ELU NAGU FILMIS: VÄIKE NAINE JA HIIDLÕUEND EHK MERIKE ESTNA TEEB SEDA, MIDA TEISED EI JULGE _ POSTIMEES/SUUR LUGU 24.07.2026
/.../ «Kui pintsleid pesema tulen, siis ikka pöördutakse minu poole, et ma kirjeldaksin, mida täpselt sellel maalil näha tahan. Või et kas värviplekkidega kahhelpõrand oli siin võimlas enne või on osa teosest? Ütlen, et see kõik on üks tervik. 25 000 kahhelkivi.» /.../
#VeniceBiennale #VaimInVenice #TheHouseOfPlaybunny #SolvunudSibulad #Armandonia #ErioperatsioonWegebau #MartinTeeSuviKirblas #WhoTheFuckIsMartinTee #KumariVaim #EndelLeppFashionHouse #MuzanE #KülaooperArmandonia #MeMoMu #NahaJaKarvadega #CatchAndKill #KumariImedemaa #TheGardenOfMensFashionDelights #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheKirblaMethod #MEEZ072026
https://kultuur.postimees.ee/8513601/elu-nagu-filmis-vaike-naine-ja-hiidlouend-ehk-merike-estna-teeb-seda-mida-teised-ei-julge Elu nagu filmis: väike naine ja hiidlõuend ehk Merike Estna teeb seda, mida teised ei julge
Eesti paviljonis juhtub midagi, mida biennaalil peaaegu kunagi ei näe.
Teised tõid valmis teosed. Eesti tõi kunstniku.
Veneetsia biennaalil sünnib Eesti paviljonis hiiglaslik maal, mis jutustab emadusest. Merike Estna maalib kuude kaupa publiku silme all autoportreed ajast, mil ta ootas last, muutes loomeprotsessi ise kunstiteoseks. Kui teised riigid toovad Veneetsiasse valmis teosed, pakub Eesti võimalust jälgida kunsti sündi. Kui kaugele on Merike Estna vähem kui kolme kuuga jõudnud?
Enamik Veneetsias käinud on seal olles mõelnud ilmselt sellele, et tolles maailma ühes eripärasemas linnas kulgedes ollakse otsekui filmis.
Vesi lööb vastu sajanditevanuseid kivitreppe, kitsastel kanalitel siuglevad gondlid, tänavate-sildade rägastikus seigeldes tundub, et veel üks pööre ja kohe ollakse silmitsi mõne veelgi enneolematuma vaate või elamusega.
Iga kahe aasta järel toimuv maailma suurim kunstinäitus Veneetsia biennaal pakub erilisi elamusi üle kogu linna ja seda muidugi ohtralt, kohati liigagi palju, sest sadade kunstnike loomingut vaadates aju selgelt väsib ning ümberringi hargnev kunstifilm muutub ühel hetkel suureks taustal kulgevate massistseenide jadaks. Ent kunstihuviline on järjekindel – kusagil peab ikka veel olema midagi täiesti meeliülendavat.
Võimalus näha kunstniku tööd
Ma ei tea, kas seekordsel biennaalil Eesti paviljoni astudes tabab kõiki kohe arusaam, et siin, suures vaikses ruumis toimub midagi kogu biennaaligi lõikes täiesti erilist, millest sotti saamiseks tuleb aeg maha võtta ja seda kogeda. Kuid olen kindel, et need, kes süvenevad, saavad just meie paviljonist ühe suurnäituse filmilikuma kogemuse – võimaluse, mis enamasti kunsti puhul nägemata ja saamata jääb, võimaluse näha, kuidas reaalselt sünnib see, mida kunstnik teeb.
Ja filmi võttepaika meenutab meie paviljon ka – endine pühakoda, nüüd kogukonnakeskuse spordisaal, kus kogu biennaali aja maalib (kasvult) väike naiskunstnik, Merike Estna, kõrgetel redelitel, viksis mustas valge kaelusega kleidis (Lilli Jahilo looming) oma ilmatu suurt teost.
Oli ikkagi just see küsimus: kas praeguses tähelepanumajanduses, kus otsitakse elamust, naudingut, vastust, Instagrami sobiva pildi tegemise võimalust, kõike kohe ja kiiresti, suudab meie «aeglane» lahenemine kunstituristide rahvahulki köita?
Äsja kogu biennaalile tiiru peale tehes – ja see oli imekombel ühe päevaga võimalik, kuna sel pühapäeval, juuli esimesel poolel, kui Veneetsiasse jõudsin, oli kunstipublikut seal mitte lihtsalt hõredalt, vaid väljapanekuid sai sageli vaadata vaid üksi saalides olles –, on vastus esialgsele kahtlusele selge: me tõepoolest eristume üldpildist vägagi.
Estna toimetamine biennaalil seesugust massiivset tähelepanu nagu Holzingeri radikaalne hoiatus maailmale küll ehk saanud ei ole, aga kahte paviljoni seob see, et need on praktiliselt ainsad, kus reaalsed inimesed reaalselt publiku ees reaalselt kohapeal mingit reaalset elamust, teost loovad. Eestlastena oleme ehk oma asjast teada andes liiga tagasihoidlikud.
Ning selliseid biennaali tohutu kunstiplahvatuse ja (enamasti) seda vaatava rahvamassi keskelt põgenemise võimalusi otsitakse. Selle kinnituseks on näiteks kunstinäitusel osaleva Vatikani paviljon, mis on populaarne just seetõttu, et pakub meditatiivset kogemust ja rahu.
Minu kui eestlase uhkus sai biennaalil jalutades, sealsel inimtühjal pühapäeval, lausa kolm korda toonikut. Nähes mu õlal olevat Eesti paviljoni kotti, tuldi ütlema, et meie riik on biennaalil nähtav väga teistmoodi, kuna saab huvi korral kas või tunde vaadata, kuidas kunstnik töötab. Üks Veneetsias elav kunstnik, kellega vestlesin, ütles, et ta käib meie paviljonis lausa igal nädalal korra, et näha, kuidas hiidmaal üha selgemaid kontuure võtab.
Aga astume nüüd siis juba konkreetsemalt Eesti paviljoni sisse. Ruum on ise 26 meetrit korda 9 meetrit. Põrand kaetud kahhelkividega, kus on samuti näha maalingud. Üks sein on praktiliselt suurte lõuendite, moodulite päralt. Neid on kokku 22 ja üheskoos moodustavad need maali, mis on 22 meetrit pikk ja 6 meetrit kõrge. Iga moodul on 2 x 3 meetrit.
Looming sünnib kohapeal
Merike Estna tuleb ka ise redelilt korraks alla. «Valmis veel midagi pole. Taustad on küll paigas. Natukene hakkab looma ka üldkompositsioon ja olen alustanud suuremate figuuride tegemist,» ütleb ta.
«Esimese kuu töötasin arvutis kavandiga. Ma tahtsin, et seegi sünniks siin kohapeal, mitte ma ei tuleks valmis plaaniga ja hakkaks seda teostama. Nüüd on kavand valmis ja püüan seda lõuendile panna.»
Estna sõnul peaks sel hiidpannool olema lõpuks tema enda väga monumentaalne autoportree ajast, kui ta ootas last.
«Kõht seal paistab,» viitab ta ühele lõuendile. «Taevas kui kõht ja keha kui maastik. Siin on ka visandid minu kahest lapsest. Selline emadusstseen. Ja värve on palju,» räägib ta. «Ühelt lõuendilt läheb teema edasi teisele, iga maal saab omaette edasi elada, aga koos olles moodustavad nad ühe võimsa terviku.»
Kunstnik räägib, et biennaali ajal on tal välja kujunenud oma rutiin. «Ma tulen kas natuke enne või tavaliselt selleks, kui paviljon avatakse ja hakkan tasapisi tööle. Käin vahepeal lõunat söömas. Ja maalin siis kiht-kihilt, vahel lausa väikese pintsliga, sest pintsli suurusest ilmselgelt oleneb, milline jääb tõmme maalil,» räägib ta.
«Mulle on üldiselt sümpaatsed väga suured formaadid. Nii väga ootasin selle maali maalimist. Sest maalimine ise on väga huvitav tegevus. See on, ma arvan, mingi eriline energia. Ja see nauding, millega maalimist teha, see ikkagi kandub edasi päris hästi. Ma olen siin väga õnnelik olnud selle maalimise ajal.»
Kas see ei sega, et pidevalt peab tundma seljal publiku pilke? Estna ütleb, et töötab enamasti kõrvaklapid peas: «Algul kuulasin palju Pärti, nüüd Max Richterit ja enamasti vaatajad lausa ununevad.»
«Kui pintsleid pesema tulen, siis ikka pöördutakse minu poole, et ma kirjeldaksin, mida täpselt sellel maalil näha tahan. Või et kas värviplekkidega kahhelpõrand oli siin võimlas enne või on osa teosest? Ütlen, et see kõik on üks tervik. 25 000 kahhelkivi.»
Eesti paviljoni juht Veneetsia biennaalil – või sealse tiitliga komissar – on Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juht Maria Arusoo. Uurin, kas selles labürindis, Veneetsias, leitakse meie ühe kõrvaltänava siseõuel olev paviljon ka üles?
«Leitakse. Jutt on levinud. Tavaliselt naiskunstnikud ehk nii suuri maale ei tee,» ütleb ta. «Ma arvan, et selles kunstniku kohalolus on ikkagi teatud võlu. Ja see on meile toonud väga head vaatajanumbrid, mitmed sajad päevas.»
Ent numbrite tagaajamisest olulisemaks peab Arusoo seda, et kunstipublik, kes tuleb, jääb tihti meie ateljeesse päris pikaks ajaks.
Kunstnikule meeldib publiku ees maalida
«Merike Estna looming on kihiline, seda peab pikemalt vaatama, ja mis kihte ta just praegu lisab. See, et sa tuled siia valge lõuendiga ja alles siin alustad, on päris julge ja radikaalne žest. Ma arvan, et see on väga hästi toiminud. Sest minul oli korraldajana hirm, kuidas see teatraalne akt välja tuleb. Et Merike etendab siin iseennast. Merike siin ise aga naljaga ütles, et tal on pigem hirm selle pärast, mida ta stuudios üksinda tegema hakkab, sest on siin avastanud, et talle väga meeldib teiste ees maalida.»
Lõplikult peaks Estna maal Eesti paviljonis, seekordse pealkirjaga «Lekkiva taeva maja», valmima oktoobri alguseks. Pärast biennaali on plaan terve suurteos välja panna sügisel taasavatavas Tallinna Kunstihoones Vabaduse väljakul.
Kuid Veneetsia muljete juurde veel üks detail. Palju on räägitud Venemaa biennaalil osalemise teemal.
Häiriv oli see, et Venemaa saab tähelepanu, vaatamata rohketele kinnitustele, et neid kohal ei ole ja et paviljon oli avatud vaid biennaali eelavamise ajal.
Nüüd on nende alaline paviljon põhimõtteliselt küll kinni, aga selle uksed on lahti. Uste taga oleval läbipaistval elektronekraanil jooksevad pildid ja väljas on QR-koodid ning netiaadressid, kust Venemaa väljapanekut vaadata saab.
Et avatud uste juures on ka lärmakalt tähelepanu tõmbavad helitausta sülitavad kõlarid, oli uudistajaid üsna arvukalt nagu ka Vene QR-koodide järgi nende kunstiterritooriumile sisenejaid.
Seega ei saa väita, et neid mingil kujul kohal pole. Küllap seetõttu otsustas ka Euroopa Komisjon juuli keskel võtta tagasi biennaalile aastateks 2025–2028 määratud kahe miljoni euro suurune toetuse. Sest kõigile kunstinäituse korraldajate väidetele vaatamata, ei ole nad Moskvat biennaalilt täielikult minema saatnud.
Ent viimane mõte Veneetsiast lahkudes oli ikkagi see, et meie Eesti paviljoni nähtavust seal tuleks ja saaks tõsta, sest meil on, mida vaatama kutsuda. Nii et miks mitte, ebaeestlaslikult suurte punaste tähtedega plakatid välja: Eesti pakub maailmale elavat kunstielamust!
____________________________________________________
Veneetsia kunstibiennaal
9. mai – 22. november 2026 Veneetsias
Eestit esindab Merike Estna, kelle maali «Lekkiva taeva maja» valmimisele saab publik kohapeal kaasa elada.
Eesti paviljoni aadress: Calle S. Domenico 1285
Eesti paviljon avatud: mai–august T–P kell 11–19; september–november T–P kell 10–18
______________________________________________________________________________
Merike Estna (1980)
Elab ja töötab Tallinnas ja Mexicos.
Lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias maalikunsti eriala (BA, 2005) ja Londoni Ülikooli Goldsmiths College’i (MFA, 2009).
Hinnatud mitme Eesti kunstipreemiaga: Hansapanga stipendium (2004), Eduard Wiiralti stipendium (2005), Konrad Mäe stipendium (2014).
2017–2023 Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna dotsent.
2020–2022 üks kunstnikupalga saajatest.
__________________________________________________________________________
Skandaal Venemaa esindajaga
Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aastal mõistis Veneetsia biennaal sõja hukka ning keelas Kremliga seotud isikutel näitusel osalemise.
Tänavu märtsis teatati, et Venemaa osaleb taas Veneetsia biennaalil. Otsus tekitas kohe rahvusvahelist kriitikat. Üle 20 Euroopa riigi kutsus korraldajaid üles Venemaa osalemist keelama ning Ukraina palus biennaalil säilitada varasema põhimõttelise hoiaku.
Korraldajad jäid siiski oma otsuse juurde.
Itaalia kultuuriminister Alessandro Giuli boikoteeris 9. mail toimunud biennaali avamistseremooniat – esimest korda näituse ajaloos ei osalenud avamisel Itaalia kultuuriminister.
Juulis otsustas Euroopa Komisjon võtta tagasi Veneetsia biennaalile aastateks 2025–2028 määratud kahe miljoni euro suurune toetus pärast Venemaa paviljoni naasmist näitusele.
Kommentaarid
Postita kommentaar