85 AASTAT TAGASI HUKKASID EESTLASED MÕISAKÜLAS MASSIHAUA VEEREL KÜMNEID RAHVUSKAASLASI  _ SAKALA 16.07.2026

Lämba talu karjamaal toimus 16. juulil esimene Mõisaküla massihukkamine. Rahvasuus musta kivina tuntud mälestusmärgi juurde oli alles hiljuti viidud rukkililli. Foto: Elmo Riig  

 
https://sakala.postimees.ee/8509653/85-aastat-tagasi-hukkasid-eestlased-moisakulas-massihaua-veerel-kumneid-rahvuskaaslasi   

Täna, 16. juulil möödub 85 aastat päevast, mil Mõisaküla lähedal Lämba talu maadel hukkasid piirkonna Omakaitse mehed Eesti vallutanud sakslaste toetusel enam kui 60 lähikonna elanikku. Noorim neist oli 12-aastane Jüri Talts.  
/.../

1985. aasta 9. aprillil ilmus Viljandi rajooni ajalehes Tee Kommunismile artikkel «Kedagi ei tohi unustada», milles on kirjas, et Mõisakülla toodi vahistatuid Abja, Tihemetsa, Rajangu, Saarde, Laiksaare ja Häädemeeste vallast ning Kilingi-Nõmmest. Arreteeriti ka lihtsalt ajutiselt Mõisakülas viibima juhtunuid. Suurem osa kinnipeetuist hukati Mõisaküla lähedal 16. juuli varahommikul. Suurem osa, sest mõni üksik pääses pakku: kuul ei tabanud täpselt, inimene kukkus ühishauda, aga leidis endas jõudu veel minema joosta.  

Jääb üle oletada, et tapeti, sest lihtsalt taheti tappa. Mõni inimene tapeti koos lastega, mõni ilma lasteta.

Petruška talu maadel toimus 23. juulil sama, aga vange oli vähem. Seekord olid nad jämeda köiega üksteise külge seotud, et keegi enam pakku ei pääseks. Hukkajad olid kogemustest õppinud.
/.../
Hauad kaevati lahti 18. märtsil 1945. Neli aastat mulla all olnud surnukehi asuti lähedaste abiga tuvastama ja kirstudesse paigutama. Tapetud inimesi oli üle saja. «Nad olid hukatud vintpüsside ja automaatrelvade laskudega kuklasse ja rindu. Tapmisele ei eelnenud juurdlust ega kohtuotsust,» kirjutab Tee Kommunismile. 
/.../
11. detsembril 1962 algas Pärnus Mõisaküla linlaste, tööliste ja põllumeeste hukkamisi organiseerinud meeste üle kohtuprotsess. Oma tegudest andsid aru Edmund Kuusik, August Reinold, Julius Viks ja Teodor Kaldre. Just Edmund Kuusik oli see, kelle otsusel Mõisakülas hukkamised toime pandi. Mehed mõisteti 21 aastat pärast oma kuritegusid süüdi ja mõisteti surma. 

https://sakala.postimees.ee/8509653/85-aastat-tagasi-hukkasid-eestlased-moisakulas-massihaua-veerel-kumneid-rahvuskaaslasi 
85 aastat tagasi hukkasid eestlased Mõisakülas massihaua veerel kümneid rahvuskaaslasi 

Triin Loide 
triin.loide@ajaleht.ee
Toimetaja: Marko Suurmägi

16. juuli 2026, 03:25  

Täna, 16. juulil möödub 85 aastat päevast, mil Mõisaküla lähedal Lämba talu maadel hukkasid piirkonna Omakaitse mehed Eesti vallutanud sakslaste toetusel enam kui 60 lähikonna elanikku. Noorim neist oli 12-aastane Jüri Talts.

Ohvrid hukati massihaua veerel vintpüsside ja automaatrelvadega seitsme kaupa. Hilisem väljakaevamine andis tunnistust, et nii mõnigi ohver ei surnud kuulitabamusest, vaid lämbus. Hukkamise põhjused on tänini segased, sest kohut ei peetud ning ükski hukatu ei saanud võimalustki ennast kaitsta. Veel mitukümmend ohvrit hukati nädal hiljem naabertalu maadel.


1941. aasta 1. juulil saabusid Mõisakülla Saksa väed. Kohalik Omakaitse hakkas inimesi vangistama. Külanõukogu aktivistid, uusmaasaajad, ametiühingutegelased. Töölised, pensionärid. Mehed, naised, lapsed.

15. juuli pärastlõuna 1941. Mõisakülast koguti kokku 24 inimest ja kamandati linna lähedale Lämba talu karjamaale, kus nad pandi valve all tööle. Vaja oli kaevata kümne meetri pikkune ning kahe ja poole meetri laiune auk. Auk valmis, ei lubatud inimestel lahkuda. Nad saadeti valve all Lämba tallu. Ootama.

16. juuli varahommik. Kaevajad käsutati poolpimedas augu juurde tagasi ja püssimehed ajasid võsast välja enam kui 60 vangi võetud inimest. Sealt viidi neid seitsme kaupa augu servale, kus nad maha lasti. Kogu töö võttis mõne allika järgi tunni, mõne järgi kaks. Püssipaugud ja kisendamine kostsid Mõisakülani.

Siis selgus ka põhjus, miks pidid kaevajad öö Lämba talus veetma: suur auk, milles on nii surnuid kui haavatuid, oli ju tarvis ka kinni ajada.

1985. aasta 9. aprillil ilmus Viljandi rajooni ajalehes Tee Kommunismile artikkel «Kedagi ei tohi unustada», milles on kirjas, et Mõisakülla toodi vahistatuid Abja, Tihemetsa, Rajangu, Saarde, Laiksaare ja Häädemeeste vallast ning Kilingi-Nõmmest. Arreteeriti ka lihtsalt ajutiselt Mõisakülas viibima juhtunuid. Suurem osa kinnipeetuist hukati Mõisaküla lähedal 16. juuli varahommikul. Suurem osa, sest mõni üksik pääses pakku: kuul ei tabanud täpselt, inimene kukkus ühishauda, aga leidis endas jõudu veel minema joosta. 

Jääb üle oletada, et tapeti, sest lihtsalt taheti tappa. Mõni inimene tapeti koos lastega, mõni ilma lasteta.

Petruška talu maadel toimus 23. juulil sama, aga vange oli vähem. Seekord olid nad jämeda köiega üksteise külge seotud, et keegi enam pakku ei pääseks. Hukkajad olid kogemustest õppinud. 


Ent mispärast need inimesed varem valmis kaevatud augu servale aeti ja maha lasti?

Loomulikult oli 1941. aasta poliitiliselt väga ebastabiilne aeg, kuigi suvesõjana tuntud ajast libisevad ajalooõpikud tavaliselt paari lausega üle. Eesti iseseisvuslaste ja Saksa vägede konflikt NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) ja Vene armeega. Kõik.


Miks aga just need inimesed?

Päris täpselt ei tea keegi. Vastus, et nad olid kuidagimoodi seotud kommunistidega ja nemad lihtsalt saadi kätte, on õige, aga sugugi mitte ammendav. Rahva seas liigub teisigi jutte. Üheks põhjuseks, miks tillukeses Mulgimaa linnas 1941. aastal selline brutaalne vennatapp toimus, on toodud, et Mõisaküla raudteevabrikus valminud vagunid või osa neist olid mänginud oma kurba rolli sama aasta juunis asetleidnud küüditamises.

Tapjad polnud ju sakslased, vaid Omakaitse, Selbstschutz, vabatahtlik relvastatud organisatsioon, mis tollal osaliselt Wehrmachti alluvuses olles paistis eelkõige silma Saksa täpsusega organiseeritud sõjakuritegevuses.

Kuniks Mõisakülas valitses Saksa võim, ei võinud mõeldagi Lämba ja Petruška talu maadel asuvate ühishaudade lahtikaevamisele ja inimeste surnuaiale ümbermatmisele. Alles pärast teist maailmasõda, kui Nõukogude võim oli sakslased minema ajanud, sai see töö ette võetud. 


Hauad kaevati lahti 18. märtsil 1945. Neli aastat mulla all olnud surnukehi asuti lähedaste abiga tuvastama ja kirstudesse paigutama. Tapetud inimesi oli üle saja. «Nad olid hukatud vintpüsside ja automaatrelvade laskudega kuklasse ja rindu. Tapmisele ei eelnenud juurdlust ega kohtuotsust,» kirjutab Tee Kommunismile.

Kõiki hukkunuid polnud võimalik tuvastada. Lämba talu karjamaal tapeti aga teiste hulgas autojuht Karl Hermann, põllutööline Jaan Puidet, 50-aastane põllutööline Anna Talts, 60-aastane Jüri Talts, 53-aastane põllutööline Märt Voll ... Liidi Kaugemaa oli surres 22 aastat vana. Ta oli vallaline, linavabriku komsomoligrupi sekretär ja aktivist. Juhan Västrik oli 60-aastane pensionär. Tema tapeti koos oma kolme poja Nikolai, Richardi ja Johannesega. Tema kuritöö seisnes ilmselt selles, et ta oli olnud kohalik kordnik. 28-aastase Mälgu talu sulase Mihkel Teearu kuritöö oli see, et ta oli uusmaasaaja. Temast jäid maha naine ja viis last, neist vanim kuueaastane.

Petruška talu karjamaal ühishauas olid teiste seas põllutöölise Marie Pärnasalu ja tema mehe Mart Pärnasalu surnukeha. Neist jäid maha ja esialgu ilma hoolde alaealised tütred Ilse ja Maimu. Selles ühishauas oli ka ainult 12-aastase Jüri Taltsi surnukeha.

11. detsembril 1962 algas Pärnus Mõisaküla linlaste, tööliste ja põllumeeste hukkamisi organiseerinud meeste üle kohtuprotsess. Oma tegudest andsid aru Edmund Kuusik, August Reinold, Julius Viks ja Teodor Kaldre. Just Edmund Kuusik oli see, kelle otsusel Mõisakülas hukkamised toime pandi. Mehed mõisteti 21 aastat pärast oma kuritegusid süüdi ja mõisteti surma. 

Allikas: 1985. aastal Mõisaküla keskkoolis kirjutatud uurimistöö «Musta kivi kroonika», autoriks Airi Usin. Foto: Sakala

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused