INTERVJUU ⟩ REIN TAAGEPERA: AMEERIKLASED ON NÜÜD SELLE HUNNIKU OTSAS, MILLE NAD ISE MUNESID _ TARTU POSTIMEES 10.07.2026
Politoloog Rein Taagepera sõnul on elu Eestis palju põnevam kui ookeani taga.
#GentlemenFromEstonia #ReinTaagepera #EndelLepp #KirjadUnustuseÕhtukaldalt #MartinTeeSuviKirblas #KumariImedemaa #EndelLeppFashionHouse #Meestemoemuuseum #TeedeniAed #GardenKirbla #ErioperatsioonWegebau #StrukturaalneKorruptsioon #Aluspüksipäkapikud #TheSilenceOfOthers #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #MEEZ072026
Kiin on putukas, kes katsub oma mune lehma selga muneda. Kui lehmad kuulevad kiini häält, tõmbavad nad saba selga ja tormavad meeleheitlikult võpsikusse. Seda nimetati kiinijooksuks.
Praegu osaleb Eesti selles ülemaailmses kiinijooksus. Natuke aega maha võtta.
https://tartu.postimees.ee/8506650/intervjuu-rein-taagepera-ameeriklased-on-nuud-selle-hunniku-otsas-mille-nad-ise-munesid
Tartu ülikooli Skytte instituudi politoloogia emeriitprofessor Rein Taagepera selgitas, miks ameeriklased harjuvad järjest uute valedega, miks ei suuda demokraadid leida praeguse presidendi vastu tugevat vastast, miks USA juhtroll maailmas on olnud riigile kasulik ning miks Eesti võiks tehisaru võidujooksus hoo maha võtta.
/.../
Miks ameeriklased lasevad Trumpil niimoodi mürgeldada? Miks ollakse selles küsimuses nii nõrgad?
Põhiseadus koosneb kahest osast: kirjutatud põhiseadus ja see, kuidas seda tõlgendatakse.
Tartus ei ole väljas silte «Palun mitte tänavale sülitada». Ei ole ka silte «Palun mitte maja seina vastu kuseda». Kui keegi seda teeb, siis on suur skandaal. Aga kui tema on küllalt häbematu, küsib ta: «Aga kus on seadus, mis keelab vastu seina lasta?» Ja siis tuleb välja, et seadust ei olegi.
Põhiseadus koosneb kahest osast: kirjutatud põhiseadus ja see, kuidas seda tõlgendatakse.
Tartus ei ole väljas silte «Palun mitte tänavale sülitada». Ei ole ka silte «Palun mitte maja seina vastu kuseda». Kui keegi seda teeb, siis on suur skandaal. Aga kui tema on küllalt häbematu, küsib ta: «Aga kus on seadus, mis keelab vastu seina lasta?» Ja siis tuleb välja, et seadust ei olegi.
/.../
Kui sa ühe korra midagi viltu teed, siis seda peetakse poliitiku puhul terve tema elu meeles. Kui on paar viltulaskmist, siis on laupäevaõhtustel komödiantidel hiiglama mõnus nende kallal närida. Aga kui üks jahmatus tuleb teise otsa ja neid on nii palju, et vahepeal ei jõuagi nalja heita, siis pakub see ülemtola oma järgmise sammuga laupäevaõhtuse komöödia üle. Selleks on ühiskond ette valmistamata.
Kuidas on jõutud punkti, kus poliitik ei pea olema küps, usaldusväärne ja esinduslik ning võib valetada?
Kui sa üks kord valetad, siis peetakse seda meeles. Aga kui sa tuhat korda järjest valetad, siis ei jõuta ühtegi neist meeles pidada.
Mõned hakkavad ütlema: «Ah, see on lihtsalt tema stiil. Me ju teame, et täna ütleb seda ja homme teist. Ära võta tõsiselt.» Aga kui ta siis läheb mingisugusele kaugele võõrriigile relvadega kallale, siis oleks pidanud tõsiselt võtma.
See on populismi tavaline taktika. On selliseid lahmivaid kõrtsimentaliteediga inimesi, kellele meeldib mõnda aega kaasa mängida: «Ta on täitsa meie mees, lõugab just nagu meie kolmanda õlle juures.»
Kui ta tuleb ja teatab, et majanduses saab kõik korda, siis kõik teavad, et poliitikud nagunii valetavad ega täida oma lubadusi. Keskmine ameeriklane arvas ilmselt kahe aasta eest, et ta pakkus jällegi üle. Ta ei pakkunud natuke paremat majandust, vaid sellist nirvaanat, et mõni hakkas uskuma: kui ta natukenegi sellest täide viib, siis on päris hästi saadud.
Kui sa üks kord valetad, siis peetakse seda meeles. Aga kui sa tuhat korda järjest valetad, siis ei jõuta ühtegi neist meeles pidada.
Mõned hakkavad ütlema: «Ah, see on lihtsalt tema stiil. Me ju teame, et täna ütleb seda ja homme teist. Ära võta tõsiselt.» Aga kui ta siis läheb mingisugusele kaugele võõrriigile relvadega kallale, siis oleks pidanud tõsiselt võtma.
See on populismi tavaline taktika. On selliseid lahmivaid kõrtsimentaliteediga inimesi, kellele meeldib mõnda aega kaasa mängida: «Ta on täitsa meie mees, lõugab just nagu meie kolmanda õlle juures.»
Kui ta tuleb ja teatab, et majanduses saab kõik korda, siis kõik teavad, et poliitikud nagunii valetavad ega täida oma lubadusi. Keskmine ameeriklane arvas ilmselt kahe aasta eest, et ta pakkus jällegi üle. Ta ei pakkunud natuke paremat majandust, vaid sellist nirvaanat, et mõni hakkas uskuma: kui ta natukenegi sellest täide viib, siis on päris hästi saadud.
Nüüd nad on selle hunniku otsas, mille nad ise munesid.
Kas pettumus on inimestele kohale jõudnud?
Hakkab ikka jõudma.
Kas pettumus on inimestele kohale jõudnud?
Hakkab ikka jõudma.
/.../
Ka head asjad lähevad mõnikord liiga kiiresti. Praegu on nii, et mida aeglasemalt see IT-tehnoloogia areneb, seda parem. Kui loomakari on kabujooksus kuristiku poole, siis ei maksa rõõmu tunda sellest, et ollakse esimestes ridades.
Ma ei ütle, et Eesti peaks tehisaru siin kinni panema, aga üsna naeruväärne on ka kabuhirm või, nagu omal ajal öeldi, kiinijooks.
Ma ei ütle, et Eesti peaks tehisaru siin kinni panema, aga üsna naeruväärne on ka kabuhirm või, nagu omal ajal öeldi, kiinijooks.
Kiin on putukas, kes katsub oma mune lehma selga muneda. Kui lehmad kuulevad kiini häält, tõmbavad nad saba selga ja tormavad meeleheitlikult võpsikusse. Seda nimetati kiinijooksuks.
Praegu osaleb Eesti selles ülemaailmses kiinijooksus. Natuke aega maha võtta.
Ka president seisab jõuliselt tehisaru arendamise eest.
Ma loen praegu üht raamatut (ulatab ajakirjanikule president Alar Karise teose «Maailm in vitro ja in vivo» – R. S.). Olen jõudnud kolmandiku peale ja see on selline õudus või naeruväärsus, et iga kirjutise järel on kohe leheküljepikkune tehisaru tehtud kokkuvõte sellest loost.
Ma katsusin lugeda nii autori juttu kui tehisaru kokkuvõtet. Kõik, mis tekstis on, on kokku võetud, aga särts on sajaprotsendiliselt läinud.
Mis pagan sa loed mingit teksti, kus särtsu ei ole? Lõpus on veel seesama tehisaru värk uuesti üle korratud. See on täitsa huvitav eksperiment, aga tänan väga.
Richard Särk
Tartu ülikooli Skytte instituudi politoloogia emeriitprofessor Rein Taagepera selgitas, miks ameeriklased harjuvad järjest uute valedega, miks ei suuda demokraadid leida praeguse presidendi vastu tugevat vastast, miks USA juhtroll maailmas on olnud riigile kasulik ning miks Eesti võiks tehisaru võidujooksus hoo maha võtta.
93-aastane Taagepera võõrustas Tartu Postimeest oma Riia tänava kodus. Kunagi tegi talle seal tüli tänavalt kostev müra, kuid mõne aja eest sai pandud kolmekordsed klaasid ja nii on praegu hulka vaiksem.
Kuigi praegu käivad tema kauaaegsel kodumaal Ameerika Ühendriikides jalgpalli maailmameistrivõistlused, siis Taagepera see mõõduvõtt ei huvita. Ta ei ole eriline spordivaataja, kunagi armastas ise sporti teha.
Ma loen praegu üht raamatut (ulatab ajakirjanikule president Alar Karise teose «Maailm in vitro ja in vivo» – R. S.). Olen jõudnud kolmandiku peale ja see on selline õudus või naeruväärsus, et iga kirjutise järel on kohe leheküljepikkune tehisaru tehtud kokkuvõte sellest loost.
Ma katsusin lugeda nii autori juttu kui tehisaru kokkuvõtet. Kõik, mis tekstis on, on kokku võetud, aga särts on sajaprotsendiliselt läinud.
Mis pagan sa loed mingit teksti, kus särtsu ei ole? Lõpus on veel seesama tehisaru värk uuesti üle korratud. See on täitsa huvitav eksperiment, aga tänan väga.
/.../
https://tartu.postimees.ee/8506650/intervjuu-rein-taagepera-ameeriklased-on-nuud-selle-hunniku-otsas-mille-nad-ise-munesid INTERVJUU ⟩ Rein Taagepera: ameeriklased on nüüd selle hunniku otsas, mille nad ise munesid
93-aastane Taagepera võõrustas Tartu Postimeest oma Riia tänava kodus. Kunagi tegi talle seal tüli tänavalt kostev müra, kuid mõne aja eest sai pandud kolmekordsed klaasid ja nii on praegu hulka vaiksem.
Kuigi praegu käivad tema kauaaegsel kodumaal Ameerika Ühendriikides jalgpalli maailmameistrivõistlused, siis Taagepera see mõõduvõtt ei huvita. Ta ei ole eriline spordivaataja, kunagi armastas ise sporti teha.
USA tähistas just iseseisvusdeklaratsiooni 250. aastapäeva. Kas teie ka seda kuidagi tähistasite?
Ma vaatasin mõningaid New York Timesi kokkuvõtteid, et mida on tehtud ja mida tegemata jäetud. Aga praegune ülemtola (viide USA presidendile Donald Trumpile – R. S.) teeb need pidustused nii isiklikuks, et võtab lausa tuju ära.
Mõtlete seda võitlusõhtut Valge Maja juures?
Jajaa. Ja ka see, et Trump käskis Lincolni memoriaali ees laiuva Peegeltiigi põhja taevasiniseks värvida. Tuleb välja, et pisikute ja vetikatega ei räägitud küllaldaselt läbi (vetikad hakkasid tiigis uuesti vohama ja pilt läks varasemast palju hullemaks – R. S.).
Kas pärast 250 aastat on ameeriklastel endiselt ettekujutust, milline riik USA peaks olema?
Eks igaühel ole oma arusaam. Ma olin seal ka kahesajanda aastapäeva tähistamise ajal. Mina tollest ajast midagi eriti ei mäleta. Võib-olla on mu väljavaade nüüd natuke pessimistlikum kui siis. Aga siis oli ka Vietnami sõda ja see ei olnud just kõige hiilgavam ajajärk.
Ei ole. Kui hakata mõtlema, mis oli viiskümmend aastat tagasi, mis oli sada aastat tagasi või sada viiskümmend aastat tagasi, siis on neid madalseise olnud ja läinud.
Miks ameeriklased lasevad Trumpil niimoodi mürgeldada? Miks ollakse selles küsimuses nii nõrgad?
Põhiseadus koosneb kahest osast: kirjutatud põhiseadus ja see, kuidas seda tõlgendatakse.
Tartus ei ole väljas silte «Palun mitte tänavale sülitada». Ei ole ka silte «Palun mitte maja seina vastu kuseda». Kui keegi seda teeb, siis on suur skandaal. Aga kui tema on küllalt häbematu, küsib ta: «Aga kus on seadus, mis keelab vastu seina lasta?» Ja siis tuleb välja, et seadust ei olegi.
Igal seadusel, kui ta olemas on, on erandid. Millal saab erandeid teha? Hea maitse ja sündsustunde alusel. Kui tuleb inimene, kellel üldse sündsustunnet ei ole, siis on niimoodi, et kohus ei tee seadust, vaid kohus tõlgendab seadust.
Seadus ütleb, et toimuvad valimised, valimisi korraldab osariik ja kui hääled on loetud, koostab osariigi valitsus vastava raporti. Seaduses ei ole kinnitatud, et osariigi valitsus peab kuulutama võitjaks selle inimese, kes sai kõige rohkem hääli, sest see on ju siililegi selge.
Aga kui tuleb keegi, kes ei ole nii selge kui siil, ja ütleb, et seaduses pole mitte midagi, mis nõuaks, et osariik peab kuulutama võitjaks selle, kes sai kõige rohkem hääli, siis on see nii absurdne väide, et lööb pahviks. Seda püüdsid need diktatuurimeelsed möödunud valimistel rakendada.
Kui sa ühe korra midagi viltu teed, siis seda peetakse poliitiku puhul terve tema elu meeles. Kui on paar viltulaskmist, siis on laupäevaõhtustel komödiantidel hiiglama mõnus nende kallal närida. Aga kui üks jahmatus tuleb teise otsa ja neid on nii palju, et vahepeal ei jõuagi nalja heita, siis pakub see ülemtola oma järgmise sammuga laupäevaõhtuse komöödia üle. Selleks on ühiskond ette valmistamata.
Kui sa üks kord valetad, siis peetakse seda meeles. Aga kui sa tuhat korda järjest valetad, siis ei jõuta ühtegi neist meeles pidada.
Mõned hakkavad ütlema: «Ah, see on lihtsalt tema stiil. Me ju teame, et täna ütleb seda ja homme teist. Ära võta tõsiselt.» Aga kui ta siis läheb mingisugusele kaugele võõrriigile relvadega kallale, siis oleks pidanud tõsiselt võtma.
See on populismi tavaline taktika. On selliseid lahmivaid kõrtsimentaliteediga inimesi, kellele meeldib mõnda aega kaasa mängida: «Ta on täitsa meie mees, lõugab just nagu meie kolmanda õlle juures.»
Kui ta tuleb ja teatab, et majanduses saab kõik korda, siis kõik teavad, et poliitikud nagunii valetavad ega täida oma lubadusi. Keskmine ameeriklane arvas ilmselt kahe aasta eest, et ta pakkus jällegi üle. Ta ei pakkunud natuke paremat majandust, vaid sellist nirvaanat, et mõni hakkas uskuma: kui ta natukenegi sellest täide viib, siis on päris hästi saadud.
Kas pettumus on inimestele kohale jõudnud?
Hakkab ikka jõudma.
Miks me ei näe Ameerikas suuri meeleavaldusi Trumpi vastu? Neid on, aga pigem liberaalsetes keskustes.
Suuremad on olnud «No Kingsi» loosungi all. Ma osalesin ka ühel. Seal oli hiigla palju inimesi koos ja õnneks ei olnud seal tolasid, kes oleksid meeleavalduse lollide loosungitega naeruväärseks teinud. Kõik oli väga korralik.
Ega selleks pea iga päev plakatitega väljas olema, et arvamust avaldada.
Igas ühiskonnas on neid, kes eelistaksid diktatuuri. Tavalisel ajal nad teavad, et on vähemuses, ja hoiduvad seda välja ütlemast. Kui keegi neid julgustab, tekib neil tunne, et nad ongi enamuses.
Keskel on alati inimesi, kes lähevad kaasa sellega, kes rohkem karjub. Nad ei taha lihtsalt tüli saada. Kui ühel pool on vaiksed ja mõõdukad inimesed, kellel võib olla õigus, ja teisel pool kärarikkad inimesed, kellel õigus ei ole, siis mõeldakse: mida ma peale hakkan?
Kui avaldan poolehoidu mõõdukatele, siis need tigedad kargavad mulle säärde. Kui avaldan poolehoidu räuskajatele, siis tean, et mõõdukad on viisakad inimesed ja ütlevad: «Me respekteerime teie arvamust, kuigi me ei nõustu.»
Sellepärast näeme läbi ajaloo, kuidas inimeste väljendatud hoiakud võivad lausa üleöö muutuda, kui üha enamatele tundub, et keegi on tõusulainel. Praegune ülemtola oli tõusul kuni tänavu jaanuarini ja pärast seda on olnud pidevalt languses.
Miks äärmused Ameerikas praegu nii vohavad?
Põhjusi on mitu. Üks on sotsiaalmeedia. See on oma iseloomult polariseeriv.
Muidugi oli ka aeg, kus töölised lugesid ainult sotsialistlikku ajalehte ja kodanlased ainult parempoolset ajalehte. Aga võrreldes ajalehega võimaldab sotsiaalmeedia rohkem mullis olemist.
Teine põhjus on poliitiline leiutis, mille vabariiklased avastasid viiskümmend aastat tagasi: tõhusam on mobiliseerida äärmuslasi kui tsentrit. See polariseerib. Vähemalt need kaks tegurit on.
Kaheparteisüsteem on aastakümnete jooksul ühiskonda lõhestanud. Ameeriklased pidasid sada viiskümmend aastat tagasi ka vägeva kodusõja maha. Möödunud kolmel aastal ma kartsin, et see on jälle tulemas. Nüüd on see võimalus minu arvates märgatavalt kahanenud.
Millal mõõdukate hääl kostma hakkab?
Juba kostab. Jaanuarini oli tunne, et mõõdukate hääl on nagu hüüd kõrbes ja tõusulaine on teisel pool. Nüüd võidakse öelda sama asja, aga tunnetus on teine, sest kõik tunnetavad, et laine on langemas.
Majandus küll rõõmu ei paku, aga kole raske on öelda, et ma tegin lollisti ja hääletasin valimistel niimoodi. Ikka katsutakse endale valetada, et majandus läheb paremaks ka siis, kui ta tegelikult läheb halvemaks. Kui ma möönan, et majandus läheb halvemaks, siis pean möönma, et mina ise tegin valimistel lolli valiku. Aga pikapeale saab mõõt täis.
Üks peamisi müügipunkte oli ka see, et tema toob Ameerika välismaistest vahelesekkumistest ära. Nüüd laseb ta heast peast, ilma mingi surveta kolmandiku Ameerika kõige kallimatest relvadest ühe kõrberiigi (Iraani – R. S.) pihta. Hiina vaatab pealt: väga kena, laske teine kolmandik ka ära. Siis hakkame Taiwanist rääkima. Või pigem ei räägi Taiwanist, vaid tegutseme.
Aga minu meelest on Ameerikas praegu palju rahulikum õhkkond kui möödunud kahel aastal.
Miks on õhkkond paremaks läinud?
On tunne, et diktatuur ei teostu. Jõulude ajal ma selles kindel ei olnud. Üks seaduslik kaitse teise järel lammutati. Seda juhtub veel, aga laine on oma kõrgpunkti saavutanud ja ei ole jõudnud tagasivõtmatu diktatuuriolukorrani.
Jõulude ajal võis paista, et veel natuke seaduse nühkimist siin ja seal ning ta suudab novembris valimisi edukalt võltsida. Nüüd on üha kindlam, et ta seda ei suuda.
Mis tulemuse võivad sügisesed vahevalimised tuua?
Liberaalsus on see, et jutt, mida sa räägid, on mulle vastik, aga sul, kuradil, on selleks õigus. Nüüd öeldakse, et kõike võib rääkida, aga mitte vihakõnet. Kes otsustab, mis on vihakõne? Need inimesed, kes ütlevad, et kui nemad otsustavad, et sa räägid vihakõnet, siis ära vastu vaidle – sa oled süüdi.
Seda äärmuslikkust ja äärmuslikke totrusi niinimetatud liberalismi suhtes, mis tegelikult on libaliberaalsus, on Ameerikas küllalt palju olnud. See on üks põhiline põhjus, miks keskmine ameeriklane hääletas möödunud valimistel Trumpi kasuks.
Kui tullakse välja põhilise õigusega, et mehe kehaehitusega inimestel on teatavates tingimustes õigus osaleda naiste spordis, siis ühtedele kõlab see väga üliliberaalselt ja teistele tundub, et on üle võlli mindud.
Kas demokraatide kaks tiiba on põhjus, miks nad ei suuda leida üht tugevat kandidaati Trumpi vastu? See ei tundu üldse raske ülesanne olevat.
Seal on suured eriarvamused nende demokraatide vahel, kes usuvad sõnavabadusse, ja nende vahel, kes usuvad sõnavabadusse seni, kuni nad võivad vihakõne väitega suu kinni panna.
On demokraate, kes arvavad, et sisserändel on nii häid kui halbu külgi. On aga teisi, kes arvavad, et sisserändajad on kenad ja armsad, sisseränne on üleni hea ning mingeid kõrvalnähte või raskusi ei ole. See kallutab minusuguse keskele.
Need lõhed on muidugi ka vabariiklaste hulgas tugevalt suurenemas, eriti sõjaküsimuses. Aga demokraatidel on olnud nii, et nende räuskavate, ennast progressiivideks nimetavate äärmuslastega on minusugused tsentristlikud demokraadid liiga vaikselt kaasa läinud
See oli suur läbimurre ligi viiskümmend aastat tagasi.
Politoloogide hulgas peeti loogiliseks, et kui on kaks erakonda, siis nad võistlevad nende vahepealsete valijate pärast, kes võivad minna nii ja naa ning kellele mõlemad erakonnad on vastuvõetavad. Nagu minul oli viiskümmend aastat tagasi.
Kui selline inimene ei viitsi valima minna, on teda väga raske ärgitada. Talle saab öelda ainult: «Kui sa valima lähed, siis meie oleme tsipake paremad kui teised.»
Siis tuli üks vabariiklik strateeg välja sellega, et palju tõhusam on ergutada oma tiiva äärmuslasi – neid, kes harilikult ainult kõrtsis lärmavad ja valima ei viitsi tulla. Kui neid natuke ässitada, siis on kasutegur palju suurem kui keskmise valija väljatoomisel ja enda poolt hääletama veenmisel. See on polariseeriv taktika ja polariseerumine on ühiskonnas kogu aeg süvenenud.
Järsku on kaheparteisüsteem oma aja ära elanud?
See oli oma aja ära elanud võib-olla juba viissada aastat tagasi.
Inglismaal pehmendas seda see, et oli formaalselt kuningriik ja parlamendisüsteem. USAs on kaheparteilisust eriti tugevaks teinud presidendisüsteem.
Kui teine erakond saab peaministrikoha, pole nii hullu, sest tal on omad piirid. Praegu on tõestatud, et presidendi võimupiirid on väga laiad, kui ta otsustab sündsuse seatud piire ületada.
Üllatav on üldse, et USA presidendisüsteem on 250 aastat püsinud. Lõuna-Ameerikas tehti enamasti USA eeskujul presidendisüsteemid ja seal on kogu aeg jõlgutud diktatuuri ja demokraatia vahel.
Mis teiste riikide? Keskmine ameeriklane ei hooli teistest riikidest ja nende arvamusest.
Kas keskmine ameeriklane üldse saab aru, mida Euroopa endast kujutab ja mis siin toimub?
Keskmine ameeriklane usub, et Ameerika on definitsiooni järgi parem kui kõik teised rahvad. Selles suhtes on neil mõndagi ühist venelastega. Ainult ameeriklast on kergem selles suunas veenda, sest midagi on ikka ette näidata. Venemaal peab seda uskuma, kuigi kõik näitajad on vastassuunas. Selle üle, mida teised maad või rahvad arvavad, muretsevad mõtlevamad inimesed.
Vahepeal oli olukord, kus meetrisüsteemi ei kasutatud maailmas ainult kolmel maal: Saudi Araabias, USAs ja vist Myanmaris. Mõistlik inimene arvestab, et ühes jalas on kaksteist tolli. Kui see mõnikord sassi läheb … siis ainult üks Ameerika rakett tuli alla sellepärast, et meetri- ja Ameerika mõõdud aeti segi.
Kõik asjad käivad lainetena. Kui mingi asi tõesti hästi toimib, muututakse selle suhtes veel nõudlikumaks ja siis hakatakse märkama, et mõni pisiasi ei toimi hästi. Vastaspoolne asi hakkab tunduma parem, sest ta pole juba viiskümmend aastat halvasti toiminud. Miks? Sellepärast, et ta pole kehtinud.
Mida rohkem USA maailmas osaleb, seda rohkem tuleb ka viltulaskmisi. Siis võib tekkida tunne, et parem oleks tagasi tõmbuda ja Ameerika ei oleks ülemaailmne sandarm.
Aga alati, kui kurssi muudetakse, kiputakse üle muutma ja tehakse liiga järsk jõnks. Alguses ei taheta muuta. Kui surve muutmiseks on juba nii tugev, et peab muutma, siis ei minda enam lihtsalt natuke tagasi.
Kas praegu on liiga järsku muudetud?
Oleneb, mis küsimuses. See, et Ameerika kaitses Euroopat sõjaliselt, oli ajutine nähtus, mis pidi üle minema siis, kui Euroopa sai viiekümnendatel aastatel jalad uuesti alla. Vanast harjumusest ja laiskusest jäi see kehtima.
Ameerika poolt oli õigustatud öelda, et Euroopa peaks oma kaitseks rohkem tegema. Aga liiga mugav oli edasi lasta. Trump pidi õige asja nii toorelt välja ütlema – et muidu võtame teilt Gröönimaa ära –, enne kui laisad eurooplased hakkasid vedu võtma.
Kas Trump siis võtab Gröönimaa ära?
Kuidas mina peaksin seda teadma, kui ta ise ka ei tea, mida ta homme peale hakkab.
Maailmas juhtrolli hoida on Ameerikale olnud kasulik, kas pole?
On küll. Ameerika dollar on valuuta, milles kõik teised oma kaubandustehinguid teevad. Tulud, mida USA saab, on väikesed ja peidetud. Ameerika välisabi on nähtav.
Kui küsida keskmiselt ameeriklaselt, kui palju Ameerika riigieelarvest läheb välisabiks, siis on üldine hinnang olnud 25 protsenti, kuigi tegelikult on olnud umbes 0,25 protsenti.
Kuidas on võimalik, et kõigile on andmed saadaval ja selline uskumus püsib kõigi faktide kiuste? Aga nii see on olnud. Kujutatakse ette, et Ameerika välisabi on hiigelsuur.
Kasud, mida Ameerika saab, on kaudsed ja väga tugevad. Võrreldes ülemaailmse anarhiaga on kõigil kasu, kui on üks despoot, kes juhtub mõistlikult käituma – mida on muidugi palju soovida. Ameerika on tõesti olnud viiskümmend aastat mõistlikult käituv ülemaailmne despoot.
Kui hästi mõistab Trump neid muresid, mis Eestit seoses Venemaaga vaevavad?
Ei mõista. Tema põhiline sümpaatia on seotud tugevate juhtidega, kes tema definitsiooni järgi on muidugi diktaatorid. Minu meelest nõuab demokraatlike meetoditega tugev juht olemine palju rohkem oskamist kui politseivõimuga tugev juht olemine.
Aga Trump imetleb seda. Ta tahaks sellist võimu, nagu on diktaatoril Hiinas või Venemaal.
Sümpaatiat venelaste suhtes on ameeriklaste hulgas küllalt. See on ühe imperiaalse rahva sümpaatia teise vastu: nad saavad aru, et seda, mida meie tegime Põhja-Ameerikas, teete teie Põhja-Aasias.
Väikeriigid oma pisikeste tahtmistega on lihtsalt tüliks jalus. Seda joont on igas suurriigis ja mida suurem riik, seda rohkem.
Paljude riikide juhid lipitsevad Trumpi ees. Kas nad kardavad tema vihahoogu? Miks nad ei suuda temaga karmimad olla?
Nõukogude ajal oli neid, kes mängisid kogu nõukogude tseremooniaga kaasa. Oli teisi, kes keeldusid või kõndisid morni näoga. Ja oli neid, kes tundsid, et süsteem on nii naeruväärne, et ainus, mis sellega teha saab, on kogu nõukogude tsirkust laia žestiga kaasa teha, teades, et kõik su sõbrad teevad sedasama ja südames irvitavad.
Mida vähem Trumpi pooltõsiselt võtta, seda pooltõsisem on ka lipitsemine.
Kui ta muutub täitsa naeruväärseks, siis on: hea küll, mis see mulle maksab? Ma lipitsen ja saan nalja sellest, kuidas ta minu lipitsemist lakub.
Veel möödunud aasta lõpuni oli üks asi lipitseda tulevikku vaadates, sest pidi väga ettevaatlik olema – ta võis muutuda võimsamaks.
Aga nüüd võib mõelda: mis tühjast ikka? Sa muudad meelt iga teine päev, kui mitte samal hommikul ja õhtul. Ma ei võta sind tõsiselt.
Viimasel ajal on Trump Ukraina suhtes kiitvam olnud. Miks?
Sellepärast, et oli üks mees (Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi – R. S.), kes julges talle näkku öelda, kui ta väitis: «You have no cards.» Tema ütles talle: «This is not a card game.» Selliseid mehi Trump respekteerib.
Trump lubas Ukraina sõja 24 tunniga lõpetada. Kas mõne teise presidendi puhul võiks sõda olla juba Ukrainale soodsatel tingimustel läbi?
Ei oleks. Keegi ei suuda seda sõda 24 tunniga lõpetada. See on blufim kui bluff, millel pole mingit katet taga.
Bushi ajal oli Ukrainal natuke kindlam tunne, et abi voolab. Obama andis Ukrainale liiga vähe sõjalist abi, sest arvas, et see võiks Venemaad ärritada. Putini-suguseid tegelasi see ainult julgustab.
Tagantjärele võib öelda: Obama, sa ergutasid Venemaad Ukrainat ründama sellega, et sa nagu garanteerisid, et Ameerika sellesse asjasse ei sekku.
Mida võivad lähiaastad Ameerika ühiskonnale tuua?
Mida lähiaastad maailmale toovad?
Kas inimaru müüb või kingib ennast tehisarule täiesti ära? Või tuleb kolme aasta pärast järjekordne kokkuvarisemine, kus kõik firmad, kes suure hirmuga võistlevad selle nimel, et jõuda esimesena ühe või teise verstapostini tehisaru arendamisel, saavad tagasilöögi?
Nagu ITd üldiselt kahekümne aasta eest üle paisutati. Kui selline tagasilöök tuleb, siis on hästi. Kui ei tule, on inimaru väljavaated seda kesisemad.
Mida peaksime Eestis Ameerikas aset leidvatest tendentsidest tähele panema ja õppima?
Ka head asjad lähevad mõnikord liiga kiiresti. Praegu on nii, et mida aeglasemalt see IT-tehnoloogia areneb, seda parem. Kui loomakari on kabujooksus kuristiku poole, siis ei maksa rõõmu tunda sellest, et ollakse esimestes ridades.
Ma ei ütle, et Eesti peaks tehisaru siin kinni panema, aga üsna naeruväärne on ka kabuhirm või, nagu omal ajal öeldi, kiinijooks.
Praegu osaleb Eesti selles ülemaailmses kiinijooksus. Natuke aega maha võtta.
Ma loen praegu üht raamatut (ulatab ajakirjanikule president Alar Karise teose «Maailm in vitro ja in vivo» – R. S.). Olen jõudnud kolmandiku peale ja see on selline õudus või naeruväärsus, et iga kirjutise järel on kohe leheküljepikkune tehisaru tehtud kokkuvõte sellest loost.
Ma katsusin lugeda nii autori juttu kui tehisaru kokkuvõtet. Kõik, mis tekstis on, on kokku võetud, aga särts on sajaprotsendiliselt läinud.
Mis pagan sa loed mingit teksti, kus särtsu ei ole? Lõpus on veel seesama tehisaru värk uuesti üle korratud. See on täitsa huvitav eksperiment, aga tänan väga.
Kui palju aega te Ameerikas veedate?
Elu on niimoodi läinud, et olen pool aastat Tartus ja pool aastat Californias. Põhimõtteliselt tahaks Eesti osa suurendada, aga olen Ameerika mudas kinni ja ei saa lahti.
Kummas riigis on praegu parem?
Taagepera toob teisest toast oma kalendri.
Põnevam on siin. Seal on igav. Mis mul Californias kilomeetri kõndimisraadiuses on? Õnneks on väike ostukeskus, kuhu on viis minutit kõndida, nii et saan toitu osta ja baaris‑restoranis käia.
Siin on ühe kilomeetri kaugusel võrratult mitmekesisemad restoranid ja võrratult rohkem sündmusi.
Kommentaarid
Postita kommentaar