TOOMAS JÜRGENSTEIN: AHISTAJAL PEAKS OLEMA KAHETSUSE- JA PROOVIPERIOOD, MIL INIMENE ELAB TAGASITÕMBUNULT _ DELFI 18.07.2026

Toomas Jürgenstein FOTO: Foto: Anni Õnneleid| Delfi Meedia 

Musjöö Liblikas FOTO: Foto: Kumari Vaim| ELFHi Meedia   


https://arvamus.delfi.ee/artikkel/120597921/toomas-jurgenstein-ahistajal-peaks-olema-kahetsuse-ja-prooviperiood-mil-inimene-elab-tagasitombunult  

Toomas Jürgenstein / Hugo Treffneri Gümnaasiumi religiooniloo õpetaja (SDE):
 
Viimastel aastal olen mitmel korral lugenud ja ka kaudselt kokku puutunud juhtumitega, kus minu lähemate või kaugemate tuttavatega on väga vastikult, vägivaldselt ja ahistavalt käitutud. Kahjuks olen tundnud ka inimesi, kes on alatult käitunud. 

Olen kaasa tundnud ohvritele, kuid vahel mõelnud ka ahistajatele – kuidas nende elu edasi peaks minema, millal ja kas üldse võiks neile ühiskonnas jälle vastutust nõudvaid ameteid usaldada? 
/.../ 
Esmalt ma arvan, et ahistaja peab olema ohvri ees vabandanud ja teinud kõik, et juhtunu ei korduks: vajadusel ravile läinud, psühholoogilist abi otsinud, alkoholist loobunud, teistest sõltuvustest vabanenud vms. Ideaalne oleks kui haiget saanud inimene ütleb, et tema ja ahistaja vahel on suhted selged.

Kui arusaadavat vabandamist ja kahetsemist pole olnud ja ahistaja on keskendunud juriidilise kaitsevõrgu punumisele, on asjad endiselt halvasti. 
/.../
Elu on mitmekesine ning kindlasti on raske kõrvutada vägivaldset käitumist, haiglast jälitamist, nooruse rumalust, võimu pähehakkamise ülbust või õnnetute asjaolude kokkusattumist. Üks on selge, esikohal peaks alati olema kannatanu abistamine ja aitamine tal eluga edasi minna.



https://arvamus.delfi.ee/artikkel/120597921/toomas-jurgenstein-ahistajal-peaks-olema-kahetsuse-ja-prooviperiood-mil-inimene-elab-tagasitombunult 


Delfi/ARVAMUS _ 18.07.2026, 15:02


https://arvamus.delfi.ee/artikkel/120597921/toomas-jurgenstein-ahistajal-peaks-olema-kahetsuse-ja-prooviperiood-mil-inimene-elab-tagasitombunult  

Toomas Jürgenstein: ahistajal peaks olema kahetsuse- ja prooviperiood, mil inimene elab tagasitõmbunult 

__________________


Üks on selge, esikohal peaks alati olema kannatanu abistamine ja aitamine tal eluga edasi minna.

____________________________________ 

Toomas Jürgenstein
Hugo Treffneri Gümnaasiumi religiooniloo õpetaja (SDE) 

Viimastel aastal olen mitmel korral lugenud ja ka kaudselt kokku puutunud juhtumitega, kus minu lähemate või kaugemate tuttavatega on väga vastikult, vägivaldselt ja ahistavalt käitutud. Kahjuks olen tundnud ka inimesi, kes on alatult käitunud. 

Olen kaasa tundnud ohvritele, kuid vahel mõelnud ka ahistajatele – kuidas nende elu edasi peaks minema, millal ja kas üldse võiks neile ühiskonnas jälle vastutust nõudvaid ameteid usaldada?

Ma usun, et inimesed võivad muutuda ja on võimelised oma käitumist parandama. Religioonist meenub, kuidas kristlaste tagakiusajast Saulusest sai Uue Testamendi kirjade autor Paulus, pätist pühakuks kasvanuid on kõikides kultuurides. Kuid mis on need märgid, et inimene on muutunud või muutumas ja oma kunagisi eksimusi mõistab ning kahetseb?

Esmalt ma arvan, et ahistaja peab olema ohvri ees vabandanud ja teinud kõik, et juhtunu ei korduks: vajadusel ravile läinud, psühholoogilist abi otsinud, alkoholist loobunud, teistest sõltuvustest vabanenud vms. Ideaalne oleks kui haiget saanud inimene ütleb, et tema ja ahistaja vahel on suhted selged.

Kui arusaadavat vabandamist ja kahetsemist pole olnud ja ahistaja on keskendunud juriidilise kaitsevõrgu punumisele, on asjad endiselt halvasti.

Teiseks, ahistajal peaks olema kahetsuse- ja prooviperiood, mil inimene elab tagasitõmbunult. On palju võimalusi, kuidas panustada ühiskonna heaks, olgu siis endale vabatahtlikke ülesandeid võttes ehk siis kedagi või midagi materiaalselt toetades. Kui pikk selline puhastumine peaks olema, ei ole võimalik öelda, on ju juhtumid väga ja väga erinevad.

Ehkki ka sotsiaalmeediat võib paljuski võrrelda Jumala kõike nägeva silmaga, kus midagi varjule ei jää, peaks teave ahistamisjuhtumitest jääma kättesaadavaks. Näiteks inimeste juhtimisega seotud tööle kandideerides peaks vastav juhtum kindlasti teada olema.

Kandideerija saab selgitusi anda oma motivatsioonikirjas ja töövestlusel, kuid komisjon ei tohi teadmatuses olla.

Elu on mitmekesine ning kindlasti on raske kõrvutada vägivaldset käitumist, haiglast jälitamist, nooruse rumalust, võimu pähehakkamise ülbust või õnnetute asjaolude kokkusattumist. Üks on selge, esikohal peaks alati olema kannatanu abistamine ja aitamine tal eluga edasi minna.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused