DAS FLECK VS CHATEAU  / INGLISE LEEDI SEIKLUSED EESTIMAAL: LIHULA OLI JÄLESTUSVÄÄRNE URGAS, KEILA-JOA AGA PARADIIS_4 _ DELFI  7.06.2026

 https://forte.delfi.ee/artikkel/120588892/inglise-leedi-seiklused-eestimaal-lihula-oli-jalestusvaarne-urgas-keila-joa-aga-paradiis   

Keila-Joa mõis ülesjoonistatud leedi Eastlake'i poolt.

Endel Lepa moemaja Kumari imedemaal 
FOTO: British Library| Wikimedia Commons // MeMoMu|ELFH

/.../  Reis viis läbi Lihula, kommentaariks vaid:

„See paik, mis pole midagi muud kui pikk tänav tulvil armetuid maju, kannab saksakeelset nime das Fleck Leal ehk Lihula punkt; punkt, pesa, urgas – nimetagu seda, kuidas tahes, teist nii jälestusväärset elukohta ei ole olemas.“

Salajase paradiisina, pelgupaik välismaailma eest, pakkus Keila-Joa oma lossi ja pargiga täielikku vaimustust. Veidra aktsendiga räägitud prantsuse keel ja asukoha ilu said meenutustesse eredalt kirja pandud.

 /.../ 

„See ei ole Eesti – seda nüüd kohe kindlasti, see ei ole Venemaa – puudub igasugune korralagedus, ega Prantsusmaa, kuigi meenutustes kõlab prantsuse keel õige palju kordi; ega Inglismaa, kuigi sarnaneb temaga sama palju kui mis tahes muuga. Mis see siis on? Kus sa oled? Ilusal, armastusväärsel, ainukordsel Keila-Joal.....“ – autor Keila-Joa kohta.

#EndelLepp #KirjadUnustuseÕhtukaldalt #MartinTeeSuviKirblas #ElizabethEastlake #KirjadLäänermereKallastelt #KumariImedemaa #EndelLeppFashionHouse #Meestemoemuuseum #TeedeniAed #GardenKirbla #ErioperatsioonWegebau  #StrukturaalneKorruptsioon #Aluspüksipäkapikud #TheSilenceOfOthers #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia  #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #NoliMeTangere #GentlemensFloralCabinet  #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #MEEZ072026   

Delfi/forte/AJALUGU_ 07.06.2026, 00:03

 https://forte.delfi.ee/artikkel/120588892/inglise-leedi-seiklused-eestimaal-lihula-oli-jalestusvaarne-urgas-keila-joa-aga-paradiis 

Inglise leedi seiklused Eestimaal: Lihula oli jälestusväärne urgas, Keila-Joa aga paradiis 

Taavi Minnik

taavi.minnik@delfi.ee

Marie Helen Matsina
Forte kaasautor 

Eestlast on ikka huvitanud, mida võõras temast arvab. 1838. aastal saabus Peterburist Revalisse inglise kirjanik ja kunstikriitik Elizabeth Eastlake ning pani kirja oma muljed maast, mis tundus talle korraga euroopalik ja mahajäänud, saksa ja vene, vaene ja eksootiline. Tema reisikiri on peegel sellest, kuidas lääs õppis Eestit nägema: natuke ülevalt alla, natuke imetlusega ja natuke võõristades. 

/.../

Mõnes mõttes Eastlake ongi kahe sajandi tagune elevant, kes eestlasele ütleb, mis tast arvab. Kui tollane eestlane oleks küsinud. Aga eks need küsimused tekkisid juba eestlaste rahvusliku ärkamisega, kui eestlane hakkas otsima oma kohta Euroopas ja seda mõtestama.  

„Vene riigis murrab patriooti murekoorem ja kelm jõuab haljale oksale“
Marie Helen Matsina

„Kõigist rõõmudest ja luksuslikest naudinguist, mida uue ajastu rahupõlv endaga kaasa on toonud, on vaid reisimise rõõmud need, mida maailmas niivõrd ihatakse, taga aetakse ja mida liialdusteni nauditakse.“

/.../
Kuigi algul oli modell väga tagasihoidlik, siis järgemööda julgust saades oli ta juba väärt jäädvustamist. Läbi õnnetuse ja ebausu aga sattus ta hiljem kiusu ohvriks teiste seas, sest inglise nõid olevat ta hinge pannud pildi sisse kinni ning selle ära varastanud. Pruudist jäi ka nii ilma.

Tungival nõudmisel sai kokku lepitud sõit mõisa alal olevasse talusse, kus taluperemees puudutas külaliste jalgu kombe kohaselt tervituseks. Euroopalikule pilgule avanes omaette kentsakas vaatepilt: suur hämar tuba täis loomi ja lapsi segi omavahel, kuid siiski soe ja külalislahke. Eastlake täheldab, et silmanähtavalt nautisid pärisorjusest vabanenud talupojad oma vabadust nii palju, kui süda lubas, isegi kui nad päris täpselt ei teadvustanud endale selle tähendust. Samas laadis toob esile, et pärisorjusest vabanemine polnud Eestis ellu toonud sellist edasiminekut, nagu võiksid eeldada need, kes ilmtingimata vabadust kõrgelt ja pärisorjust madalalt hindavad: „[- - -] eesti talupojal oli õnn vabaks saada enne, kui tal oli eeldusi mõista selle tähendust, kuigi, tõepoolest, parem antagu see privileeg inimestele kätte liiga vara, kui lasta neil see liiga hilja jõuga ise endale haarata.“ Taluhoone sisemus oli sama mitte midagi ütlev kui eestlase enda iseloom. Väärt esile tuua ainult orjalik kuulekus ning kohustustest kõrvalehiilimise nutikad viisid, mis maksid kätte ikalduste ajal tänu petlikule vabadusele, sest mõisnik ei pidanud enam üleval pidama oma talupoegi, vaid võis nad jätta rahus oma pead surema. Säästlikkus ja ettenägelikkus ei muutu harjumuseks veel nii pea. Näha võib säästlikkust eesti talumehe töötamises, kus ta naudib oma piipu heinakuhjal, samal ajal perenaine hobusega künnab jõudsalt põllumaad. Selline vastandlik mentaliteet tulenes siiski pigem välistest teguritest kui rahva enda mõttelaadist ja eluviisist. 

„..on ta tuim lojus tõepoolest – tundetu lahkuse vastu, mida ta umbusaldab; elujärje parandamisest ei hooli; tuisupäine kui iirlane, kuid puudub tema vaimukus, flegmaatiline nagu sakslane, kuid puudub tema täpsus. Selle asemel et töötada rohkem, kui minimaalne teokoormus ette näeb, ta pigem nälgib. [- - -] Kui talle pakkuda töö eest tasu, vastab ta tuima maamatsi kombel, et kui ta rohkem tööd teeb, peab ta ka rohkem sööma.“ – autor täheldamas talupoegade iseloomu.

Siiski peab tõdema, et külaliste vastuvõtt toimus suurima aupaklikuse ja külalislahkusega. Sellise lihtsa, kuid hingega rahva tulevik pakub tollel hetkel palju spekuleerimisainet haritlastele. Mida pakub tulevik riigile ja inimestele? Provintsis valitseb veel saksa elulaad ning vene viisiga asendamine tooks allakäigu kohalikku ellu, kuid mässuvõimalus ei tule küsimuse alla, arvestades poliitika habrast tasakaalu. Vene impeerium hoiab üleüldist stabiilsust, lubades rahva uhkusel siiski iseseisvalt eksisteerida, ja muudab eesti aadliku elu üheks mugavamaks ja mõnusamaks. Karta tuleb siiski kaasmaalasi, mitte kroonut, sest oht omakasuks väljamüümiseks on suurem kui seadusega pahuksisse sattumine.


Vähem kirikulembelist rahvahulka ei saa paganlikult maalt leida, kuid ometigi võis pühapäeval kõiki ümbruskaudseid talupoegi kirikus silmata, saanid väljas tee ääres seismas nagu linnas tõllad ooperiteatri ümber hommikuse kontserdi ajal. Eestikeelse jumalateenistuse ajal sai lähema ülevaate üleüldisest maarahva palest: lihtsakoelised näod koos domineerivalt nisukarva juustega, kodukootud rahvariided ja ilmselge mitte kirikulembelised. Samamoodi nagu inglastel polnud eestlastel igapäevaelus rõhk vaimulikul elul, kuid eestlastelt on seda raske eeldada, arvestades kui vastumeelselt võõras usk sai peale surutud. Kui jätta kõrvale hingelise elu parandus ning pattude lunastus, siis kirik toimis igapäevaselt rohkem kui kohaliku seaduste sisseviija ja rahvaloendaja. Leerikooli peeti kaks korda aastas ja kõik ümbruskonna noored pidid seal oma nägu näitama. Sealt anti kaasa leeritunnistus, ilma milleta polnud võimalik abielluda ega meestel endale passi vormistada. Samuti registreeris kirikuisa kõik sünnid kellapealt, kuid kuna kella puudumine oli probleem sellise tegevuse juures, siis kõik lapsed sündisid kas päikesetõusul, keskpäeval või päikeseloojangul. Ei saa öelda, et kirikupapi töö oli väga tasustatud varaliselt kui väga usuliselt, kuid armulaua eest võeti aadlikelt tasu korralikult.


„On hämmastav, kuidas linna kolimisega sünnib ümber väline rüü. Heast, toimekast, majapidamist hooldavast hingekesest saab korraga moega kaasas käiv naine, hommikumantlis ja sussides maahärrast moodne maailmakodanik.“ – maalt tagasi linna kolimine.


Revali päevad olid täis kõrgklassi kogunemisi ja balle, kauneid daame ning mitmekesiseid väljasõite. Suve hakul muutus linnaelu eriti elavaks tänu Peterburist praamiga kohale tulnud rannaturistidele. Mitte kuidagi ei saanud võrrelda Inglismaa kargeid ja kiireid suplusi kohalike soojade lainetega, mis hoidsid ujujat enda rüpes tundide viisi. Supluste kõrvalt sai tehtud ka jalutuskäike tuttavas Kadrioru pargis, nautides suverõõme kaaslastega, enne kui sääseparved nautisid jalutajaid rohkem. Inglise daamidele öeldi selle peale, et nende veri pidavatki olema magusam ja meeldivam. Kui päevad veedeti Revalis lõbusõite tehes, siis õhtud olid sisustatud visiitidega tähtsamate tegelaste juurde. Kuberneri vastuvõtult puudumine ei olnud vastuvõetav mitte mingis vormis, ta oli justkui kuninga eest siinkandis. Enne juba venelaste veidrate sotsiaalsete oskuste üle kurtnud ja muret tundnud, ei pidanud Eastlake ka pettuma nüüd: koorekihi kummaline käitumine tundus täiesti võhiklikuna inglaslikule meelele. Härrasmehed kartsid naisi justkui kulutuld.

Eastlake’ile ehmatuseks andsid saali sisenedes mehed pärast kummardamist daami ära ning taandusid suurima kiirusega sookaaslate juurde nurka, eranditult tehti seda nii Revalis kui ka maamõisates. Tähelepanekuna banketi ajal nendib autor, et „terve söömaaja jooksul ei kõnetanud ükski härra oma kaunist vastasistujat“, sest ometi nautis ta ise just alati naisterahvaste seltsi rohkem kui ülepaisutatud egodega aadlihärrade oma. Kui selline sooline segregatsioon oli kulmu kergitav, siis seda oli ka tegevuskava, mida järgiti ülima monotoonsusega: seltskondlik söömaaeg, väikene jalutuskäik ning kaardimäng või mõttevabadel teemadel vestlused. Vanemad prouad alatihti leidsid ennast omapead tikkimas või majapidamiste üle arutlemas, nooremad naised aga klaveri tagant või meelt lahutamas mängudega. Terve aeg polnud mehi näha ega kuulda kuskil.


„Oma suureks üllatuseks tuleb galantsuse muusal pead raputades äärmise vastumeelsusega tõdeda, et silmadele, mis peaksid olema nende tähed, ja kõnele, millesse peaksid olema armunud, eelistasid noored stoikud kaardilaua ja tubakasuitsu võlusid, nägid rohkem graatsiat piibus kui tube mööda edasi-tagasi voorivates pikkades saledates figuurides ning tundsid suuremat tõmmet pruuni sigari kui leedide leebete või klaaride pilkude poole.“ 

Enne mainitud vestlusteemad piirdusid enamasti argipäevaste teemadega, mis haritud naisele võisid tunduda limiteeritud maailmavaatena või puuduliku õppena, kuid Eastlake pigem eelistab kalduda varajases eas mehele minemist süüdistada. 14-aastasel neiul pole võimalik välja kujundada mingit eneseteadvust või mõtlemist, sest pidevat kriitikat ja joone ajamist tuleb nii abikaasalt kui ka suguvõsa vanematelt. See sunnib igagi erksama vaimuga noore neiu peitma elu eest oma vaimukust või tarkust. Inglastele tundub selline mõistuabielu türanlik ja alandav naistele, kuid kohalikust vaatepildist on selline vahendus hoopis kaitseks naisele, kelle kõik maised varad ning elujärg on otseselt seotud mehega.

Ihaldusväärsed suvituspaigad oma maaliliste vaadetega meelitasid külastama oma vaatamisväärsusi. Jahmatusi ning ootamatuid seiku kippus kuidagi alati tekkima, isegi kui neid entusiastlikult taga ei otsitud. Ootamatused ootavad iga nurga peal nagu hõimlaste leidmine Väike-Pakri saarel, mis oli saanud pensionipõlvekoduks vanale inglise paarikesele, tekitades harrast melanhooliat autori südames siin kauges Eestimaa nurgas. Teisest küljest leiti ennast salakaubaveo keskelt. Suureks moeröögatuseks tänu keisrinnale olid saanud lõbureisid Helsingforsi, kus naised olid kõige osavamad salakaubavedajad. Hiilides mööda tollimaksudest, mis tekitas ametnikele suurt peavalu, tõid daamid tagasi kõige meeltülendavamaid esemeid, mis alatihti võisid olla lihtsalt vihmavarjud või pitssokid, mis lõpetasid teenijate taskutes peidus. See pakkus hunniku lõbu Eastlake’ile, kes ütles terve juhtumi kohta:


„Siin oli tolliametniku ülekavaldamine sama suur kangelastegu kui iirlasele maksudest kõrvalehiilimine.“


Koluvere lossi sõit aga oli täiesti vastupidine kogemus. Reis viis läbi Lihula, kommentaariks vaid:

„See paik, mis pole midagi muud kui pikk tänav tulvil armetuid maju, kannab saksakeelset nime das Fleck Leal ehk Lihula punkt; punkt, pesa, urgas – nimetagu seda, kuidas tahes, teist nii jälestusväärset elukohta ei ole olemas.“

Salajase paradiisina, pelgupaik välismaailma eest, pakkus Keila-Joa oma lossi ja pargiga täielikku vaimustust. Veidra aktsendiga räägitud prantsuse keel ja asukoha ilu said meenutustesse eredalt kirja pandud. Mõisa omanik krahv Benckendorff väljapaistva isikuna oli keisri lähedane sõber ja usaldusisik, kes oli populaarne ka kõigi alamate seas, kes tegi au nii endale kui keisrile oma ametisse asumisest saati. Temas ühinevad meeldivaim taktitunne, sügavaim diskreetsus, vankumatu põhimõttekindlus. Ka tema kolm tütart ei jäänud isa varju: vanim tütar oli pikk ja sihvakas nagu kasetüvi, nahk nagu vaha, ning ilus pealaest jalatallani; keskmine, vaevalt 19-aastane, neitsilik, kuid nägu murevarjus ja peenelt tahutud joontega; ning noorim oli imearmas, justkui loodus oleks ta loonud kahe vanema kokkuvõttena. Eastlake täheldab, et väärt on imetleda ümbruse kui ka naiste ilu – naised teevad seda küll meestest erapooletumalt, kuid mitte vähem entusiastlikult.

„See ei ole Eesti – seda nüüd kohe kindlasti, see ei ole Venemaa – puudub igasugune korralagedus, ega Prantsusmaa, kuigi meenutustes kõlab prantsuse keel õige palju kordi; ega Inglismaa, kuigi sarnaneb temaga sama palju kui mis tahes muuga. Mis see siis on? Kus sa oled? Ilusal, armastusväärsel, ainukordsel Keila-Joal.....“ – autor Keila-Joa kohta.