MILJONID VENE NAISED SAATSID MEHED „NEETUD SÕTTA“. MIS NEIL ARUS OLI? _ EESTI EKSPRESS 12.07.2026  

#VažnõjeIstorii #MariaRupassova #Rastsinkovka #ErioperatsioonWegebau #MartinTeeSuviKirblas #GentlemenFromEstonia #Armandonia #TeedeniSekspress  #KyrblaTapestry #KirjadUnustuseÕhtukaldalt #KumariImedemaa #Meestemoemuuseum #TheGardenOfMensFashionDelights #GardenKirbla #Aluspüksipäkapikud #TheSilenceOfOthers #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia  #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet  #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #MEEZ072026    

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120596222/miljonid-vene-naised-saatsid-mehed-neetud-sotta-mis-neil-arus-oli   

Täiemahulise sõja alguses rääkisid Vene sõdurite naised uhkusega kodumaa kaitsmisest ja peatsest kangelaslikust võidust. Neli aastat hiljem räägivad nad teadmata kadunud meestest, „neetud sõjast“ ja kopsakast kirsturahast.  

Ukrainas sõdib ligi miljon Vene sõdurit. Igaühel neist on ema ning paljudel ka abikaasa või elukaaslane – kokku ligi kaks miljonit naist, kes saatsid oma pojad või mehed sõtta. Mis toimub nende naiste peas? 

Kirjanik Maria Rupassova on sõja algusest saadik jälginud Vene sõdurite naiste ja emade vestlusgruppe. Nüüd valmistub ta nende lugude põhjal avaldama raamatut „Rastsinkovka“. Oma tähelepanekutest rääkis Rupassova väljaandele Važnõje Istorii. 

„Mehed pagesid sõtta“

Kui Venemaa Ukrainale kallale tungis, ei suutnud ma mõista, kuidas see kõik võimalikuks sai – kuidas riik, mida ma tundsin, ja inimesed, kelle keskel olin üles kasvanud, olid jõudnud sellesse punkti.

Seepärast hakkasin lugema Vene sõdurite abikaasade, emade ja õdede vestlusgruppe. Algul uskusin, et naised astuvad sõjale otsustavalt vastu ja valivad elu. Üsna pea see lootus purunes.

Vestlusgruppide lugemisest sai minu igapäevane töö ning hiljem kasvas sellest välja raamatu idee – katse kuulata ja talletada katastroofi keskel elavate inimeste hääli.

Nad ei leia tuge ei naabritelt ega sugulastelt – mitte kelleltki. Mõistmist võivad nad leida üksnes teistelt samas olukorras naistelt. Ülejäänud lihtsalt ei mõista, mida nad läbi elavad.

Nad moodustavad justkui omaette ühiskonnakihi. Ühelt poolt nimetavad naabrid neid „miljonärideks“, teisalt koheldakse neid otsekui pidalitõbiseid, kes müüsid oma mehed maha. Sama suhtumist kohtavad nad kõikjal, isegi sõjakomissariaatides: „Mida te siis ootasite? Te ju ise saatsite ta sinna.“

/.../

Mäletan väga hästi hetke, mil sõjast sai paljude jaoks äkitselt justkui pidupäev. Kui see on pidupäev, pole ju midagi karta. Siis võibki kõike korrata. 

Olen märganud, et kaks müüti – suurest isamaasõjast ja niinimetatud sõjalisest erioperatsioonist – on nüüdseks sulanud kokku mitte ainult sisult, vaid ka kujundikeele tasandil. Üha rohkem näen tehisaru loodud pilte ja videoid, kus Teine maailmasõda läheb märkamatult üle „sõjaliseks erioperatsiooniks“ ja sealt jälle tagasi.

Ka naiste ettekujutus sellest sõjast ehk niinimetatud sõjalisest erioperatsioonist näib pärinevat suure isamaasõja filmidest. Seepärast tekitab neis tohutut pahameelt ukrainlaste droonikasutus. „Kas te olete näinud, mida nad meie poistega teevad? Nad ju tapavad neid droonidega!“ Justkui oleks see ebaaus viis sõdida.

Taolist pahameelt kohtan peaaegu iga päev ja väga erinevate naiste seas. Mõte on enam-vähem selline: selles polnud me kokku leppinud, meile ei lubatud niisugust sõda. Meile lubati, et kui surm, siis silmapilkne; kui haavata saamine, siis kergelt – näiteks kuul kätte – ja et ilus sanitar toob mehe lahinguväljalt ära. Tänapäevase sõja tegelik olemus valmistab neile sügava pettumuse.

Eesti Ekspress / KUUM _ 12.07.2026, 07:45

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120596222/miljonid-vene-naised-saatsid-mehed-neetud-sotta-mis-neil-arus-oli 

Miljonid Vene naised saatsid mehed „neetud sõtta“. Mis neil arus oli? 

__________________________________________

Täiemahulise sõja alguses rääkisid Vene sõdurite naised uhkusega kodumaa kaitsmisest ja peatsest kangelaslikust võidust. Neli aastat hiljem räägivad nad teadmata kadunud meestest, „neetud sõjast“ ja kopsakast kirsturahast. 

_____________________________________


Maria Rupassova
Važnõje Istorii

Tõlkis Matti Aivar Lind
matti.aivarlind@delfi.ee 

Ukrainas sõdib ligi miljon Vene sõdurit. Igaühel neist on ema ning paljudel ka abikaasa või elukaaslane – kokku ligi kaks miljonit naist, kes saatsid oma pojad või mehed sõtta. Mis toimub nende naiste peas? 

Kirjanik Maria Rupassova on sõja algusest saadik jälginud Vene sõdurite naiste ja emade vestlusgruppe. Nüüd valmistub ta nende lugude põhjal avaldama raamatut „Rastsinkovka“. Oma tähelepanekutest rääkis Rupassova väljaandele Važnõje Istorii. 

„Mehed pagesid sõtta“

Kui Venemaa Ukrainale kallale tungis, ei suutnud ma mõista, kuidas see kõik võimalikuks sai – kuidas riik, mida ma tundsin, ja inimesed, kelle keskel olin üles kasvanud, olid jõudnud sellesse punkti.

Seepärast hakkasin lugema Vene sõdurite abikaasade, emade ja õdede vestlusgruppe. Algul uskusin, et naised astuvad sõjale otsustavalt vastu ja valivad elu. Üsna pea see lootus purunes.

Vestlusgruppide lugemisest sai minu igapäevane töö ning hiljem kasvas sellest välja raamatu idee – katse kuulata ja talletada katastroofi keskel elavate inimeste hääli.

Nad ei leia tuge ei naabritelt ega sugulastelt – mitte kelleltki. Mõistmist võivad nad leida üksnes teistelt samas olukorras naistelt. Ülejäänud lihtsalt ei mõista, mida nad läbi elavad.

Nad moodustavad justkui omaette ühiskonnakihi. Ühelt poolt nimetavad naabrid neid „miljonärideks“, teisalt koheldakse neid otsekui pidalitõbiseid, kes müüsid oma mehed maha. Sama suhtumist kohtavad nad kõikjal, isegi sõjakomissariaatides: „Mida te siis ootasite? Te ju ise saatsite ta sinna.“

Enamik mobiliseeritutest toetas sõda. Vastasel juhul oleksid nad püüdnud mobilisatsioonist kõrvale hoida või riigist põgeneda. Kuritegelikuks ei pidanud seda neist keegi.


Nelja aasta jooksul kohtasin vaid üht naist, kes kirjutas, et nii tema kui ka ta poeg peavad sõda valeks. Ometi läks poeg rindele, sest pidas seda kohuseks isamaa ees. „Ta läks, kuigi olime selle sõja vastu,“ nentis naine.

Kõik naised, kelle vestlusi jälgisin, pidasid sõda õigustatuks. Selle järelduseni jõudsin enam kui kolme miljoni sõnumi põhjal. Nad olid uhked, et nende mehed ei põgenenud ega löönud araks. Neile oli väga oluline teadmine, et nende mehed ei ole argpüksid.

Sügavat pahameelt tekitas neis aga see, et mehed olid sattunud sisuliselt tähtajatusse orjusesse. 

Vene mehed osutusid propagandale märksa vastuvõtlikumaks kui naised. Naised seisavad üldjuhul kindlamalt kahe jalaga maa peal ning peavad oma pere huve Venemaa geopoliitilistest ambitsioonidest tähtsamaks.

Aastate jooksul olen talletanud umbes 10 000 naise lood. Harvad pole juhtumid, kus mees läks sõtta perele selle kohta midagi ütlemata. Tihtipeale sai naine sellest teada alles pärast seda, kui mees oli lepingu juba allkirjastanud – ja sedagi paremal juhul. Halvimal juhul saabus emale poja surmateade, ehkki ta polnud teadnudki, et poeg sõdib Ukrainas.

Olen näinud hulgaliselt juhtumeid, kus naine püüdis aastaid veenda oma meest sõtta mitte minema. Mõni sünnitas isegi lapse, lootes meest sellega kodus hoida. Ometi läks mees lõpuks ikkagi sõtta. Paljud tegid seda salaja, teised naise vastuseisust hoolimata.

Mõne naise sõnul kartsid mehed, et sõda lõpeb enne, kui nad jõuavad seal ise ära käia. Emad ja abikaasad rääkisid ka meestest, kes olid alati unistanud sõjaväelaseks saamisest, kuid kellel polnud see varem õnnestunud. Nüüd nägid nad „sõjalises erioperatsioonis“ oma võimalust.

Nii muutusid mehed minu jaoks naistest veelgi mõistatuslikumaks.

Kui mees läks sõtta perele sellest ette teatamata, oli see naisele mõistagi šokk. Samal ajal muutus sõja venides ja kaotuste kasvades ka naiste suhtumine sõtta.

2023. ja 2024. aastal kulges sõda veel aeglasemas tempos. Mehed jõudsid sageli rindel olla vähemalt paar kuud, vahel isegi pool aastat. See andis naistele aega toimuvat mõtestada ja endale seletada.

Just sel ajal kogusin hulgaliselt naiste omavahelisi arutelusid selle üle, miks sõda üldse käib ja mis sunnib mehi sinna minema. Nad rääkisid NATO-st, võitlusest fašismiga, Venemaad ähvardavatest ohtudest ja riigi geopoliitilistest huvidest.

Naised kordasid ja lahkasid kogu seda propagandast ja Vladimir Solovjovi saadetest pärinevat jama, püüdes seda oma tegelikkusega kokku sobitada. Samal ajal said nad meestelt vahetut teavet selle kohta, milline sõda tegelikult on ja kuidas seda peetakse. Toona jätkus neil veel aega kõige selle üle järele mõelda.


Just siis juurdus ka veendumus, et iga sõtta läinud mees on kangelane – isegi juhul, kui ta värvati kolooniast, eeluurimisvanglast või otse uurimise alt.

Sõja õudusi hakkasid tasakaalustama lood kangelaslikkusest: sellest, kuidas mehed täidavad kohust isamaa ees, ilmutavad erakordset vaprust ja lähevad kodumaad kaitsma. Nii põimusid naiste valuga uhkus oma meeste üle.

Ukraina droonivõimekus on nüüdseks kasvanud sedavõrd suureks, et paljud Vene sõdurid hukkuvad enne, kui jõuavad rindel üldse ühtki ukrainlast näha. Naistele tähendab see, et neil ei jää enam aega juhtunut mõtestada: mehe rindele minekust kuni tema kadumiseni läheb keskmiselt vaid kaks kuud.


Seejärel algab teadmata kadunud meeste otsimine. Sellest ongi saanud nende naiste tegelik sõda.

Viimase poole aasta jooksul olen märganud, et ka jutud kangelaslikkusest hakkavad vaibuma. Aeg-ajalt kerkivad need veel esile, kuid vestlusgruppe läbib nüüd lakkamatu leina, pettumuse ja lootusetuse voog.

Võitu ei oota enam ammu keegi. Viimati nägin sellele üles kutsuvat postitust 2025. aasta lõpus: „Ootame oma poisse võiduga koju!“ Sellele ei reageerinud aga keegi – postitus ei saanud ainsatki meeldimist.

Tänasel päeval keskendutakse vestlusgruppides eelkõige teadmata kadunud meeste otsimisele ja küsimusele, kas tunnistada nad hukkunuks või mitte. Paljude surnukehi pole võimalik kätte saada, sest rindejoon on püsinud juba kaks aastat suuresti paigal. Nii tunnistataksegi mehed hukkunuks üksnes vastava tõendi alusel.

Selle tõendi alusel saab naine surmatunnistuse ning võib hakata taotlema niinimetatud kirsturaha – 15 miljoni rubla ehk umbes 170 000 euro suurust hüvitist. Osa naisi aga keeldub meest hukkunuks tunnistamast. Nad kardavad, et seejärel lõpetatakse surnukeha otsimine ja neil ei õnnestu teda isegi matta.

Seetõttu peetakse naiste vestlusgruppides praegu õnnelikeks neid, kellele on tsinkkirstus vähemalt midagi koju toodud – neid, kellel on koht, kuhu minna ja kus oma lähedast leinata.

Ühes sellises arutelus soovitas üks naine teisele: „Pole midagi hullu – nõustuge tema hukkunuks tunnistamisega ja taotlege raha, kuni praegune võim veel püsib. Muidu võib võim vahetuda ja te ei saa enam midagi.“ 

2022. aastal nägin, kuidas naised rõõmustasid Kiievi pommitamise üle. Kui Ukraina pealinnas sähvisid plahvatused, kirjutasid nad: „Kui ilus! Täpselt nagu uusaasta ilutulestik.“ Mingil põhjusel on see repliik mul siiani meeles. Nüüd aga öeldakse: „Kiirustage matusetoetust välja võtma, kuni seda veel makstakse.“

„Nad on lihtsalt hirmul“


Tänaseks on igal vestlusgrupil oma reeglid. Isegi varem täiesti vabades ja piiranguteta gruppides kehtestati 2024.–2025. aasta paiku reeglistik: võimu ei tohi kiruda ega väejuhatuse üle kurta. Sisuliselt on lubatud üksnes oma vahetu kogemuse jagamine.

Loomulikult ei suuda moderaatorid kõike kontrollida ning nii pääsevad vestlustesse siiski naiste siirad ja filtreerimata tunded. Just neid ma jälgingi.

Veel aasta tagasi ei tohtinud keegi kahelda, et kõik sõtta läinud mehed on kangelased. Naiste kogukonnad tõrjusid ise eemale need, kes söandasid küsida, kas nende meeste surmal oli üldse mingit mõtet.


Mäletan vaid üht naist, kes kirjutas: „Kõik mu tuttavad peavad mu meest idioodiks, et ta ründesõdurina sõtta läks. Ja ma olen nendega nõus. Ma ei anna talle seda elu lõpuni andeks. Ta on 60-aastane – mis ründesõdur ta enam on?“

Üsna pea lahkus ta vestlusgrupist, sest ei leidnud sealt vähimatki mõistmist. Teised püüdsid talle järjekindlalt selgeks teha, et tema mees on kangelane.

Nad kardavad öelda midagi liigset. Näiteks kirjutas üks naine vaidluse käigus teisele: „Su jutt lõhnab juba sõjaväe diskrediteerimise järele. Ole ettevaatlik – see pole esimene kord, kui sa endale selliseid väljaütlemisi lubad. Nii võid endale häda kaela tõmmata.“

Nad kardavad kurta selle üle, kuidas nende meestega ümber käiakse, ega söanda pöörduda ühegi kõrgema ametkonna poole.

Oluline on siiski mõista, et mina jälgin just kõige aktiivsemaid ja kartmatumaid naisi. Paljud teised ei tee aga üldse midagi. Sama on märkinud ka sõda toetav Z-ajakirjanik Anastassija Kaševarova, kelle hinnangul puudutab see koguni 98 protsenti peredest. Nad lihtsalt istuvad käed rüpes ja on hirmul.

Umbes poolteist aastat tagasi ilmus vestlustesse väljend „neetud sõda“.


Nüüdseks on naised jõudnud sinnamaani, et neavad juba neid, kes sõja valla päästsid. Kes selle aga tegelikult vallandas, pole neile endiselt selge. Võib-olla Zelenskõi.

Hiljuti kohtasin juba ka väidet, et „punased jooned eksisteerivad vaid ühe kiilaspäise mehe peas“. Kellele vihjati, jäeti aga välja ütlemata.

Naiste suhtumises on tekkinud omamoodi vastuolu. Kas seda sõda oli üldse vaja? Enamasti arvatakse, et jah – sest „Venemaalt taheti ju loodusvarad ära võtta“. Kas sellesse sõtta tuleb aga ise minna? Ei, kindlasti mitte.

Selle mõtteni jõuavad naised aga alles pärast kogu teekonna läbimist – lepingu allkirjastamisest kuni matusteni. Seejärel jäävad nad vestlusgruppidesse, et nõustada uusi tulijaid. Viimased jõuavad sinna enamasti alles siis, kui nende mehed on lepingu juba allkirjastanud.

Samas näen, et üha laiemalt levib teadmine rünnakutest, omade jõhkrast kohtlemisest, mahajätmisest ja röövimisest. Umbes 2024. aastast hakkas see arusaam naiste seas selgemalt kinnistuma.

2025. aasta lõpuks jäi naiste juttudest mulje, et sõdureid tuli üha sagedamini värvata pettusega, sest raha ei avaldanud enam endist mõju. Kõige kergemini mõjutatavad, vaesemad, rumalamad ja ahnemad mehed olid hakanud otsa saama.

Naised ütlevad: „Neetud vereraha. Oleks ta parem koju jäänud ja lapsi kasvatanud.“ Ometi peavad nad seda õigusega välja teenitud hüvitiseks.

Naised kurdavad sageli, et kõik nende ümber räägivad üksnes rahast. Neid kadestatakse ja mõistetakse hukka, kuid neile ei tunta kaasa. Kui naine teatab, et tema mees on jäänud teadmata kadunuks või maha maetud, küsitakse esimese asjana: „Kas raha on juba välja makstud või veel mitte?“

See on üks sagedasemaid etteheiteid selle kohta, kuidas kogukond niinimetatud kangelaste peredesse suhtub. Sellest järeldasin ettevaatlikult, et vähemalt Venemaa provintsides ei peeta „sõjalises erioperatsioonis“ osalenuid tegelikult kangelasteks. Inimeste silmis ei sobi raha ja kangelaslikkus kokku.

„Meie teid sinna ei saatnud,“ kuulevad sageli nii rindelt naasnud mehed kui ka nende pered.  

12.07.2026, 07:45

„Tema saab kangelaseks, sina saad raha“


Erinevalt lepinguliste sõdurite lähedastest olid mobiliseeritute pered märksa aktiivsemad ja meenutasid rohkem esimese Tšetšeenia sõja aegseid sõdurite emasid. Sõja esimesel, tõenäoliselt ka teisel aastal oli nende vastupanu veel üsna nähtav.

Tekkis mitu tugevat gruppi, kes püüdsid justkui kivist vett välja pigistada, et võimudeni jõuda ja oma nõudmised kuuldavaks teha. Kõige aktiivsemad naised jõudsid isegi presidendi administratsiooni vastuvõturuumi.

Seejärel tekkis neis gruppides lõhe. Osa naiste mehed hukkusid, teised hakkasid omavahel vaidlema selle üle, kuidas oma nõudmisi sõnastada. Kas võimudele tuleks vastanduda? Kas minna tänavale?

Kõigis ametlikes pöördumistes, mida mina lugesin, rõhutati siiski: „Sõjalise erioperatsiooni eesmärke toetame.“

Mobiliseeritute lähedaste seas oli palju naisi, kes olid valmis oma meeste eest võitlema. Nad kogusid pöördumistele kümneid tuhandeid allkirju. Paari aastaga tehti neile aga selgeks, et vastuhakk muudab olukorra üksnes hullemaks. Ka rindel viibivad mehed hakkasid paluma, et lähedased ei sekkuks, sest kartsid, et protestimise eest võidakse nad saata ründeüksustesse.

Lepinguliste sõdurite naiste ja emade suhtumine on hoopis teistsugune. Nende silmis on sõdur sõlminud riigiga kokkuleppe, mis tundub suure tasu tõttu üsna õiglane. Seetõttu ei tunne nad, et neil oleks õigust riigilt midagi nõuda.

Muidugi hakkavad lõpuks ka nemad pöördumisi kirjutama, kui olukord muutub väljakannatamatuks – näiteks siis, kui surnukeha ei suudeta aasta või kahe jooksul rindelt ära tuua. Kui mees on juba hukkunud ja kaotada pole enam midagi, on naisel käed sisuliselt vabad.

Seejärel koonduvad naised väeosade vestlusgruppidesse ja hakkavad esitama komandöride või väeosade peale kaebusi, mis saadetakse prokuratuuri, uurimiskomiteele ja teistele ametiasutustele. Ühiselt tänavale minna ja nõuda, et mehed tagasi toodaks, nad aga ei söanda. Seda tegid vaid mobiliseeritute naised ning sedagi üsna leebetes piirides.

Teataval passiivsusel on ka sügavam põhjus. Kuigi naine võib püüda meest sõtta minemast takistada, jagab pere üldjuhul siiski sama propagandast kujundatud maailmapilti. Usutakse, et NATO tahab Ukraina ja „narkomaan Zelenskõi“ kaudu Venemaa loodusvarad endale haarata ning muud seesugust. Ilma selliste veendumusteta ei läheks mees tõenäoliselt üldse sõtta. 

Nende silmis on see üsna õiglane tehing: mees saab kangelaseks, pere aga raha ja soodustused.

Ausalt öeldes jääb see mulle endiselt mõistatuseks. Ma ei suuda mõista, kui suur muutus peab inimeses toimuma, et ta hakkaks nägema sõjas võimalust oma elu parandada. Seejuures ei ajenda mehi alati raha. Paljud lähevad sõtta hoopis eneseuhkuse pärast – et tunda end tõelise mehena.

Mõni läheb sõtta lihtsalt elamusi otsima. See vapustas mind. Mõnes inimeses on nii tugev igatsus muutuse järele, et sõda hakkabki paistma võimalusena, mis võib kogu elu ümber pöörata.

Mulle tundub, et tulevikus peaksid seda uurima ja lahti mõtestama müütidega tegelevad teadlased. Mina ei ole selle ala asjatundja, vaid üksnes kogun materjali. Küll aga näen, kuidas üks müüt nende maailmas päriselt toimib – justkui elaksid nad selle sees.

Sõda näib neile justkui vastusena paljudele kaua enda sees kantud küsimustele. Väga paljud lähevad rindele põhjustel, mis näivad kõrvalt vaadates täiesti ebaloogilised ja absurdsed.

Mäletate, algul öeldi: peaasi, et sõda ei tuleks. Siis muutus sõda aga justkui pidupäevaks. Toon nihkus tasapisi ning minu meelest jõudsime umbes viie aastaga loosungist „peaasi, et sõda ei tuleks“ loosungini „võime korrata“.

Mäletan väga hästi hetke, mil sõjast sai paljude jaoks äkitselt justkui pidupäev. Kui see on pidupäev, pole ju midagi karta. Siis võibki kõike korrata.

Olen märganud, et kaks müüti – suurest isamaasõjast ja niinimetatud sõjalisest erioperatsioonist – on nüüdseks sulanud kokku mitte ainult sisult, vaid ka kujundikeele tasandil. Üha rohkem näen tehisaru loodud pilte ja videoid, kus Teine maailmasõda läheb märkamatult üle „sõjaliseks erioperatsiooniks“ ja sealt jälle tagasi.

Ka naiste ettekujutus sellest sõjast ehk niinimetatud sõjalisest erioperatsioonist näib pärinevat suure isamaasõja filmidest. Seepärast tekitab neis tohutut pahameelt ukrainlaste droonikasutus. „Kas te olete näinud, mida nad meie poistega teevad? Nad ju tapavad neid droonidega!“ Justkui oleks see ebaaus viis sõdida.


Taolist pahameelt kohtan peaaegu iga päev ja väga erinevate naiste seas. Mõte on enam-vähem selline: selles polnud me kokku leppinud, meile ei lubatud niisugust sõda. Meile lubati, et kui surm, siis silmapilkne; kui haavata saamine, siis kergelt – näiteks kuul kätte – ja et ilus sanitar toob mehe lahinguväljalt ära. Tänapäevase sõja tegelik olemus valmistab neile sügava pettumuse.