https://forte.delfi.ee/artikkel/120588892/inglise-leedi-seiklused-eestimaal-lihula-oli-jalestusvaarne-urgas-keila-joa-aga-paradiis
Leedi Eastlake'i poolt ülesjoonistatud rahvariietes Eesti tüdruk.
Kumari Vaimu poolt ülespildistatud rahvariietes Eesti mees
FOTO: British Library| Wikimedia Commons // Meestemoemuuseum / ELFH
/.../ vahelduseks saadi ka pideval palumisel naabermõisast noormees poseerima. Kuigi algul oli modell väga tagasihoidlik, siis järgemööda julgust saades oli ta juba väärt jäädvustamist. Läbi õnnetuse ja ebausu aga sattus ta hiljem kiusu ohvriks teiste seas, sest inglise nõid olevat ta hinge pannud pildi sisse kinni ning selle ära varastanud. Pruudist jäi ka nii ilma. /.../
FOTO: British Library| Wikimedia Commons // Meestemoemuuseum / ELFH
/.../ vahelduseks saadi ka pideval palumisel naabermõisast noormees poseerima. Kuigi algul oli modell väga tagasihoidlik, siis järgemööda julgust saades oli ta juba väärt jäädvustamist. Läbi õnnetuse ja ebausu aga sattus ta hiljem kiusu ohvriks teiste seas, sest inglise nõid olevat ta hinge pannud pildi sisse kinni ning selle ära varastanud. Pruudist jäi ka nii ilma. /.../
#EndelLepp #KirjadUnustuseÕhtukaldalt #MartinTeeSuviKirblas #ElizabethEastlake #KirjadLäänermereKallastelt #KumariImedemaa #EndelLeppFashionHouse #Meestemoemuuseum #TeedeniAed #GardenKirbla #ErioperatsioonWegebau #StrukturaalneKorruptsioon #Aluspüksipäkapikud #TheSilenceOfOthers #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #NoliMeTangere #GentlemensFloralCabinet #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #MEEZ072026
Delfi/forte/AJALUGU_ 07.06.2026, 00:03
https://forte.delfi.ee/artikkel/120588892/inglise-leedi-seiklused-eestimaal-lihula-oli-jalestusvaarne-urgas-keila-joa-aga-paradiis
Inglise leedi seiklused Eestimaal: Lihula oli jälestusväärne urgas, Keila-Joa aga paradiis
Taavi Minnik/.../
Mõnes mõttes Eastlake ongi kahe sajandi tagune elevant, kes eestlasele ütleb, mis tast arvab. Kui tollane eestlane oleks küsinud. Aga eks need küsimused tekkisid juba eestlaste rahvusliku ärkamisega, kui eestlane hakkas otsima oma kohta Euroopas ja seda mõtestama.
Marie Helen Matsina
„Kõigist rõõmudest ja luksuslikest naudinguist, mida uue ajastu rahupõlv endaga kaasa on toonud, on vaid reisimise rõõmud need, mida maailmas niivõrd ihatakse, taga aetakse ja mida liialdusteni nauditakse.“
Mis võlu võis küll ilmneda Eestimaast kultuuri ja kunstiajaloo teadmistega immutatud, kõrgharitud inglise daamile? Alles paarkümmend aastat tagasi pärisorjusest vabanenud maa täis baltisakslastest mõisnikke ning Peterburist kohale sõitnud suvitajaid pakub omaette intriigi, mida Londonis nii lihtsalt ei satu nägema. Läbi 25 reisikirja võtab Leedi Elizabeth Eastlake ette kohaliku elu uurimise, täheldamise ning seab kriitika alla mitu seltskondlikku kommet, mis ei kõlbaks tema inglasliku meele järgi mitte kuhugi. Kuid ilmselgelt ei toonud teda 1838. aastal Eestisse mitte sügav tung vaadelda Baltimaade eluviisi, vaid noorem õde, kes oli ennast juba sisse seadnud pereellu, majandades mõisa maal ja Revalis uhket majapidamist. Enne selle kõige nautimist pidi Eastlake aga kannatama oma sorti kirevat seltskonda ning seiku laevareisil Peterburi (mis sisaldas surnud hobust, lärmakaid ja vulgaarseid prantslasi Taanis ning Vene tolli iial muutumatuid rõõme).
Peterburi jõudes kadusid Taani võlud peast. Laeva külastas pikk rida tolliametnikke, kes leidsid oma suurimaks huviks seal olevat kapteni viinakarahvinid ja mitte sugugi laeva elanike kohvrite sisu. Inglaste suureks pahameeleks said varem Kronborgis kohatud prantslased oma seltskonnaga tollist läbi mitu päeva enne neid, tekitades suurt ebavõrdsuse tunnet reisikaaslastes. Samasugust ebavõrdsust tunti ka kaldale pääsedes, kus pahaaimamatud reisijad võeti vaatluse alla koos nende maise varaga, mille peale Eastlake kommenteerib, et „nad (ametnikud) paistsid olevat läbinud kõige imetlusväärsema taskuvargakoolituse“. Kokkuvõttes ei olnud kogu kogemus mitte üldsegi erinev tänapäevast ning Eastlake nendib, et seega oleks riikidevaheliste heade suhete nimel mõistlik, et vältimatud protseduurid toimuksid kõikjal ühtviisi sõbralikult, viisakalt ja arukalt, mis vast tooks positiivsemat nooti olukorda.
„Õigupoolest mõistsid nad meist paremini, kui kiire teineteisemõistmine valitseb Vene rubla ja Vene õiguse vahel ehk kuidas esimene alati viimasest lahti ütleb.“ – Eastlake prantslaste ja venelaste tehingute kohta tollis.
Siiski pärast kõiki neid sekeldusi võid eeldada meeldivamat vabadust ja kogemust linna peal, kuid valdavalt jäi Peterburi külmaks ja veidraks linnaks veel eriskummalisemate kodanikega. Kohaliku aadliku juures ööbides pakuti Eastlake’ile kaaslaseks ja kaitseks sõdur, kellele ei tohtinud isegi pakkuda istet puhkamiseks: „vene sõdur on nagu tema hobunegi – seismine ja lamamine on tema ainukesed puhkeasendid“. Katedraalide ning muude arhitektuuriliste vaatamisväärsuste grandioossus jäi alla üleüldisele ümbritsevale halvale maitsele, mis inglaslikule maitsele oli banaalselt ülepakutud. Ka Ermitaaž võeti vastu üpriski neutraalselt, rohkem pakkusid huvi jälestusväärsed augud ümbritsevates teedes, kuhu kommentaaride järgi võis pisike tsareevitš ise ka sisse ära kaduda.
„[- - -] jätkasime Vassili saarel asuva Kunstiakadeemiaga. See on üks väliselt uhke hoonekompleks, mis võtab enda alla kümme korda rohkem ruumi, kui Inglismaal oleks samalaadsele asutusele ette nähtud, aga on ka kümme korda kauem remontimata ja kümme korda kasimatum.“
Uue aasta algul, naastes Venemaale koos lähenevate talvekülmadega, valitses südames õest lahkumise kurbus, mida duubeldas Eastlake kui „topelt-sügis“. Jaanuar algas suure jumalateenistusega, mis valdavalt oli kõrgklassi rikkuse näitamiseks, kuid ei puudunud ka omamoodi koomiline võlu: „Teenistuse viisid läbi metropoliit ja kaks kõrgete võlurimütside ja kaunite salapäraste rõivastega aukandjat, kes nägid välja nagu Isise preestrid või mis tahes vaimuliku väärikuse kehastused teatrilaval.“
Keiser ei vajanud sissejuhatust. Autori silmis ainsa mehena väärt pikemat mainimist ja kirjeldust peale imekaunite daamide. Rahvaski kirjeldas teda kui „le plus bel homme qu’on puisse s’imaginer“ ehk kõige ilusam mees, keda võib ette kujutada. Kuigi riietuses lihtsamast lihtsam, siis siiski kõige esinduslikum. Tema moraalsus on vene maailma uhkuseks, tujud kohustuseks ning sõnad seaduseks. Isiksus oli tal parimates aastates, täie tervise juures suur mehemürakas, kõik kehaosad sümmeetriat taga ajamas. Ühiskond toimis tema valitsejate järgi: „Tema ja ta abikaasa võivad vastavalt tujule või meelelaadile seada normiks mõõdukuse või pillamise, tõsta au sisse moraalsuse või frivoolsuse.“ Ainuke lõbu nende külmade talveilmadega oli seltskonnaelu nautimine peale muude ringkäikude tegemise, kuid omad vead ei puudunud sellel ka. Frivoolsed ja vabameelsed maskiballid olid keisri poolt populariseeritud. Abielunaistel oli võimalik suhelda kellega tahes soovisid (vabadus, mis tekkis alles pärast abiellumist) ning enamik püüdlesid keisri tähelepanu keskpunkti saamise nimel. Enamasti olid vestlused omakasupüüdlikud: kes suutis hoida keisri intriigi piisavalt kaua, sai ka autasustatud või oma soovide täitumisele lähemale. Abielunaised siiski kukkusid täielikult läbi vääriliste vestluspartneritena. Kui välismaal on kirjandus ja haridus moeküsimused, siis vene naised vastupidi justkui moe pärast varjavad oma haritust ja suudavad vaid pinnapealselt humooritseda. Pettumuse valmistasid nii peorahvas kui ka vestlused. Vene keele grammatikast mõtiskledes tuleb välja inglaste rahvusliku uhkuse riivamist: seos sõnapaariga „tõeline džentelmen“ on pigem pinnapealne, näidates väliseid privileege, mitte sisemisi väärtusi. Võõrale tundub selline isik „tühikargajana, kes on iseenesestmõistetavalt rikas, kaldub eelarvamustesse ja ülbusse...“. Selline karikatuur loob väärpildi inglaslikust väljapeetusest ning aust, mida õilis hing hoiab kõrgel.
„[- - -] säilib tema siiras imetlus kõige vastu, mis on Venemaale loomuomane, sügav huvi tema käekäigu vastu, usk tema tulevikku, kuid samal ajal ka vastumeelne veendumus, et tänasel päeval on Venemaa riik, kus õppinud mees aega raiskab, patrioodi murrab murekoorem ning kelm jõuab haljale otsale.“
„Me oleme niivõrd oma harjumuste orjad, et kipume võõra maa elukorraldust hindama liiga karmilt, kui oleme seal viibinud vaid mõne kuu, ja liiga heakskiitvalt, kui oleme seda teinud sama palju aastaid.“
Dissonants algas juba hommikusöögilauast, arusaamatult vastupidi toimis mõisas kõik elu.
„Hommikueinet siin söögikorraks ei peeta ja sellele ei osutata pooltki seda au, mis meie juures kombeks: kes sööb seistes, kes suitsetades, ning lapsed tormavad oma butterbrot’i-viilu mugima mõnda orva või samba jalamile toretsevas saalis; või nositakse ühest kohast teise uidates, mida Inglismaa vaipadel peetaks ei rohkem ega vähem kui riigireetmiseks.“
Kuigi toidud ei olnud üdini võõrapärased (verikäkk, marineeritud kala ja uhked praed), siis algne kriitika tundmatu vastu on alati üle päris tunnete, mis alles hiljem kasvavad välja familiaarsest rõõmust. Rukkileiva tähtsust ja osakaalu toidukordade juures ei tohi alahinnata, see on suur osa nii mõisarahva kui ka talupoegade elust. Talve alguses söövad talupojad korralikku rukkileiba, kuid varude otsasaamise korral segatakse jahu õlgedega segamini, lõpuks on see rohkem õle- kui rukkipäts. Polnud ebatavaline, et mõnel juhul läksid need pätsid tõrvikuna põlema. Treenitud arstid ning kirurgid ei ole usaldusväärsed talupoegadele, vaid kohalik posija ravib haiguseid paksu leivakääruga. Pikkade küüntega riste ja muid märke sisse kraapides sai leiva pind küünemusta ja vagudega kaetud ja selle sõi haige siis pühalikult ka ära. Eastlake ei oska kommenteerida, kas sööja sai hiljem oma tõvest lahti.
Mõisa perenaise tähtsus tulenes tema Wirtschafti ehk majapidamise edukusest. Mida lihtsameelsem, seda parem perenaine. Veidi tagurpidine mõtteviis, sest annab tunde, nagu haritud ja õpetatud pead ei oskaks praktiliselt oma ülesannete üle mõelda. Naiste haridus ei olnud au sees, vaid pigem sahvri täitumus, ning uute linade mustrite valimisel tuli perenaise tõeline väärtus välja. Volksstube ehk rahvatuba oli alama astme teenijatele kogunemiseks ja söömiseks mõeldud koht, kus alatihti võis leida noori linalakseid taluneiusid ketramas. Nemad said ka autori jaoks palavalt armastatud joonistusobjektideks, kuid vahelduseks saadi ka pideval palumisel naabermõisast noormees poseerima. Kuigi algul oli modell väga tagasihoidlik, siis järgemööda julgust saades oli ta juba väärt jäädvustamist. Läbi õnnetuse ja ebausu aga sattus ta hiljem kiusu ohvriks teiste seas, sest inglise nõid olevat ta hinge pannud pildi sisse kinni ning selle ära varastanud. Pruudist jäi ka nii ilma.
Kommentaarid
Postita kommentaar