UUENDATUD ⟩ VENEETSIA BIENNAALI PRESIDENT PEIDAB END PUSSY RIOTI EEST! POSTIMEES OTSE SÜNDMUSTE KEERISES _ POSTIMEES 7.MAI 2026
#PussyRiot #NadjaTolokonnikova #PietrangeloButtafuoco #VeniceBiennale #Playbunny #KumariVaim #MaitVigriste #OperaKyrbla #EndelLeppFashionHouse #MuzanE #VisitKyrbla #KülaooperArmandonia #MeMoMu #NahaJaKarvadega #WhoTheFuckIsMartinTee #CatchAndKill #KumariImedemaa #TheGardenOfMensFashionDelights #Aluspüksipäkapikud #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #MEEZ072026
Kuidas Postimees õigel ajal õigesse kohta sattus? Pussy Riot andis oma Instagramis teada, kus toimub neljapäeval protest. San Marco väljakust vaid mõned sammud eemal asub Veneetsia biennaali kontor ja selle lähedal asuval väljakul toimuski kogunemine.
Et olen õiges kohas, näitas seegi, et kitsastele tänavatele oli kogunenud täisvarustuses politseinikke. Väljakul oli rahvast metsikult, enamik ajakirjanikud, kel kaamera ja pastakas ootevalmis. Väljaku keskel püüdsid tähelepanu kaks värvikat transvestiiti. Kui kümmekond minutit midagi ei olnud juhtunud, siis tundsin, et pean külastama kohta, kus kuningas jala käib.
Eraldusin seltskonnast. Ühel väikesel tänaval märkasin aga nagu midagi roosat – Pussy Rioti peakatted on ju roosad. Sammusin sinna. Selgus, et Pussy Rioti juht Nadja Tolokonnikova on Veneetsia biennaali peakorteri ukse taga ja püüab tulutult sinna sisse pääseda.
Tänavat, kuhu olin just sisse keeranud, piirasid mõni minut pärast seda politseinikud ja mitte keegi teine ei pääsenud enam Nadja Tolokonnikova aktsioonile ligi. Kusjuures see oli ummiktänav, sest teises otsas asub laguun – nii et aktivistide liikumist oli Itaalia korravalvuritel väga lihtne takistada.
Vahetult enne seda, kui Tolokonnikovale lubati biennaali presidendiga kohtumist, nõrgendati tänaval kontrolli ja protestijad pääsesid liikuma.
Venekeelse intervjuu andis Tolokonnikova ühele Ukraina väljaandele, kes võttis naisega ühendust telefonitsi, helistades ühele Pussy Rioti liikmele. Seega oli Postimees ainus meediaväljaanne Veneetsia biennaali peakorteri ukse taga, kel õnnestus jäädvustada Pussy Rioti liikmete neljapäevast aktsiooni.
Nadja Tolokonnikova püüdis Veneetsia biennaali presidendiga kohtuda, kuid juhti polnud kohal.
Pussy Riot süüdistas biennaali, et lubas Venemaal osaleda, ja Buttafuoco sidemete pärast Putiniga.
Aktivistid lubasid jätkata Ukraina toetuseks ja Venemaa osalemise vastu mõeldud aktsioone, kuni sõda kestab.
Pussy Rioti juht Nadja Tolokonnikova püüdis neljapäeval pea tund aega saada sisse Veneetsia biennaali peakorterisse. Kuna politsei blokeeris teiste aktivistide liikumistee, toetasid Nadjat vaid mõned üksikud mõttekaaslased. Postimees oli aga kohal!
Lõpuks otsustas biennaali juht Nadja Tolokonnikovaga kohtuda ning praegu toimub kinniste uste taga Pietrangelo Buttafuoco ja Nadja Tolokonnikova kohtumine. Nüüdseks on teisedki Pussy Rioti aktivistid saanud tõkestatud tänavatelt liikuma ja on kogunenud ootama, mis sõnumiga ruumist väljutakse.
Rahvahulgal soovitati loosungeid praegu mitte hüüda, pigem koguda jõudu ja oodata õiget hetke. Seda soovitust võeti kuulda, sest see tuli omalt inimeselt.
Kui Pussy Riot juht Nadja Tolokonnikova saabub lubatud kohtumiselt Pietrangelo Buttafuocoga, siis selgub, et ei Veneetsia biennaali juhti ega ühtegi teist otsustaval kohal olevat vastutajat polnud majas. Tolokonnikova ütles, et temaga rääkinud naine oli väitnud, et mitte ühelgi inimesel Veneetsia biennaali kontoris pole Buttafuoco telefoninumbrit, seega talle helistada ei saanud.
«Ainult Putinil on ta number,» teatas Pussy Rioti juht kogunenud rahvahulgale sarkastiliselt. Lisaks olevat Buttafuoco very-very busy, nagu olevat Tolonnikovale öeldud. «Busy with -----,» kõlas rahvahulgast hüüe, mis kasutas nilbel viisil biennaali presidendi perekonnanime.
Talle pakuti võimalust kirjutada meil, aga seda ta oli juba varem niigi teinud. Mistõttu kirjutas Tolokonnikova nüüd paberile Pietrangelo Buttafuocole kirja, kus rõhutas, et kui biennaali korraldajad soovivad näidata kunsti, mida päriselt Venemaal tehakse, siis nad saavad anda infot, sest see, mida Venemaa paviljonis praegu eksponeeritakse, on vale ja lubamatu.
Kohale tulnud ajakirjanikele pani Tolokonnikova aga südamele, et nad tegeleksid Veneetsia biennaali juhi ja Putini sidemete uurimisega. «Meie oleme kunstnikud,» põhjendas Tolokonnikova, miks nad ise seda ei saa teha.
K: Teie aktsiooni künnisel saatis Euroopa Liidu julgeolekuvolinik biennaali organiseerijatele teise kirja, küsides «Miks ikkagi lubati Vene kunstnikel osaleda?». Anti 30 päeva argumentide esitamiseks, miks anti ikkagi luba Vene paviljon avada. Muidu lubati lõpetada finantseering kahe euro miljoni ulatuses. Mis te arvate, kas biennaalil õnnestub leida need põhjendused?
V: Ilmselt õnnestub. Kuulge, see võitlus on väga keeruline. Veneetsia biennaali insider’id ütlesid, et see on võimatu. Mulle tundub, et jätkuvalt on meie ülesanne teha võimatu võimalikuks. Liikumises Venemaa lubamise vastu biennaalile on väga palju liitlasi – Euroopa Parlament ja Euroopa Nõukogu ja teised. Kui mitte sel aastal, siis ma arvan, et 2028. aastal õnnestub see ikkagi! Ma pole praegu Venemaal.
K: Teie pressiteates seisab, tsiteerin: «Antastassia Kornieva, rahvusvaheliste sanktsioonide all olev RosTeh-i juhi asetäitja leidis nõelasilma, mis võimaldas Venemaal osaleda.» Milles see nõelasilm seisneb, kas võite öelda?
V: Ausalt öeldes on mul teile, ajakirjanike kogukonnale, suur palve: me oleme kunstnikud, mitte ajakirjanikud. Loodan, et teete tõsise töö, selgitamaks, milline side on biennaali juhil Venemaa võimudega. Mina toetun ajakirjanduslikule uurimisele, mis tehti mõni nädal tagasi.
Biennaali esindaja rääkis otse: «Ma aitan teil Euroopa sanktsioonidest mööda minna.» Ta mõtles välja nõelasilma, et nad näitavad oma laulu ja tantsu 5.–8. maini. Seadustest tuleks nagu välja, et tegu pole avaliku üritusega – see on avatud vaid teatud tingimustel ajakirjanikele ja kunstnikkonnale. 9. mail pannakse kogu see pood kinni. Aga seda, mida nad praegu salvestavad, näidatakse paviljonis, mis on avalikkusele küll suletud, aga akende kaudu kõik inimesed näevad.
Tõlkis Teet Korsten
«Me oleme siin selleks, et biennaali presidendiga rääkida. Olen temaga mitme kanali vahendusel proovinud ühendust saada. Ma olen NK ja olen kunstnik. Ma tahan presidendile rääkida, mida tähendab olla kunstnik praegusel Venemaal. See on südantlõhestav,» rääkis Tolokonnikova ajakirjanikele. «Minu pereliikmeid on mürgitatud. Minu lapse isa mürgitati 2018. aastal kunsti tegemise eest. Hiljem mürgitati mu sõpra Aleksei Navalnõid, kes on Pussy Riotit toetanud. Hiljem, kui ta Venemaale tagasi pöördus, pandi ta karistuskolooniasse ja piinati surnuks. Ma olen sellele režiimile nii palju sõpru kaotanud. Neid on pekstud, mürgitatud ja tapetud ainult selle pärast, et nad oma kunsti tegid.»
Kõlasid hüüded «Putin – huilo!» ja «Avage uksed!» Uksed jäid suletuks.
Aktsioone Veneetsias Ukraina toetuseks lubas Tolokonnikova koos teiste aktivistidega korraldada seni, kuni kestab Ukraina sõda ja Putini lähikondlastel lubatakse biennaalil osaleda. Ta oli üsna veendunud, et juba kahe aasta pärast on olukord teine, sest Venemaa osalemise suurnäitusel on hukka mõistnud nii kunstiüldsus, eri riigid kui ka Euroopa Liit.
Kui Tolokonnikova väljus pettekohtumiselt Buttafuocoga, polnud ta liialt pettunud, sest, nagu ta varem suletud ukse taga oli öelnud, «Olukord on stabiilne, me oleme harjunud meie ees kinni olevate ustega».
San Marco väljaku lähedal asunud peakorterist suundus Tolokonnikova koos Pussy Rioti teiste aktivistidega läbi linna, loomulikult maske kandes, et – tõmmata tähelepanu näitustele. Ta lubas, et tõenäoliselt korraldavad nad veel täna meeleavalduse ka Venemaa paviljoni ees.
Politsei piiras meedia ligipääsu
Kuidas Postimees õigel ajal õigesse kohta sattus? Pussy Riot andis oma Instagramis teada, kus toimub neljapäeval protest. San Marco väljakust vaid mõned sammud eemal asub Veneetsia biennaali kontor ja selle lähedal asuval väljakul toimuski kogunemine.
Et olen õiges kohas, näitas seegi, et kitsastele tänavatele oli kogunenud täisvarustuses politseinikke. Väljakul oli rahvast metsikult, enamik ajakirjanikud, kel kaamera ja pastakas ootevalmis. Väljaku keskel püüdsid tähelepanu kaks värvikat transvestiiti. Kui kümmekond minutit midagi ei olnud juhtunud, siis tundsin, et pean külastama kohta, kus kuningas jala käib.
Eraldusin seltskonnast. Ühel väikesel tänaval märkasin aga nagu midagi roosat – Pussy Rioti peakatted on ju roosad. Sammusin sinna. Selgus, et Pussy Rioti juht Nadja Tolokonnikova on Veneetsia biennaali peakorteri ukse taga ja püüab tulutult sinna sisse pääseda.
Tänavat, kuhu olin just sisse keeranud, piirasid mõni minut pärast seda politseinikud ja mitte keegi teine ei pääsenud enam Nadja Tolokonnikova aktsioonile ligi. Kusjuures see oli ummiktänav, sest teises otsas asub laguun – nii et aktivistide liikumist oli Itaalia korravalvuritel väga lihtne takistada.
Vahetult enne seda, kui Tolokonnikovale lubati biennaali presidendiga kohtumist, nõrgendati tänaval kontrolli ja protestijad pääsesid liikuma.
Venekeelse intervjuu andis Tolokonnikova ühele Ukraina väljaandele, kes võttis naisega ühendust telefonitsi, helistades ühele Pussy Rioti liikmele. Seega oli Postimees ainus meediaväljaanne Veneetsia biennaali peakorteri ukse taga, kel õnnestus jäädvustada Pussy Rioti liikmete neljapäevast aktsiooni.
Pussy Rioti juht Nadja Tolokonnikova püüdis neljapäeval pea tund aega saada sisse Veneetsia biennaali peakorterisse. Kuna politsei blokeeris teiste aktivistide liikumistee, toetasid Nadjat vaid mõned üksikud mõttekaaslased. Postimees oli aga kohal!
/.../
Kui Pussy Riot juht Nadja Tolokonnikova saabub lubatud kohtumiselt Pietrangelo Buttafuocoga, siis selgub, et ei Veneetsia biennaali juhti ega ühtegi teist otsustaval kohal olevat vastutajat polnud majas. Tolokonnikova ütles, et temaga rääkinud naine oli väitnud, et mitte ühelgi inimesel Veneetsia biennaali kontoris pole Buttafuoco telefoninumbrit, seega talle helistada ei saanud.
/.../
Kui Tolokonnikova väljus pettekohtumiselt Buttafuocoga, polnud ta liialt pettunud, sest, nagu ta varem suletud ukse taga oli öelnud, «Olukord on stabiilne, me oleme harjunud meie ees kinni olevate ustega».
/.../
Politsei piiras meedia ligipääsu
Kuidas Postimees õigel ajal õigesse kohta sattus? Pussy Riot andis oma Instagramis teada, kus toimub neljapäeval protest. San Marco väljakust vaid mõned sammud eemal asub Veneetsia biennaali kontor ja selle lähedal asuval väljakul toimuski kogunemine.
Et olen õiges kohas, näitas seegi, et kitsastele tänavatele oli kogunenud täisvarustuses politseinikke. Väljakul oli rahvast metsikult, enamik ajakirjanikud, kel kaamera ja pastakas ootevalmis. Väljaku keskel püüdsid tähelepanu kaks värvikat transvestiiti. Kui kümmekond minutit midagi ei olnud juhtunud, siis tundsin, et pean külastama kohta, kus kuningas jala käib.
Eraldusin seltskonnast. Ühel väikesel tänaval märkasin aga nagu midagi roosat – Pussy Rioti peakatted on ju roosad. Sammusin sinna. Selgus, et Pussy Rioti juht Nadja Tolokonnikova on Veneetsia biennaali peakorteri ukse taga ja püüab tulutult sinna sisse pääseda.
Vahetult enne seda, kui Tolokonnikovale lubati biennaali presidendiga kohtumist, nõrgendati tänaval kontrolli ja protestijad pääsesid liikuma.
Venekeelse intervjuu andis Tolokonnikova ühele Ukraina väljaandele, kes võttis naisega ühendust telefonitsi, helistades ühele Pussy Rioti liikmele. Seega oli Postimees ainus meediaväljaanne Veneetsia biennaali peakorteri ukse taga, kel õnnestus jäädvustada Pussy Rioti liikmete neljapäevast aktsiooni.
https://kultuur.postimees.ee/8466497/uuendatud-veneetsia-biennaali-president-peidab-end-pussy-rioti-eest-postimees-otse-sundmuste-keerises UUENDATUD ⟩ Veneetsia biennaali president peidab end Pussy Rioti eest! Postimees otse sündmuste keerises
Heili Sibrits
Pussy Riot süüdistas biennaali, et lubas Venemaal osaleda, ja Buttafuoco sidemete pärast Putiniga.
Aktivistid lubasid jätkata Ukraina toetuseks ja Venemaa osalemise vastu mõeldud aktsioone, kuni sõda kestab.
Pussy Rioti juht Nadja Tolokonnikova püüdis neljapäeval pea tund aega saada sisse Veneetsia biennaali peakorterisse. Kuna politsei blokeeris teiste aktivistide liikumistee, toetasid Nadjat vaid mõned üksikud mõttekaaslased. Postimees oli aga kohal!
Kohale tulnud ajakirjanikele pani Tolokonnikova aga südamele, et nad tegeleksid Veneetsia biennaali juhi ja Putini sidemete uurimisega. «Meie oleme kunstnikud,» põhjendas Tolokonnikova, miks nad ise seda ei saa teha.
____________________________________________________________________
K: Teie aktsiooni künnisel saatis Euroopa Liidu julgeolekuvolinik biennaali organiseerijatele teise kirja, küsides «Miks ikkagi lubati Vene kunstnikel osaleda?». Anti 30 päeva argumentide esitamiseks, miks anti ikkagi luba Vene paviljon avada. Muidu lubati lõpetada finantseering kahe euro miljoni ulatuses. Mis te arvate, kas biennaalil õnnestub leida need põhjendused?
V: Ilmselt õnnestub. Kuulge, see võitlus on väga keeruline. Veneetsia biennaali insider’id ütlesid, et see on võimatu. Mulle tundub, et jätkuvalt on meie ülesanne teha võimatu võimalikuks. Liikumises Venemaa lubamise vastu biennaalile on väga palju liitlasi – Euroopa Parlament ja Euroopa Nõukogu ja teised. Kui mitte sel aastal, siis ma arvan, et 2028. aastal õnnestub see ikkagi! Ma pole praegu Venemaal.
K: Teie pressiteates seisab, tsiteerin: «Antastassia Kornieva, rahvusvaheliste sanktsioonide all olev RosTeh-i juhi asetäitja leidis nõelasilma, mis võimaldas Venemaal osaleda.» Milles see nõelasilm seisneb, kas võite öelda?
V: Ausalt öeldes on mul teile, ajakirjanike kogukonnale, suur palve: me oleme kunstnikud, mitte ajakirjanikud. Loodan, et teete tõsise töö, selgitamaks, milline side on biennaali juhil Venemaa võimudega. Mina toetun ajakirjanduslikule uurimisele, mis tehti mõni nädal tagasi.
Biennaali esindaja rääkis otse: «Ma aitan teil Euroopa sanktsioonidest mööda minna.» Ta mõtles välja nõelasilma, et nad näitavad oma laulu ja tantsu 5.–8. maini. Seadustest tuleks nagu välja, et tegu pole avaliku üritusega – see on avatud vaid teatud tingimustel ajakirjanikele ja kunstnikkonnale. 9. mail pannakse kogu see pood kinni. Aga seda, mida nad praegu salvestavad, näidatakse paviljonis, mis on avalikkusele küll suletud, aga akende kaudu kõik inimesed näevad.
Tõlkis Teet Korsten
________________________________________________________________
«Me oleme siin selleks, et biennaali presidendiga rääkida. Olen temaga mitme kanali vahendusel proovinud ühendust saada. Ma olen NK ja olen kunstnik. Ma tahan presidendile rääkida, mida tähendab olla kunstnik praegusel Venemaal. See on südantlõhestav,» rääkis Tolokonnikova ajakirjanikele. «Minu pereliikmeid on mürgitatud. Minu lapse isa mürgitati 2018. aastal kunsti tegemise eest. Hiljem mürgitati mu sõpra Aleksei Navalnõid, kes on Pussy Riotit toetanud. Hiljem, kui ta Venemaale tagasi pöördus, pandi ta karistuskolooniasse ja piinati surnuks. Ma olen sellele režiimile nii palju sõpru kaotanud. Neid on pekstud, mürgitatud ja tapetud ainult selle pärast, et nad oma kunsti tegid.»
Kõlasid hüüded «Putin – huilo!» ja «Avage uksed!» Uksed jäid suletuks.
Aktsioone Veneetsias Ukraina toetuseks lubas Tolokonnikova koos teiste aktivistidega korraldada seni, kuni kestab Ukraina sõda ja Putini lähikondlastel lubatakse biennaalil osaleda. Ta oli üsna veendunud, et juba kahe aasta pärast on olukord teine, sest Venemaa osalemise suurnäitusel on hukka mõistnud nii kunstiüldsus, eri riigid kui ka Euroopa Liit.
San Marco väljaku lähedal asunud peakorterist suundus Tolokonnikova koos Pussy Rioti teiste aktivistidega läbi linna, loomulikult maske kandes, et – tõmmata tähelepanu näitustele. Ta lubas, et tõenäoliselt korraldavad nad veel täna meeleavalduse ka Venemaa paviljoni ees.
_______________________________________________
Politsei piiras meedia ligipääsu
Kuidas Postimees õigel ajal õigesse kohta sattus? Pussy Riot andis oma Instagramis teada, kus toimub neljapäeval protest. San Marco väljakust vaid mõned sammud eemal asub Veneetsia biennaali kontor ja selle lähedal asuval väljakul toimuski kogunemine.
Et olen õiges kohas, näitas seegi, et kitsastele tänavatele oli kogunenud täisvarustuses politseinikke. Väljakul oli rahvast metsikult, enamik ajakirjanikud, kel kaamera ja pastakas ootevalmis. Väljaku keskel püüdsid tähelepanu kaks värvikat transvestiiti. Kui kümmekond minutit midagi ei olnud juhtunud, siis tundsin, et pean külastama kohta, kus kuningas jala käib.
Eraldusin seltskonnast. Ühel väikesel tänaval märkasin aga nagu midagi roosat – Pussy Rioti peakatted on ju roosad. Sammusin sinna. Selgus, et Pussy Rioti juht Nadja Tolokonnikova on Veneetsia biennaali peakorteri ukse taga ja püüab tulutult sinna sisse pääseda.
Vahetult enne seda, kui Tolokonnikovale lubati biennaali presidendiga kohtumist, nõrgendati tänaval kontrolli ja protestijad pääsesid liikuma.
Venekeelse intervjuu andis Tolokonnikova ühele Ukraina väljaandele, kes võttis naisega ühendust telefonitsi, helistades ühele Pussy Rioti liikmele. Seega oli Postimees ainus meediaväljaanne Veneetsia biennaali peakorteri ukse taga, kel õnnestus jäädvustada Pussy Rioti liikmete neljapäevast aktsiooni.
Kommentaarid
Postita kommentaar