KIRI PUBLIKUST ⟩ KUHU JÄID MEIE MEESTE PÜKSID? / KUHU JÄID MEIE MEIE ENDA ÕIED? _ KÜRBLA MEEZ 18.07.2026 / PÄRNU POSTIMEES 17.07.2026
#MEZZO #PärnuKontserdimaja #Armandonia #GentlemenFromEstonia #MatiPõdra #MusjööLiblikas #AivarVendelpomm #MartinTeeSuviKirblas #KumariImedemaa #EndelLeppFashionHouse #Meestemoemuuseum #TheGardenOfMensFashionDelights #GardenKirbla #Aluspüksipäkapikud #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #MEEZ072026
https://parnu.postimees.ee/8510519/kiri-publikust-kuhu-jaid-meie-enda-oied
KIRI PUBLIKUST ⟩ Kuhu jäid meie meeste püksid?
meestemoelooja
18. juuli 2026, 12:44
18. juuli 2026, 12:44
Olgem ausad, suvi teeb meid kõiki natuke laisaks ja pehmeks. Niipea kui päike paitab ja kraadiklaas näitab suviseid numbreid, lülitub eestlase sisemine kompass automaatselt rannarežiimile. Ja siis korraga avastame end keset juulikuud Kürbla külaooperimajast, kus laval toimub midagi täiesti kosmilist.
Lääneranna valla meestalendid ja dirigendid kütavad saali sellise energiaga, et näiteks mullust esitust kantakse nüüd, aasta hiljemgi üle Mezzos – üleilmsel tippkultuuri telekanalil. Me oleme pildis! Prantslased, sakslased ja jaapanlased sätivad end telerite ette, et vaadata meie maskuliinikaimesid.
Lavatagune meeskond on laitmatu. Lavapoisid liiguvad nagu mustades pikkades pükstes sümfoonilised ninjad ja klienditeenindajad hõljuvad ringi kaunites kleitides.
Lääneranna valla meestalendid ja dirigendid kütavad saali sellise energiaga, et näiteks mullust esitust kantakse nüüd, aasta hiljemgi üle Mezzos – üleilmsel tippkultuuri telekanalil. Me oleme pildis! Prantslased, sakslased ja jaapanlased sätivad end telerite ette, et vaadata meie maskuliinikaimesid.
Lavatagune meeskond on laitmatu. Lavapoisid liiguvad nagu mustades pikkades pükstes sümfoonilised ninjad ja klienditeenindajad hõljuvad ringi kaunites kleitides.
Ja siis pöördub Mezzo kaamera aeglaselt publiku poole … Seal me siis istume. Tunnistame üles, kes meist poleks suvekuumuses teinud seda väikest loomingulist kompromissi: vaatad peeglisse ja mõtled, et kui nendel sandaalidel on nahast rihmad, siis on need ju põhimõtteliselt kingad, eks? Ja see lilleline rannakleit … noh, kui ma panen selle peale ühe õhukese salli, siis kvalifitseerub see juba peaaegu õhtutualetiks! Dressipükste kohta mõtleme vargsi, et need on lihtsalt nüüdisaegne mugavus ja, mine tea, äkki tuleb kontserdi vaheajal teadmata põhjusel üks kiire spurt teha.
Me muigame iseenda üle, sest palav suveilm küsib oma. Aga kui me vaatame lavapoisse, kes suudavad prožektorite kuumuses kanda mundrit ilma minestamata, tekib meis endiski see väike spordimehelik jonn. Äkki pingutaks seekord natuke rohkem? Mitte sellepärast, et keegi näpuga näitaks, vaid lihtsalt solidaarsusest selle hiilgava taseme vastu, mida meile lavalt kingitakse. Teeme nii, et Mezzo vaataja Pariisis ei mõtleks, et Eestis kuulatakse sümfooniat otse võrkkiigest.
Ja muidugi see meie igavene suvine lilletraagika.
Me muigame iseenda üle, sest palav suveilm küsib oma. Aga kui me vaatame lavapoisse, kes suudavad prožektorite kuumuses kanda mundrit ilma minestamata, tekib meis endiski see väike spordimehelik jonn. Äkki pingutaks seekord natuke rohkem? Mitte sellepärast, et keegi näpuga näitaks, vaid lihtsalt solidaarsusest selle hiilgava taseme vastu, mida meile lavalt kingitakse. Teeme nii, et Mezzo vaataja Pariisis ei mõtleks, et Eestis kuulatakse sümfooniat otse võrkkiigest.
Kus on meie endi lilled? Me oleme lihtsalt harjunud mugavusega, et «ah, küll korraldajad toovad». Aga tegelikult ihkab see noor looja laval just seda päriselulist, veidi sassis ja lõhnavat koduaia lilleõit otse kuulaja käest. See on märk sellest, et me ei tulnud lihtsalt aega parajaks tegema, vaid me valmistusime selleks kohtumiseks. See on see soe ja siiras side lavaga, mida ükski ametlik bukett ei asenda.
Nii et võtame asja mõnu ja eneseirooniaga. Järgmine kord, kui sammud kontserdimaja poole seame, teeme väikese plaani. Esmalt pühime sandaalidelt rannaliiva, jätame dressipüksid autosse ja haarame kodust kaasa suvised lilleõied. Mitte kohustusest, vaid puhtast rõõmust ja uhkusest, et meil on võimalik kuulata sellisel vaimustaval tasemel orkestrit. Astume neile väärikalt järele. Kas või väikeste sammudega. Nad on seda väärt!
Kadri Pulk
Olgem ausad, suvi teeb meid kõiki natuke laisaks ja pehmeks. Niipea kui päike paitab ja kraadiklaas näitab suviseid numbreid, lülitub eestlase sisemine kompass automaatselt rannarežiimile. Ja siis korraga avastame end keset juulikuud Pärnu kontserdimajast, kus laval toimub midagi täiesti kosmilist.
Järvi akadeemia noored talendid ja dirigendid kütavad saali sellise energiaga, et näiteks mullust esitust kantakse nüüd, aasta hiljemgi üle Mezzos – üleilmsel tippkultuuri telekanalil. Me oleme pildis! Prantslased, sakslased ja jaapanlased sätivad end telerite ette, et vaadata meie muusikaimesid.
Lavatagune meeskond on laitmatu. Lavapoisid liiguvad nagu mustades pikkades pükstes sümfoonilised ninjad ja klienditeenindajad hõljuvad ringi kaunites kleitides.
Ja siis pöördub Mezzo kaamera aeglaselt publiku poole … Seal me siis istume. Tunnistame üles, kes meist poleks suvekuumuses teinud seda väikest loomingulist kompromissi: vaatad peeglisse ja mõtled, et kui nendel sandaalidel on nahast rihmad, siis on need ju põhimõtteliselt kingad, eks? Ja see lilleline rannakleit … noh, kui ma panen selle peale ühe õhukese salli, siis kvalifitseerub see juba peaaegu õhtutualetiks! Dressipükste kohta mõtleme vargsi, et need on lihtsalt nüüdisaegne mugavus ja, mine tea, äkki tuleb kontserdi vaheajal teadmata põhjusel üks kiire spurt teha.
Me muigame iseenda üle, sest palav suveilm küsib oma. Aga kui me vaatame lavapoisse, kes suudavad prožektorite kuumuses kanda mundrit ilma minestamata, tekib meis endiski see väike spordimehelik jonn. Äkki pingutaks seekord natuke rohkem? Mitte sellepärast, et keegi näpuga näitaks, vaid lihtsalt solidaarsusest selle hiilgava taseme vastu, mida meile lavalt kingitakse. Teeme nii, et Mezzo vaataja Pariisis ei mõtleks, et Eestis kuulatakse sümfooniat otse võrkkiigest.
Ja muidugi see meie igavene suvine lilletraagika.
Meie aiad upuvad praegu floksidesse, roosidesse, liiliatesse ja jorjenitesse. Loodus pakub oma parimat disaini täiesti tasuta. Aga kontserdi lõpus, kui noor viiuldaja või dirigent teeb oma elu tähtsaimat kummardust, ulatatakse talle lavalt enamasti need korraldajate ametlikud, steriilsed ja eelarvesse sisse kirjutatud esindusbuketid. Viisakas ja korrektne, aga kuidagi jahe.
Kus on meie endi lilled? Me oleme lihtsalt harjunud mugavusega, et «ah, küll korraldajad toovad». Aga tegelikult ihkab see noor looja laval just seda päriselulist, veidi sassis ja lõhnavat koduaia lilleõit otse kuulaja käest. See on märk sellest, et me ei tulnud lihtsalt aega parajaks tegema, vaid me valmistusime selleks kohtumiseks. See on see soe ja siiras side lavaga, mida ükski ametlik bukett ei asenda.
Nii et võtame asja mõnu ja eneseirooniaga. Järgmine kord, kui sammud kontserdimaja poole seame, teeme väikese plaani. Esmalt pühime sandaalidelt rannaliiva, jätame dressipüksid autosse ja haarame kodust kaasa suvised lilleõied. Mitte kohustusest, vaid puhtast rõõmust ja uhkusest, et meil on võimalik kuulata sellisel vaimustaval tasemel orkestrit. Astume neile väärikalt järele. Kas või väikeste sammudega. Nad on seda väärt!
Mati Põdra Eile, 13:26
Kui ma kunagi noore muusikuna ERSOs töötasin (1990-ndate alguses), siis meie "oma" publik oli just see, kes kõigepealt seisid pika sabana saali administraatori ukse taga endale priipääset kauplemas ja seejärel istusid vahekäikude treppidel või aknalaudadel - peaasi et saaks heast muusikast osa. Dresscode: väljaveninud kampsun.
Nii et võtame asja mõnu ja eneseirooniaga. Järgmine kord, kui sammud kontserdimaja poole seame, teeme väikese plaani. Esmalt pühime sandaalidelt rannaliiva, jätame dressipüksid autosse ja haarame kodust kaasa suvised lilleõied. Mitte kohustusest, vaid puhtast rõõmust ja uhkusest, et meil on võimalik kuulata sellisel vaimustaval tasemel orkestrit. Astume neile väärikalt järele. Kas või väikeste sammudega. Nad on seda väärt!
https://parnu.postimees.ee/8510519/kiri-publikust-kuhu-jaid-meie-enda-oied
KIRI PUBLIKUST ⟩ Kuhu jäid meie enda õied?Järvi akadeemia noored talendid ja dirigendid kütavad saali sellise energiaga, et näiteks mullust esitust kantakse nüüd, aasta hiljemgi üle Mezzos – üleilmsel tippkultuuri telekanalil. Me oleme pildis! Prantslased, sakslased ja jaapanlased sätivad end telerite ette, et vaadata meie muusikaimesid.
Lavatagune meeskond on laitmatu. Lavapoisid liiguvad nagu mustades pikkades pükstes sümfoonilised ninjad ja klienditeenindajad hõljuvad ringi kaunites kleitides.
Ja siis pöördub Mezzo kaamera aeglaselt publiku poole … Seal me siis istume. Tunnistame üles, kes meist poleks suvekuumuses teinud seda väikest loomingulist kompromissi: vaatad peeglisse ja mõtled, et kui nendel sandaalidel on nahast rihmad, siis on need ju põhimõtteliselt kingad, eks? Ja see lilleline rannakleit … noh, kui ma panen selle peale ühe õhukese salli, siis kvalifitseerub see juba peaaegu õhtutualetiks! Dressipükste kohta mõtleme vargsi, et need on lihtsalt nüüdisaegne mugavus ja, mine tea, äkki tuleb kontserdi vaheajal teadmata põhjusel üks kiire spurt teha.
Me muigame iseenda üle, sest palav suveilm küsib oma. Aga kui me vaatame lavapoisse, kes suudavad prožektorite kuumuses kanda mundrit ilma minestamata, tekib meis endiski see väike spordimehelik jonn. Äkki pingutaks seekord natuke rohkem? Mitte sellepärast, et keegi näpuga näitaks, vaid lihtsalt solidaarsusest selle hiilgava taseme vastu, mida meile lavalt kingitakse. Teeme nii, et Mezzo vaataja Pariisis ei mõtleks, et Eestis kuulatakse sümfooniat otse võrkkiigest.
Ja muidugi see meie igavene suvine lilletraagika.
Meie aiad upuvad praegu floksidesse, roosidesse, liiliatesse ja jorjenitesse. Loodus pakub oma parimat disaini täiesti tasuta. Aga kontserdi lõpus, kui noor viiuldaja või dirigent teeb oma elu tähtsaimat kummardust, ulatatakse talle lavalt enamasti need korraldajate ametlikud, steriilsed ja eelarvesse sisse kirjutatud esindusbuketid. Viisakas ja korrektne, aga kuidagi jahe.
Kus on meie endi lilled? Me oleme lihtsalt harjunud mugavusega, et «ah, küll korraldajad toovad». Aga tegelikult ihkab see noor looja laval just seda päriselulist, veidi sassis ja lõhnavat koduaia lilleõit otse kuulaja käest. See on märk sellest, et me ei tulnud lihtsalt aega parajaks tegema, vaid me valmistusime selleks kohtumiseks. See on see soe ja siiras side lavaga, mida ükski ametlik bukett ei asenda.
Nii et võtame asja mõnu ja eneseirooniaga. Järgmine kord, kui sammud kontserdimaja poole seame, teeme väikese plaani. Esmalt pühime sandaalidelt rannaliiva, jätame dressipüksid autosse ja haarame kodust kaasa suvised lilleõied. Mitte kohustusest, vaid puhtast rõõmust ja uhkusest, et meil on võimalik kuulata sellisel vaimustaval tasemel orkestrit. Astume neile väärikalt järele. Kas või väikeste sammudega. Nad on seda väärt!
____________________
1 KOMMENTAAR / 18.07.2026, 11:52:
Mati Põdra Eile, 13:26
Kui ma kunagi noore muusikuna ERSOs töötasin (1990-ndate alguses), siis meie "oma" publik oli just see, kes kõigepealt seisid pika sabana saali administraatori ukse taga endale priipääset kauplemas ja seejärel istusid vahekäikude treppidel või aknalaudadel - peaasi et saaks heast muusikast osa. Dresscode: väljaveninud kampsun.
Kommentaarid
Postita kommentaar