
Samas on rahvusooper nii-öelda tavarepertuaari kõrval toonud lavale ka harva esitatavaid ja väga nõudlikke teoseid. Olgu näiteks Debussy "Pelléas ja Mélisande" või Janáčeki "Väike kaval rebane", mille kavva võtmine nõuab igalt teatrilt suurepärast truppi, suurt julgust ja kunstilist ambitsiooni.
Vaatamata väidetavale taseme drastilisele allakäigule andis rahvusooper sel hooajal hulgaliselt etendusi oma majas, edukalt läksid külalisetendused Leedu Rahvuslikus Ooperi- ja Balletiteatris, järgmiseks hooajaks on meie ooper saanud kutsed külalisetendusteks Läti Rahvusooperis ja suvel legendaarsele Savonlinna ooperifestivalile Soomes. Lisaks on kasvanud ka rahvusooperi rahvusvaheline haare ja kontaktid. Alles mõni kuu tagasi kogunesid Rahvusooper Estonias Opera Europa kutsel Euroopa juhtivate ooperimajade tulevased ja praegused juhid ning ooperijuhtimise tippspetsialistid (Opera Europa Management Forum). Ei tundu kuidagi allakäiguna...
Kuid arenguruumi on alati: nii repertuaari kui ka kunstilise kvaliteedi osas. Aga kui midagi kritiseerida, siis on minu meelest alati kasulik öelda ka võimalikult konkreetselt, mida peetakse silmas ja milliseid lahendusi nähakse või soovitakse.
Sisekontroll, mitte arvamused ja uskumused
Kõik eelnev ei tähenda, nagu probleeme ei oleks.
Nõukogu liikmena olin teadlik, et rahulolematust ja pingeid on organisatsioonis olnud juba pikemat aega, kuid ma ei taandaks praegust olukorda üksikutele sündmustele ega isikutele. Rahvusooperi ees seisvad probleemid on kujunenud pikema aja jooksul ning nende peamine põhjus on minu hinnangul olnud teatri rahastuse järjepidev mahajäämus võrreldes nii kultuurivaldkonna keskmise kui ka Eesti üldise arenguga.
Kasvav rahapuudus
Aastatel 2015–2024 kasvasid kultuurivaldkonna riiklikud tegevustoetused keskmiselt 68 protsenti, avalik-õiguslike kultuuriasutuste tegevustoetused 42 protsenti ning Rahvusooper Estonia tegevustoetus samal ajal 37 protsenti. Võrdluseks kasvas riigieelarve maht samal perioodil ligikaudu 116 protsenti ning Eesti majandus tervikuna umbes kaks korda.
Selline areng tähendab, et rahvusooper peab täitma üha suuremaid ootusi ja seadusest tulenevaid ülesandeid suhteliselt tagasihoidlikuma ressursiga. See mõjutab kogu teatrit, soliste, koori, orkestrit, balletitruppi ja tugipersonali ning seab paratamatult piirid ka repertuaari kujundamisele ning külalissolistide hulgale.
Proportsionaalselt järjest kokkukuivav finantseerimine mõjub frustreerivalt nii solistidele, koorile, balletiartistidele, orkestriartistidele kui ka tugipersonalile, asetades ka piirid välissolistide kasutamise võimaluste ette.
Kahetsusväärselt mõjutab teatrit ka eestilik puntratants ümber juurdeehituse, kus lootus saada ükskord ometi normaalne ooperi- ja balletisaal kord kerkib ja siis jälle vajub kas riigikogu otsust ignoreerinud täitevvõimu tõttu või eri tüüpi demagoogia kobrutavates voogudes.
Kuid juurdeehituse ettevalmistamine on praeguseks jõudnud järgmisse etappi. Lähipäevil kuulutatakse välja rahvusooperi ruumiprogrammide hange ning valminud muinsuskaitse eritingimusi just kooskõlastatakse.
Millist ooperi- ja balletikultuuri me vajame?
Rahvusooperi ümber puhkenud vaidluse keskmes ei tohiks olla emotsioonid, vaid märksa olulisem on küsida, millise kultuuripoliitika on Eesti valmis looma oma kõige keerukamale ja kulukamale kunstiliigile. Kui soovime rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist ooperi- ja balletikultuuri, peavad sellele vastama ka rahastamine, töötingimused ja infrastruktuur. Vastasel juhul korduvad samad probleemid mõne aasta pärast uuesti – sõltumata sellest, kes parasjagu teatrit juhib või nõukogusse kuulub.
Loodan väga, et meie noored, loomingulistesse kõrgustesse pürgivad tudengid, tulevased rahvusooperis või maailma teatrites töötavad solistid, näevad käimasolevat arutelu laiemalt kui läbi üksikute konfliktide. Soovin, et nad usuksid jätkuvalt, et õppimine, pingutamine ja professionaalne areng on Eestis endiselt väärt ettevõtmine ning et meie ühine eesmärk on hoida ja arendada Eesti ooperikultuuri, mitte seda omavahel kembeldes põhja lasta.
Muusikateatri jaoks sobiva saali puudumine on Eesti kultuuri üks sügavamaid fundamentaalseid probleeme, mille lahendamise olulisust ja vajalikkust on riigikogu oma tahtega juba kahel korral kinnitanud.
Ma ei tahaks näha seost praeguse avalikkuses arutlusel olevate teemade pedaliseerimise ja juurdeehitusega edasiliikumise vahel. Juurdeehitus on rahvuskultuuriline projekt, mida kavandatakse aastakümneteks, samas kui organisatsioonides tekivad ja lahenevad erinevad probleemid ajas. Juhtimis- ja töökorralduslikke küsimusi tuleb lahendada, kuid need ei saa kuidagi seada kahtluse alla Eesti riigi ja kultuuri jaoks strateegilise investeeringu elluviimist.
Hetkel võib öelda, et juurdeehitus liigub jõudsalt edasi. Lähipäevil läheb üles rahvusooperi ruumiprogrammide hange ning ka muinsuskaitse eritingimused on valmis ning kooskõlastamisel.
/.../
Rahvusooper Estonia on oma ligi 120-aastase ajaloo jooksul üle elanud sõjad, okupatsioonid, saanud punaehted ja okupante tervitavaid rahvariietes neide kujutava laemaali, mis on riikliku muinsuskaitse all, lisaks majanduskriisid ja keerulised ümberkorraldused. Ta on alati suutnud neist väljuda tugevamana kui enne. Olen veendunud, et ka seekord leitakse tarkust, väärikust ja tahet keskenduda sellele, mis on kõige olulisem, probleemide lahendamisele, Eesti ooperi- ja balletikultuuri kestmisele ja arengule.
Toimetaja: Urmet Kook
Kommentaarid
Postita kommentaar