UKI_004 URMAS KUMARI IMEDEMAAL_ UNO AINSOO ⟩ VÕIB-OLLA ON AEG HAKATA TÕTT RÄÄKIMA _ POSTIMEES / MEEZ 5.09.2026
Antiikajal oli käibel ütlemine, mis ladina keeles kõlas «de mortuis nil nisi verum» ehk otsetõlkes «surnutest mitte midagi peale tõe». Pime ülistamine moonutas vanaaja teadjameeste arvates ajalugu. Filosoofid ja ajaloolased mõistsid juba ammu, et kui kurjategijatest, diktaatoritest või halbade elukommetega inimestest pärast surma ainult head rääkida, siis kaotab ajalugu oma õppetunnid ja tõe. Voltaire’ile omistatakse ütlemine, et «elavate ees oleme võlgu austuse, surnute ees oleme võlgu vaid tõe», kirjutab Uno Ainsoo.
/.../
Non omne quod nitet aurum est – kõik pole kuld, mis hiilgab, ja kõik pole pühakud, kellest vaikides või ülistades legende loome. Kui me ei julge vaadata otsa lahkunute tegelikule pärandile – vigadele ja valudele sealhulgas –, kaotamegi võimaluse ajaloost midagi õppida. Võib-olla on tõepoolest aeg õppida uuesti vaikima. Või mis veelgi parem: julgema rääkida tõtt.
#UrmasKumariImedemaal #ErioperatsioonWegebau #PLAYBOY #PLAYBUNNY#GentlemenFromEstonia #UnoAinsoo #KumariImedemaa #EndelLepaKurgiaed #FearAndLoathingInArmandonia #EndelLeppFashionHouse #TheGardenOfMensFashionDelights #AppallingSilence #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheKirblaMethod #MEEZ092026
*
„Urmas Kumari imedemaal” räägib ajakirjanikuna töötavast mehest, kes suvehommikul silmi avades näeb, et Kumari Vaim on sõnumi saatnud. Tuntud lendjänese Kumari Vaimu raamat toob meestetuppa tubli tüki kodumaist meestemoodi ja killukesi rahvaluulest. Nimetatakse poliitikute rahvapäraseid nimesid ja rõhutatakse nende laulusõnu. Raamat on mõeldud 21-100aastastele meestele. Käsikiri võitis konkursil Kurgiaiaraamat 2026 teemaraamatu eripreemia.
*
https://arvamus.postimees.ee/8540404/uno-ainsoo-voib-olla-on-aeg-hakata-tott-raakima UNO AINSOO ⟩ Võib-olla on aeg hakata tõtt rääkima
Uno Ainsoo
5. september 2026, 15:18
Antiikajal oli käibel ütlemine, mis ladina keeles kõlas «de mortuis nil nisi verum» ehk otsetõlkes «surnutest mitte midagi peale tõe». Pime ülistamine moonutas vanaaja teadjameeste arvates ajalugu. Filosoofid ja ajaloolased mõistsid juba ammu, et kui kurjategijatest, diktaatoritest või halbade elukommetega inimestest pärast surma ainult head rääkida, siis kaotab ajalugu oma õppetunnid ja tõe. Voltaire’ile omistatakse ütlemine, et «elavate ees oleme võlgu austuse, surnute ees oleme võlgu vaid tõe», kirjutab Uno Ainsoo.
Eks ajalugu ongi selline aines, mida õppides või süvendatult uurides saad kindlalt teada vaid seda, et ajaloost siiski midagi ei õpita. Tänapäeval on inimestel kinnistunud mõttemall, et lahkunust pakutakse peielistele vaid häid meenutusi, olgu tema teekond lõppu olnud milline tahes. Et ikka surnutest räägitagu vaid head. Oli see lahkunu siis mõrvar, varas või kes iganes. Kantslist kuuleb matustel, et ta oli hea isa oma lastele, heategija paljudele. Enamikul juhtudel ehk oligi nii, kuid erandid kinnitavad reeglit.
Kas oleme kuulnud kunagi matustel tõde, mis tõena kõigile matuselistele tundub? Või siis järelehüüetes. Lihtsam ja ka parem lähedastele, tuttavatele, kes lahkunut hästi tundsid, oleks tegelikult vaikida. Selline oli ka antiikaja mõtlejate seisukoht.
Alternatiiv vaikimisele oleks tõe rääkimine, kuid lahkunu ei saa end enam kaitsta ja kriitikale vastata. Eelistatagu siis vaikimist, mis sest, et vaikimine oleks vale, nagu Anna Haava armastuse kohta kirjutas. Ülivõrdes lahkunust pajatamine ei võta temalt ära neid negatiivsusi, mis tal olla võisid ja paljude teadmisel ka olid. Eks igal inimesel ole selliseid asju kuhjaga enne lahkumist kogunenud. Päikesepoisse siin ilmas väga ei ole, kui üldse…
Iga inimese siit ilmast lahkumine on hetkeemotsioon sel momendil. Ei lähe tavaliselt palju aega, kui lahkunu isik oma tegemistega on meelest läinud, ja kui teda pole ka eluajal süüdi milleski mõistetud, ongi kõik korras. Tema lugu, mis ju ajalugu samuti, vajub jälle unustusse, et võib-olla kunagi taas uuel moel tagasi järeltulevate põlvede ette tulla. Kui seda üldse võimaldatakse.
Tänapäeva nutiajastul, kus ekraanid pakuvad meile pidevalt filtreeritud ja ilustatud reaalsust, on oht ajalooline tõde lõplikult kaotada suurem kui kunagi varem. Me loome sotsiaalmeedias fassaade elavatest ja matusekõnedes kangelasi surnutest. Kuid ilustatud minevik on nagu võltsitud vääring. Non omne quod nitet aurum est – kõik pole kuld, mis hiilgab, ja kõik pole pühakud, kellest vaikides või ülistades legende loome. Kui me ei julge vaadata otsa lahkunute tegelikule pärandile – vigadele ja valudele sealhulgas –, kaotamegi võimaluse ajaloost midagi õppida. Võib-olla on tõepoolest aeg õppida uuesti vaikima. Või mis veelgi parem: julgema rääkida tõtt.
5. september 2026, 15:18
Eks ajalugu ongi selline aines, mida õppides või süvendatult uurides saad kindlalt teada vaid seda, et ajaloost siiski midagi ei õpita. Tänapäeval on inimestel kinnistunud mõttemall, et lahkunust pakutakse peielistele vaid häid meenutusi, olgu tema teekond lõppu olnud milline tahes. Et ikka surnutest räägitagu vaid head. Oli see lahkunu siis mõrvar, varas või kes iganes. Kantslist kuuleb matustel, et ta oli hea isa oma lastele, heategija paljudele. Enamikul juhtudel ehk oligi nii, kuid erandid kinnitavad reeglit.
Kas oleme kuulnud kunagi matustel tõde, mis tõena kõigile matuselistele tundub? Või siis järelehüüetes. Lihtsam ja ka parem lähedastele, tuttavatele, kes lahkunut hästi tundsid, oleks tegelikult vaikida. Selline oli ka antiikaja mõtlejate seisukoht.
Alternatiiv vaikimisele oleks tõe rääkimine, kuid lahkunu ei saa end enam kaitsta ja kriitikale vastata. Eelistatagu siis vaikimist, mis sest, et vaikimine oleks vale, nagu Anna Haava armastuse kohta kirjutas. Ülivõrdes lahkunust pajatamine ei võta temalt ära neid negatiivsusi, mis tal olla võisid ja paljude teadmisel ka olid. Eks igal inimesel ole selliseid asju kuhjaga enne lahkumist kogunenud. Päikesepoisse siin ilmas väga ei ole, kui üldse…
Iga inimese siit ilmast lahkumine on hetkeemotsioon sel momendil. Ei lähe tavaliselt palju aega, kui lahkunu isik oma tegemistega on meelest läinud, ja kui teda pole ka eluajal süüdi milleski mõistetud, ongi kõik korras. Tema lugu, mis ju ajalugu samuti, vajub jälle unustusse, et võib-olla kunagi taas uuel moel tagasi järeltulevate põlvede ette tulla. Kui seda üldse võimaldatakse.
Tänapäeva nutiajastul, kus ekraanid pakuvad meile pidevalt filtreeritud ja ilustatud reaalsust, on oht ajalooline tõde lõplikult kaotada suurem kui kunagi varem. Me loome sotsiaalmeedias fassaade elavatest ja matusekõnedes kangelasi surnutest. Kuid ilustatud minevik on nagu võltsitud vääring. Non omne quod nitet aurum est – kõik pole kuld, mis hiilgab, ja kõik pole pühakud, kellest vaikides või ülistades legende loome. Kui me ei julge vaadata otsa lahkunute tegelikule pärandile – vigadele ja valudele sealhulgas –, kaotamegi võimaluse ajaloost midagi õppida. Võib-olla on tõepoolest aeg õppida uuesti vaikima. Või mis veelgi parem: julgema rääkida tõtt.
Kommentaarid
Postita kommentaar