POOL RUBLA JA KLAAS BRÄNDIT PORTREE VASTU  / INGLISE LEEDI SEIKLUSED EESTIMAAL: LIHULA OLI JÄLESTUSVÄÄRNE URGAS, KEILA-JOA AGA PARADIIS_2 _ DELFI  7.06.2026

 https://forte.delfi.ee/artikkel/120588892/inglise-leedi-seiklused-eestimaal-lihula-oli-jalestusvaarne-urgas-keila-joa-aga-paradiis   

Eestlaste tüübiod 

 

Elizabeth Eastlake-Rigby vasegravüüris aastal 1878.

 / 

Lääneranna meeste tüübid Endel Lepa koloreeritud vasegravüüris aastal 2026 

FOTO: Eduard Selleke/MUIS| Eesti Rahva Muuseum/MUIS /

/ Kumari Vaim /MeMoMu|Meestemoemuuseum

/.../ Üks lugu kogemusest talurahvaga räägib sellest, kuidas naabermõisast saadeti „kõige ilusam mees“, näidisena eesti talupoja välimuse ja rõivastuse jäädvustamiseks, et Eastlake saaks temast portree teha. Mees seisis algul enesekindlalt, siis punastas nagu tütarlaps, vaatas valminud pilti ja ütles eesti keeles rahulolevalt: „vegga illos“. Tasuks sai eestlane pool rubla ja klaasi brändit ning lahkus rõõmsal meelel. Hiljem aga muutus süütu kunstiline seanss külajutuks ja ebausklikuks hirmuks: pruut jättis mehe maha, kaaslased hakkasid teda pilkama ja vältima ning ta ise kartis tõsimeeli, et salapärane pilt võib olla esimene samm tema kas Siberisse või Inglismaale saatmiseks.  /.../

#EndelLepp #KirjadUnustuseÕhtukaldalt #ElizabethEastlake #KirjadLäänermereKallastelt #KumariImedemaa #EndelLeppFashionHouse #Meestemoemuuseum #TeedeniAed #GardenKirbla #ErioperatsioonWegebau #NuilehvikutePood #StrukturaalneKorruptsioon #Aluspüksipäkapikud #TheSilenceOfOthers #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia  #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #NoliMeTangere #GentlemensFloralCabinet  #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #MEEZ072026   

Delfi/forte/AJALUGU_ 07.06.2026, 00:03

 https://forte.delfi.ee/artikkel/120588892/inglise-leedi-seiklused-eestimaal-lihula-oli-jalestusvaarne-urgas-keila-joa-aga-paradiis 

Inglise leedi seiklused Eestimaal: Lihula oli jälestusväärne urgas, Keila-Joa aga paradiis 

Taavi Minnik

taavi.minnik@delfi.ee

Marie Helen Matsina
Forte kaasautor 

Eestlast on ikka huvitanud, mida võõras temast arvab. 1838. aastal saabus Peterburist Revalisse inglise kirjanik ja kunstikriitik Elizabeth Eastlake ning pani kirja oma muljed maast, mis tundus talle korraga euroopalik ja mahajäänud, saksa ja vene, vaene ja eksootiline. Tema reisikiri on peegel sellest, kuidas lääs õppis Eestit nägema: natuke ülevalt alla, natuke imetlusega ja natuke võõristades. 

/.../

 Kõrtsides nägi ta teepealset peatuspaika, kus külm, vaesus ja pikk teekond segunesid suitsu, napsu, lärmaka seltskonna, väsinud hobuste ning alamrahva võimalusega trööstitu argipäeva pingest pääseda.  

Pool rubla ja klaas brändit portree vastu


Üks lugu kogemusest talurahvaga räägib sellest, kuidas naabermõisast saadeti „kõige ilusam mees“, näidisena eesti talupoja välimuse ja rõivastuse jäädvustamiseks, et Eastlake saaks temast portree teha. Mees seisis algul enesekindlalt, siis punastas nagu tütarlaps, vaatas valminud pilti ja ütles eesti keeles rahulolevalt: „vegga illos“. Tasuks sai eestlane pool rubla ja klaasi brändit ning lahkus rõõmsal meelel. Hiljem aga muutus süütu kunstiline seanss külajutuks ja ebausklikuks hirmuks: pruut jättis mehe maha, kaaslased hakkasid teda pilkama ja vältima ning ta ise kartis tõsimeeli, et salapärane pilt võib olla esimene samm tema kas Siberisse või Inglismaale saatmiseks. 

Mõistagi ei pääse Eastlake mööda Eesti ilmast. Eesti ilm mõjus Eastlake’ile äärmusena: talvel vaimustas teda selge taeva, lume ja külmunud mere ilu, kuid 25-kraadine pakane tegi inglanna sõnul isegi hingamise, ripsmed ja katmata ihuribad valusalt tuntavaks ning sundis inimesi kasukate ja karusnahkade sisse peitu minema. Kevade ja sula järsk saabumine üllatas teda oma kiirusega: külmunud maailm muutus kiiresti roheliseks, veed läksid liikvele ja loodus näis tegevat mõne päevaga tasa terve pika talve vaikelu. Suvi Eestis oli talle peaaegu sama raske kui talv: unetud valged ööd, talumatu kuumus ja sääsehammustused panid ta irooniliselt märkima, et kohalikud oskavad end küll külma eest kaitsta, kuid ei tee kuuma vastu peaaegu midagi. 

Üleolekut kohtab raamatus üsna palju, aga mitte jõhkra põlgusena, vaid haritud inglise daami enesestmõistetava positsioonina. Samas teebki see raamatu huvitavaks. Kirjastaja ja ajaloolase Andres Adamsoni hinnangul vaatas Elizabeth Eastlake Eestimaad ja siinseid inimesi oma ajastu haritud Briti reisija positsioonilt: eelarvamuslikult ja üleolevalt, kohati moraliseerivalt ja patroneerivalt, ent samal ajal siiski heatahtlikult ning mõista püüdes. Tema sõnul lõid ja kinnistasid sellised 19. sajandi reisikirjad paratamatult traditsiooni, eelarvamusi ja stereotüüpe, kuid Adamson ei pea tõenäoliseks, et need mõjutaksid otseselt tänapäeva lääne arusaama Eestist. „Elame ajastul, kus minevikku ja traditsioone unustatakse aina kiirenevas tempos ning igasugune kultuuriline järjepidevus on hukas,“ märgib Adamson. „Eelkõige loeb nüüd massi – valija, tarbija ja muu säärase – hetkemeeleolu; massi, kes pole sellistest reisikirjadest kunagi midagi teadnud, ei huvitu neist ega hakkagi kunagi huvituma.“

Aga miks maksaks leedi Eastlake’i tähelepanekuid lugeda? Esmajoones ajaloohuvist: Eastlake pole vaid vana aja reisikirjanik, vaid peegel, kust paistab, kuidas lääs õppis Eestit nägema. Ja teiseks: raamat on meisterlikult kirjutatud, Eastlake’i stiil on terav, kujundlik, vaimukas ja detailirohke. Siin tuleb meelde anekdoot: eestlane ei mõtle elevanti vaadates mitte „mis loom see on?“, vaid „huvitav, mida elevant minust arvab?“. Mõnes mõttes Eastlake ongi kahe sajandi tagune elevant, kes eestlasele ütleb, mis tast arvab. Kui tollane eestlane oleks küsinud. Aga eks need küsimused tekkisid juba eestlaste rahvusliku ärkamisega, kui eestlane hakkas otsima oma kohta Euroopas ja seda mõtestama. 

/.../