POSTIMEES VENEETSIAS ⟩ KUI SA OLED VENEETSIAS KOHAL, SIIS SA OLED OLULINE, SUL ON RAHA JA VÕIM! _ POSTIMEES 7.05.2026
Pussy Rioti eestvedamisel kogunesid aktivistid Veneetsia kunstibiennaalile Venemaa paviljoni ette, et protestida Venemaa osalemise vastu maailma suurimal kunstiüritusel. Foto: MARCO BERTORELLO / AFP / Scanpix // Kumari Vaim / PTK /ELFH Meedia
#VeniceBiennale #OperaKyrbla #EndelLeppFashionHouse #ErioperatsioonWegebau #MuzanE #VisitKyrbla #KülaooperArmandonia #MeMoMu #NahaJaKarvadega #WhoTheFuckIsMartinTee #WhoTheFuckIsKajaLotman #CatchAndKill #KumariImedemaa #TheGardenOfMensFashionDelights #Aluspüksipäkapikud #AppallingSilence #FearAndLoathingInArmandonia #ShadowWarfare #TeedeniAiaSalaarhiiv #GentlemensFloralCabinet #TheVendelFiles #PerversionOfJustice #TheKirblaMethod #MEEZ072026
Venemaa üritab oma paviljoni nn pehmet jõudu kasutades taas parketikõbulikuks saada, Pussy Riot protestib.
Festival on muutumas: uhketes palazzodes sõlmivad rikkad ja ülirikkad suuri kunstitehinguid.
Austria paviljon, kus osalevad ka eestlased, saab ülisuurt tähelepanu ja põhjustab ebamugavust.
Veneetsia biennaalil enam ei tehta nägu, nagu kunst eksisteeriks poliitikast eraldi. Samuti ei varjata, et just sellel maailmanäitusel liiguvad kunstis meeletud rahad. Laiale publikule laupäeval avaneval biennaalil toimuv vaidlus moraali, eetika ja põhimõtete üle määrab kultuuri väärtusruumi suuna lähemas tulevikus. Kes jääb peale?
Festival on muutumas: uhketes palazzodes sõlmivad rikkad ja ülirikkad suuri kunstitehinguid.
Austria paviljon, kus osalevad ka eestlased, saab ülisuurt tähelepanu ja põhjustab ebamugavust.
Veneetsia biennaalil enam ei tehta nägu, nagu kunst eksisteeriks poliitikast eraldi. Samuti ei varjata, et just sellel maailmanäitusel liiguvad kunstis meeletud rahad. Laiale publikule laupäeval avaneval biennaalil toimuv vaidlus moraali, eetika ja põhimõtete üle määrab kultuuri väärtusruumi suuna lähemas tulevikus. Kes jääb peale?
Pussy Riot on Veneetsias kohal ja tisside välkudes seisti kolmapäeval Venemaa paviljoni ees, päev hiljem marsiti läbi linna. Kollektiivi juht ja asutaja Nadja Tolokonnikova on lubanud korraldada istumisstreike ja muid protestiaktsioone, et toetada Venemaa dissidentlikke kunstnikke ajal, mil Venemaa paviljon pärast nelja-aastast pausi taas avatakse.
«Pussy Riotil on nendele verejanulistele propagandistidele sõnum – oodake vastupanu. Me summutame müra, mida te ekspordite – surma, tragöödiat ja valesid,» kirjutas ta sotsiaalmeedias.
«Pussy Riotil on nendele verejanulistele propagandistidele sõnum – oodake vastupanu. Me summutame müra, mida te ekspordite – surma, tragöödiat ja valesid,» kirjutas ta sotsiaalmeedias.
Rahumeelse protestirongkäigu Leedu paviljonist Eesti paviljoni korraldasid Balti riigid kolmapäeval ühiselt. Osalejad, sh näiteks Eesti Kunstimuuseumi direktor Sirje Helme, kandsid kunstniku Krišs Salmanise disainitud plakateid sõnumiga «Death in Venice – Russia go home!» («Surm Veneetsias – Venemaa, mine koju!»).
/.../
Venemaa üritab oma paviljoni nn pehmet jõudu kasutades taas parketikõbulikuks saada, Pussy Riot protestib.
Festival on muutumas: uhketes palazzodes sõlmivad rikkad ja ülirikkad suuri kunstitehinguid.
Austria paviljon, kus osalevad ka eestlased, saab ülisuurt tähelepanu ja põhjustab ebamugavust.
Veneetsia biennaalil enam ei tehta nägu, nagu kunst eksisteeriks poliitikast eraldi. Samuti ei varjata, et just sellel maailmanäitusel liiguvad kunstis meeletud rahad. Laiale publikule laupäeval avaneval biennaalil toimuv vaidlus moraali, eetika ja põhimõtete üle määrab kultuuri väärtusruumi suuna lähemas tulevikus. Kes jääb peale?
Pussy Riot on Veneetsias kohal ja tisside välkudes seisti kolmapäeval Venemaa paviljoni ees, päev hiljem marsiti läbi linna. Kollektiivi juht ja asutaja Nadja Tolokonnikova on lubanud korraldada istumisstreike ja muid protestiaktsioone, et toetada Venemaa dissidentlikke kunstnikke ajal, mil Venemaa paviljon pärast nelja-aastast pausi taas avatakse.
«Pussy Riotil on nendele verejanulistele propagandistidele sõnum – oodake vastupanu. Me summutame müra, mida te ekspordite – surma, tragöödiat ja valesid,» kirjutas ta sotsiaalmeedias.
Kõva muusika ja tasuta viin!
Teisipäeval avas Venemaa Veneetsia biennaalil taas oma paviljoni, esimest korda pärast täiemahulist invasiooni Ukrainasse. Briti ajaleht The Guardian kirjutas, et eelavamisel ehk VIP-kutsetega avamisüritusel oli Venemaa paviljonist võimatu mööda vaadata. Majast kostus vali muusika, hoone seina ääres oli näha prosecco kastide virnasid.
Selle nädala esmaspäeval kinnitas Itaalia kultuuriministeerium, et Vene paviljon ei jää avatuks – 9. maist ehk siis, kui biennaal kõigile huvilistele avatakse, ei saa Venemaa paviljoni niisama astuda. Tõsi, lilleskulptuuridest tööd saavad huvilised vaadata läbi akende.
Samuti on Venemaal õigus korraldada oma paviljonis erinevaid üritusi, lisaks plaanivad nad hoone välisseinu kasutada oma sobiva sõnumi levitamiseks -teadaolevalt saavad biennaali külastajad saavad muusikute esinemiste videoid vaadata välisekraanidel. Mis aga tähendab, et Venemaas sõnum jõuab kõigi Giardini parki sisenevate kunstihuvilisteni! Seega Venemaa on saavutanud eesmärgi, nad on tagasi biennaalil ja lärmakamalt kohal kui varem.
https://kultuur.postimees.ee/8465641/postimees-veneetsias-kui-sa-oled-veneetsias-kohal-siis-sa-oled-oluline-sul-on-raha-ja-voim POSTIMEES VENEETSIAS ⟩ Kui sa oled Veneetsias kohal, siis sa oled oluline, sul on raha ja võim!
7. mai 2026, 11:59
Festival on muutumas: uhketes palazzodes sõlmivad rikkad ja ülirikkad suuri kunstitehinguid.
Austria paviljon, kus osalevad ka eestlased, saab ülisuurt tähelepanu ja põhjustab ebamugavust.
Veneetsia biennaalil enam ei tehta nägu, nagu kunst eksisteeriks poliitikast eraldi. Samuti ei varjata, et just sellel maailmanäitusel liiguvad kunstis meeletud rahad. Laiale publikule laupäeval avaneval biennaalil toimuv vaidlus moraali, eetika ja põhimõtete üle määrab kultuuri väärtusruumi suuna lähemas tulevikus. Kes jääb peale?
Pussy Riot on Veneetsias kohal ja tisside välkudes seisti kolmapäeval Venemaa paviljoni ees, päev hiljem marsiti läbi linna. Kollektiivi juht ja asutaja Nadja Tolokonnikova on lubanud korraldada istumisstreike ja muid protestiaktsioone, et toetada Venemaa dissidentlikke kunstnikke ajal, mil Venemaa paviljon pärast nelja-aastast pausi taas avatakse.
«Pussy Riotil on nendele verejanulistele propagandistidele sõnum – oodake vastupanu. Me summutame müra, mida te ekspordite – surma, tragöödiat ja valesid,» kirjutas ta sotsiaalmeedias.
Rahumeelse protestirongkäigu Leedu paviljonist Eesti paviljoni korraldasid Balti riigid kolmapäeval ühiselt. Osalejad, sh näiteks Eesti Kunstimuuseumi direktor Sirje Helme, kandsid kunstniku Krišs Salmanise disainitud plakateid sõnumiga «Death in Venice – Russia go home!» («Surm Veneetsias – Venemaa, mine koju!»).
Läbi linna kulgedes oli kuulda meeleavaldajatele toetusavaldusi, nii mõnigi hüüdis kaasa, kuid kuulda oli ka vaikset pominat: «Aga ma olen venelane» või siis vastuhüüet «Putin, Putin!». Rongkäigu möödumist jäädi suuri silmi saatma, loomulikult haarati kohe ka taskust telefon, et protestijaid filmida.
Läbi linna kulgedes oli kuulda meeleavaldajatele toetusavaldusi, nii mõnigi hüüdis kaasa, kuid kuulda oli ka vaikset pominat: «Aga ma olen venelane» või siis vastuhüüet «Putin, Putin!». Rongkäigu möödumist jäädi suuri silmi saatma, loomulikult haarati kohe ka taskust telefon, et protestijaid filmida.
Pärast Pussy Rioti aktsiooni toodi Venemaa paviljoni juurde rohkelt Itaalia korravalvureid, kes jälgivad, et protestid jääksid rahumeelseks. «Seda teeb Venemaa praegu Ukrainas!» hüüdsid noored naised paviljoni ees ning näitasid niisama uudistajatele, väga suurele hulgale ajakirjanikele ja Vene paviljonist väljujatele mobiiltelefonidest videosid ja pilte sõjakuritegudest. Viimastele suruti pilte vägagi nina alla, näha oli, et see tekitas ebamugavust, paljud püüdsid enda nägu varjata ning kiirustati meedia pilkude eest minema.
Kõva muusika ja tasuta viin!
Teisipäeval avas Venemaa Veneetsia biennaalil taas oma paviljoni, esimest korda pärast täiemahulist invasiooni Ukrainasse. Briti ajaleht The Guardian kirjutas, et eelavamisel ehk VIP-kutsetega avamisüritusel oli Venemaa paviljonist võimatu mööda vaadata. Majast kostus vali muusika, hoone seina ääres oli näha prosecco kastide virnasid.
Postimehele kinnitati, et Venemaa paviljoni uksest läks pidevalt inimesi sisse. «Näha oli, et külalistele esinesid seksikad tantsijad, inimestele jagati tasuta jooke, peo vaib oli kõva!»
Publikuhuvi üle Venemaa paviljon kindlasti kurta ei saa, kõigil eelavamise päevadel mindi läbi protestijate «rahulikku oaasi». New York Times märkis, et tavaliselt tutvustavad riigid oma paviljonides kõige põnevamat tänapäevast kunsti, siis Venemaa suures, helehall-rohelises hoones maale ega skulptuure ei näe.
Avamispäeval olid Venemaa paviljonis valge särgiga baarmenid valmis pakkuma külalistele tasuta viinakokteile ja rahvale esines pallikujulise lilleseade all kuus Toloka rahvamuusikaansambli lauljat. Meelelu hoidis üleval tümpsu pakkunud DJ.
Publikuhuvi üle Venemaa paviljon kindlasti kurta ei saa, kõigil eelavamise päevadel mindi läbi protestijate «rahulikku oaasi». New York Times märkis, et tavaliselt tutvustavad riigid oma paviljonides kõige põnevamat tänapäevast kunsti, siis Venemaa suures, helehall-rohelises hoones maale ega skulptuure ei näe.
Avamispäeval olid Venemaa paviljonis valge särgiga baarmenid valmis pakkuma külalistele tasuta viinakokteile ja rahvale esines pallikujulise lilleseade all kuus Toloka rahvamuusikaansambli lauljat. Meelelu hoidis üleval tümpsu pakkunud DJ.
Venemaa näitus kannab pealkirja «The Tree Is Rooted in the Sky» («Puu juured on taevas») ja ametlik 38 osaleja nimekirjas on mitu muusikakollektiivi ja DJ-d.
New York Times tõi artiklis esile, et biennaali esindaja, kes keeldus selle artikli jaoks intervjuu andmast, teatas avalduses, et Venemaa üritus järgis kõiki asjakohaseid seadusi. Biennaali juht Pietrangelo Buttafuoco ütles Itaalia ajalehele La Repubblica, et ta on rahul Venemaa naasmisega, sest eesmärk on tuua rahvad, kes on sõjas üksteisega, taas kokku.
New York Times tõi artiklis esile, et biennaali esindaja, kes keeldus selle artikli jaoks intervjuu andmast, teatas avalduses, et Venemaa üritus järgis kõiki asjakohaseid seadusi. Biennaali juht Pietrangelo Buttafuoco ütles Itaalia ajalehele La Repubblica, et ta on rahul Venemaa naasmisega, sest eesmärk on tuua rahvad, kes on sõjas üksteisega, taas kokku.
Buttafuoco on nimetanud tänavust üritust vaherahu biennaaliks, mis peaks tema sõnul muutma ajaloolise kunstisündmuse jätkuva dialoogi ja kunstilise vabaduse paigaks. Avamisürituse pressiüritusel Buttafuoco kinnitas, et tema seisukoht pole muutunud.
Tähelepanuväärne selles kontekstis on fakt, et Venemaa naasmist biennaalile juhivad Venemaa välisministri Lavrovi tütar Jekaterina Vinokurova ja endise KGB ohvitseri Nikolai Volobujevi tütar Anastasia Karneeva. Kaks naist on ettevõtte Smart Art kaasasutajad. Sama firma on Vene paviljoni ametlik operaator Veneetsia biennaalil, mis on üks umbes kolmekümnest püsivast riigipaviljonist Veneetsia Giardini aedades.
Tähelepanuväärne selles kontekstis on fakt, et Venemaa naasmist biennaalile juhivad Venemaa välisministri Lavrovi tütar Jekaterina Vinokurova ja endise KGB ohvitseri Nikolai Volobujevi tütar Anastasia Karneeva. Kaks naist on ettevõtte Smart Art kaasasutajad. Sama firma on Vene paviljoni ametlik operaator Veneetsia biennaalil, mis on üks umbes kolmekümnest püsivast riigipaviljonist Veneetsia Giardini aedades.
Ukrainat tänavu biennaalil esindav Zhanna Kadõrova ütles New York Times’ile, et biennaali korraldajatel oli lihtne öelda, et Venemaa väärib naasmist, sest itaallased ei ela igapäevaste droonirünnakutega. Kadõrova viib Veneetsiasse Ukrainast sõja eest päästetud skulptuuri, mis paigaldatakse Giardini näituse sissepääsu lähedale, mitte kaugusel Venemaa paviljonist. Kahjuks pole veoautole asetatud kuju juures selgeid viiteid, et millega tegu ning kunstihuviline võib märgilisest teosest mööda jalutada.
Veneetsias elav Venemaa dissidendist kunstnik Katia Margolis ütles ajalehele, et ta pidas Venemaa paviljoni «solvavaks kunsti ja kunstnike vastu».
Veneetsias elav Venemaa dissidendist kunstnik Katia Margolis ütles ajalehele, et ta pidas Venemaa paviljoni «solvavaks kunsti ja kunstnike vastu».
«Veneetsia biennaal on üks maailma autoriteetsemaid kunstiplatvorme ja see ei tohi muutuda lavaks, kus õigustatakse sõjakuritegusid, mida Venemaa paneb iga päev toime Ukraina rahva ja meie kultuuripärandi vastu,» on Ukraina välisminister Andrii Sõbiha ja kultuuriminister Tetjana Berežn rõhutanud.
Venemaa võitis
Venemaa võitis
Samuti on Venemaal õigus korraldada oma paviljonis erinevaid üritusi, lisaks plaanivad nad hoone välisseinu kasutada oma sobiva sõnumi levitamiseks -teadaolevalt saavad biennaali külastajad saavad muusikute esinemiste videoid vaadata välisekraanidel. Mis aga tähendab, et Venemaas sõnum jõuab kõigi Giardini parki sisenevate kunstihuvilisteni! Seega Venemaa on saavutanud eesmärgi, nad on tagasi biennaalil ja lärmakamalt kohal kui varem.
Aga pingeid ei põhjusta mitte üksnes Venemaa lubamine biennaalile. Teisipäeval korraldasid 60 biennaalil osalevat kunstnikku laulva protestimarsi ka Iisraeli osalemise vastu. Kunstnikud liikusid aeglaselt Giardinis asuva näitusealani, enne seda olid üle 200 kunstniku koostanud kirja, milles nõuti Iisraeli paviljoni sulgemist. Ka Iisraeli vastased protestide korraldajad lubavad, et nende jõud ei rauge ning nad jätkavad erinevaid aktsioone.
Tänavu Iisraeli esindav skulptor Belu-Simion Fainaru ütles Itaalia uudisteagentuurile ANSA: «Kunstnikke tuleb kohelda õiglaselt ja mittediskrimineerivalt ning nende üle tuleb otsustada nende töö, mitte neile passi välja andnud riigi järgi.»
Mis eelnes avamisele?
Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aastal keelas biennaal tol aastal üritusel osalemise kõigil Venemaa valitsusega seotud isikutel, kuid 2026. aastal meelsus muutus. Euroopa Liit on otsuse Venemaa ja Iisrael näitusele lubada teravalt hukka mõistnud ja Euroopa Komisjon on ähvardanud biennaali rahastust kärpida kahe miljoni euro võrra. Kriitikute sõnul pakub osalemine Venemaale silmapaistva platvormi pehme jõu demonstreerimiseks.
Konfliktis on ka Itaalia valitsus ja biennaali juhtkond. Itaalia peaminister Giorgia Meloni on öelnud, et tema valitsus ei nõustu biennaali presidendi Pietrangelo Buttafuoco tehtud otsusega.
Mõni päev enne avamist astus biennaali väärikas rahvusvaheline viieliikmeline žürii täies koosseisus tagasi. Põhjuseks on eespool nimetatud erimeelsus biennaali juhtkonnaga, kes lubasid näitusel osaleda Venemaal ja Iisraelil, mille juhte süüdistatakse sõjakuritegudes.
Enne seda äärmuslikku sammu teatas žürii, et jätab auhindadest ilma riigid, mille juhtide vastu on Rahvusvaheline Kriminaalkohus välja andnud vahistamismääruse sõjakuritegude eest. See otsus aga ei meeldinud biennaali juhtidele. Tulemus: esimest korda valib parima kunstniku ja näituse välja publik ja avamise asemel kuulutaks võitjad välja biennaali lõpus, novembris.
Mida teeb Ukraina?
Ukraina viib Veneetsiasse otseselt sõjaga seotud teosed. Zhanna Kadõrova näituse «Security guarantees» («Turvalisuse garantiid») pealkiri viitab rahvusvahelistele lubadusele, mis anti 30 aastat tagasi Ukraina kaitseks vastutasuks tuumarelvade loovutamise eest.
Näituse keskmes on Kadõrova skulptuur. Kadõrova skulptuur, nagu paljud Ukraina põgenikud, pidi Venemaa rünnakute tõttu põgenema Euroopasse. Kunstnik tegi origami-stiilis hirvekulptuuri 2019. aastal Donetski piirkonnas asuvasse linna, et pakkuda kunagisse sõjaväelinnakusse rajatud pargis kohalikele midagi mõistetavat ja armastamisväärset. Mida see kunstiteos kohalikele tähendas ja selle teekond Europasse on jäädvustatud dokumentaalfilmi. Nii filmi kui ka skulptuuri ennast näebki Veneetsias kunstibiennaalil.
Milliseks biennaal muutub?
Tänavust biennaali saadavad protestid ja avalikud üleskutsed biennaali boikoteerida. Näiteks, Soome poliitikud on teatanud, et nemad biennaali avamisel ei osale, samas on Eesti poliitikud arvamusel, et just tuleb olla kohal ja juhtida tähelepanu Ukrainas toimuvale.
Eestit sel aastal esindav Merike Estna tõi esile, et kui Venemaa okupatsiooni tõttu ei saanud Eesti aastaid sel kunsti suursündmusel osaleda, siis nüüd ei saa Venemaa meilt uuesti seda võimalust ära võtta.
Veneetsia kunstibiennaal ei ole enam lihtsalt oluline kunstinäitus, vaid see peegeldab praegu maailmas peetavaid sõdu ja diplomaatilisi lõhesid. Enam pole küsimus vaid maitses, üksnes esteetikas, vaid moraalis ja poliitilises vastutuses.
Vene ja Iisraeli paviljoni ümber toimuvad protestid on lisaks pannud arutlema, kas rahvusriikide loogikal põhinev biennaal on nüüdses maailmas jätkusuutlik. Sest biennaal seisukoht on, et probleemsete riikide paviljone ei saa välja jätta, kuna need hooned kuuluvad riikidele, need on kui Veneetsias asuvad kunsti sõltumatud saatkonnad.
Raha on kohal
Teisipäeval Veneetsias kõndis raha linnas, sest 5. mail oli biennaal avatud väga valitud külalistele. Mitte et seda raha oleks avalikult eksponeeritud. Ei, see raha oli vaikne, peaaegu nähtamatu – neid inimesi tunneb ära eriti pehmelt langevate kangaste, suurepäraselt kehasse sobivate lõigete ja mugavate nahkkingade järgi, lisaks loomulikult väärikas olek, selline eneseteadlik ja mitte kiirustav. Uhkete palatzzo’de lühtrite säras peegeldusid öösel akendele toetuvate inimeste varjud, kuulda oli vaid šampanjaklaaside kõlinat. Sel ööl kardinaid kinnistel pidudel ette ei tõmmatud, vaid hiilgus pidi olema kõigile nähtav, et veelgi selgemini rõhutada väljavalitust.
Kõige kallimad tehingud ei sünni mitte Giardini paviljonides, vaid just linna peal laiali paiknevates paleedes ja eranäitustel. Kõige kuulsam nimi on Christie’si oksjonimaja, mis korraldab Veneetsias kutsetega müüginäituse, kus väljaande andmeil ulatuvad hinnad umbes poolest miljonist dollarist enam kui 35 miljoni dollarini. Seal pakutakse nii vanameistrite loomingut kui ka kaasaegset kunsti.
Art Newspaper näeb seda laiema nihke osana. Kõik sai alguse eelarve nappusest. Suured projektid Veneetsias on kallid. Transpordi, kindlustuse, tootmise ja paigalduse maksumus võib ulatuda miljonitesse. Üha sagedamini katavad need kulud galeriid ja kogujad ning järgmine loomulik samm on proovida osa investeeringust tagasi teenida teoste müügiga.
Kolmandaks on Veneetsias kohalolek ise sündmus. Seega on igati mõistetav, miks ei Eesti ega teisedki riigid ei loobunud protestiks osalemast – kui sa oled seal, oled sa olemas, sest Veneetsias on kunstnik korraga nii kriitikute, kuraatorite kui ka ostjate silme all. Märge CV-s, et oled Veneetsia biennaalil osalenud, tõstab kunstniku tööde hinda.
Art Newspaper tõi ka välja, et biennaali muutumist kunstimessi sarnaseks soosib maksusüsteem, kuna Itaalias on kunstiteoste impordi ja müügi käibemaks vaid 5 protsenti, mis on Euroopa üks väiksemaid. See teeb Veneetsiast eriti atraktiivse ostukeskkonna just suurtele kogujatele.
Kuraatori surm
Kõigele eespool esile toodule on tänavune biennaal oluline veel mitme aspekti poolest. Esiteks suri peanäituse kuraator Koyo Kouoh enne avamist vähki, tema ideed vormiti postuumselt näituseks «In Minor Keys», mis on biennaalil avatud 22. novembrini ja sellel näitusel osaleb 110 kunstniku.
Mitmes paviljonis, nagu ka Eesti omas, ei ole teosed valmis enne avamist. Kunst sünnib kohapeal ja vaataja saab osa protsessist, mitte näe üksnes tulemust. See ei ole ainult esteetiline otsus, vaid selles nähakse praktilist kohandumist olukorraga, kus logistika ja ajagraafikud ei ole enam nii kontrollitavad.
Loomulikult toimub Veneetsias biennaaliga samal ajal mitu olulist suurnäitust: näiteks Marina Abramovići juubelinäitus «Transforming Energy», Anish Kapoori monumentaalsed installatsioonid, Jenny Saville’i suur retrospektiiv ja palju muudki. Nii et kunst pole biennaalilt ega linnast kuhugi kadunud!
_______________________________________________________
Netti Nüganen kuumimas paviljonis!
Tänavuse biennaali sensatsiooniks on koreograaf Florentina Holzingeri lavastus Austrias paviljonis. «Seaworld Venice» ühendab performance’i, koreograafia, teatri ja installatsiooni. Projekti keskmes on vesi kui ühtaegu füüsiline ja sümboolne element. Holzinger kasutab seda, et uurida inimkeha olukorras, kus loodus ja tehnoloogia põrkuvad ning keskkond muutub ebastabiilseks.
Austria paviljonist lahkudes olin emotsionaalselt läbi raputatud, segaduses ja tundsin väga suurt vastutust, samas ka abitust, sest ma ei oska ju seda olukorda muuta. Võimalik, et ma pole päriselt valmis kõikidest mugavustest loobuma. Kas ma olen valmis end sitaseks tegema, et aidata klaasakvaariumis virtsavoolikuga võitlevaid töötajaid/korstiajaid?
Florentina Holzingeri «Seaworld Venice» Austria paviljonis on see, millest KÕIK räägivad, sest teos on korraga nii kontseptuaalselt tugev, emotsionaalselt pilbasteks rebiv kui ka ülimalt nõudlikult tehtud. Sinna pääsemiseks tuleb seista sabas. Kolmapäeval võttis see aega tunni.
Holzinger ongi tuntust kogunud oma performance’itega, mis alati on füüsiliselt pingestatud, sageli ekstreemne ja piiripealne, ta näitab inimese haavatavust ja vastupanuvõimet. Ta on toonud lavale mitte ainult alastuse, vaid ka päris seksi, kehevedelikud ja muu ekstreemse. Publik on tema töid vaadates minestanud, rääkimata šokist või ehamatusest.
Ma olin kindel, et see pole teater, vaid see ongi päris. Ja see ongi päris – me ju keerame pilgu ära, kui me saame, ning saadame kedagi teist oma sitta koristama.
«Seaworld Venice» ühendab veealuse teemapargi ja reoveepuhasti. Etendajatelt nõuab see aga erakordset füüsilist vastupidavust, distsipliini ja oskusi.
Neli kuni kaheksa tundi on näiteks üks näitleja akvaariumis – ta on üleni vee all, õhku saab ta läbi toru. Ta vaatab meid, meie teda, ja ta sõltub täielikult sellest torust.
Holzingeri töö üks fookuspunkt on sõltuvus tehnoloogiast – et me inimestena oleme endale sellise maailma loonud, samal ajal hävitades seda varasemat. Ta kujutab Austria paviljonis meie elu puhta veeta ja puhta õhuta – on see apokalüpsis või meie tänane reaalsus juba? Näitlejad panevad oma füüsilised ja vaimsed piirid proovile, et mitte lihtsalt trikke teha ja tsirkusele omaselt publiku meelt lahutada, vaid tuua fookusesse ökoloogiline kriis ja inimese osa selles.
Kellele me lööme hingekella? Florentina Holzingeri Veneetsia meeskonnas on kaks eestlast, etenduskunstnik Netti Nüganen ja motosportlane-etendaja Keity Meier. Mina sattusin paviljoni hetkel, mil Nüganenil oli paus, aga kirikukella pommina rippus pea alaspidi Meier. Holzingeri selles lavastuses teevad kõik etendajad kõike, nn vahetuste kaupa.
Florentina Holzingeri näitus «Seaworld Venice» on absoluutselt põhjusega Veneetsia biennaali kõige rohkem kõneainet pakkuv näitus. Austria etenduskunstniku töö on tohutult intrigeeriv ja tähenduslik – võimalik, et see on üks mõjuvamaid kommentaare, mida ma teatri- ja performance’i-kunstis viimastel aastatel ökoloogilise kriisi teemadel näinud olen ja see on teema, mis aastast-aasasse Veneetsia biennaalidel erinevaid kunstike kõnetab.
«Need kaotused ulatuvad kaugemale füüsilisest hävingust — need peegeldavad Venemaa teadlikku kampaaniat vaigistada kunstilisi hääli ja kustutada Ukraina kultuuriline identiteet, eriti Venemaa okupatsiooni all ajutiselt viibivatel Ukraina aladel. Nüüd, Venemaa täiemahulise sissetungi viiendal ja agressiooni kolmeteistkümnendal aastal, kujutavad need teod endast rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtete, eelkõige ÜRO põhikirja eesmärkide ja põhimõtete jõhkrat rikkumist.»
Avalduses mõisteti kõige karmimalt hukka Venemaa agressioonisõja käigus toime pandud julmused ja kutsuti Venemaa Föderatsiooni üles viivitamatult lõpetama agressioonisõja Ukraina vastu ning osalema rahvusvahelise kogukonna siirastes jõupingutustes tervikliku, õiglase ja kestva rahu taastamiseks, mis austab täielikult Ukraina suveräänsust, territoriaalset terviklikkust tema rahvusvaheliselt tunnustatud piirides, sealhulgas territoriaalmeres, ning Ukraina rahva õigusi. Samuti kutsuti üles kehtestama sihipäraseid piiravaid meetmeid isikute suhtes, sealhulgas kultuuritegelaste ja ametnike vastu, kes avalikult toetavad Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu või osalevad aktiivselt riiklikus propagandas.
Kommentaarid
Postita kommentaar